„Väiksemat tüüpi lennukite angaariks, mis on juhuslikult sattunud katusele” tituleeris Lepajõe monstroosse ehitise 1998. aastal kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Pärast seda on Lepajõe ehitise kohta seda terminit kasutanud kõik sellest kirjutanud väljaanded. Ja seda on tehtud tihti.

Aastate kestel on samuti Pikal tänaval elav Kuuskemaa ja Lepajõe korduvalt kohtunud. Lepajõe tunnistab, et Kuuskemaa on talle ikka tema „angaari” meelde tuletanud. Vaikimisi muinsuskaitsjate eestkõnelejana tunnustatud  Kuuskemaa pole kunagi oma arvamust tagasi hoidnud — ei eraviisiliselt ega avalikult. Ta kuulutab ka nüüd: „Selle nelinurkse suure monstrumi asemel peaks tegelikult olema kolmnurkse katusega väiksed vintskapid.”

Lepajõe meenutab, et Kuuskemaa teatas mõni aeg tagasi ühe antiigiärimehe juubelil avalikult: „Kui akna väiksemaks ehitad, Aleks, võivad meist ühel päeval veel sõbrad saada…” Kuuskemaa seda otsesõnu ei kinnita, aga ütleb, et umbes nii võis olla.

Nüüd annab Lepajõe enesekindlalt lootust, et olukord muutub: „Kinnitan auväärt korüfeele ja kõigile muinsuse pärast südant valutavatele lugejatele, see sõprus ei ole enam kaugel!”

Siiani pole olukord siiski 13 aasta jooksul muutunud, ehkki Lepajõe on korduvalt esitanud sellekohaseid lubadusi. Vastupidi — äsja püstitas Lepajõe oma korteri katusele loata kütteagregaadi — õhksoojuspumba, põhjustades muinsuskaitsjatele järjekordselt meelehärmi. Sama tegi ka Lepajõe naaber, staažikas linnaametnik Indrek Ahlberg (kes, muuseas, kasutas oma korteri omandamiseks kahtlasevõitu Elmar-Sepa-laadset tehingut klassivennast sundüürnikuga).

Küttekeha on nii mõnelegi elanikule nagu järjekordne näide Lepajõe muinsuskaitsenõudeid eiravast tegevusest. Korteriühistu juhatuse liikme Harro Harusoo sõnul tahaks ka teised elanikud kütteagregaadi paigaldada, kuid ei soovi seda teha ebaseaduslikult. Lisaks kehtib praegu kohtu poolt kehtestatud ehituskeeld kogu majale. Lepajõe pareerib: „Mida sa ikka peale hakkad, kui väljas on -20 ja korteriühistu juhatuse liige kasutab mõjutusvahendina kütteterrorit ega lase keskkütet sisse lülitada.”

„Sõda” Pikk 41 hoonekompleksi pööningute pärast, millest Ekspress kirjutas mõned aastad tagasi, on läinud vaid hullemaks ning majaelanike vahel ja linnavalitsuse (üks korter kuulub linnale) osalusel on käimas mitmeid kohtuvaidlusi. Osapooled on üksteise peale nii vihased, et käiku lähevad mitte vaid sõimusõnad, vaid ka avaldused politseisse jpm. Üks asjaga kursis olev ametnik nendib ohates: „See tüli ei lõpe enne, kui üks osapooltest vanadusse sureb.”

Õigluse huvides olgu öeldud, et väljastpoolt korteriühistu esimeheks palgatud Titus Paldroki sõnul ei saa ühtki osapoolt teisele eeskujuks seada, sest kõigil on ühispindadelt midagi saada. Ja ehkki pööningust katusekorteri — ilmselt mitte just täht-tähelt seadust järgides — on välja ehitanud mitu selle majakompleksi elanikku, pole keegi teinud säärast klaasseina nagu Lepajõe. Selle vastu pole mingil põhjusel 13 aastat keegi saanud.

„Tuleb ette, et ehitatakse projektist veidi mööda, aga siin on tegemist täiesti pretsedenditu juhtumiga. See on erakordne nahaalsus, täiesti teine tase,” arvab Tallinna muinsuskaitsespetsialist Henry Kuningas, patsutades telliskivist paksemat kausta, mis hõlmab jutuksolevat probleemi. Siin on nii Tallinna linna, kultuuriväärtuste ameti, riikliku muinsuskaitse ja kohtu dokumendid, Edgar Savisaare, Iivi Eenmaa, Mait Metsamaa jpt allkirju kandvad paberid. Enne Kuningat on selle korteriga tegelenud terve muinsuskaitsjate armee.

„Lepajõe vintskapp paistab maja katusel ju kohe silma nii avatud hoovis kui näiteks Oleviste kiriku tornist, kus käib aastas 55 000 turisti. Nii jääb UNESCO kaitse all olevast vanalinnast päris „huvitav” mulje. On selge, et see rikub vanalinna miljööd,” tõdeb Kuningas.

Lepajõe kommenteerib irooniliselt: „Sama öeldi aastakümneid ka Eiffeli torni kohta.”

Ta tõdeb, et kogu lugu on siiski sedavõrd piinlikuks muutunud, et aken tuleb lõpuks viia vastavusse enda poolt koostatud projektiga — siis lõpeks ka „tema kaardi lõputu väljamängimine”.

Kuuskemaa ütleb, et plaanid ja lubadused on toredad, kuid eriti hea meel oleks tal siis, kui need ühel päeval ka realiseeruks.

Mis puudutab Lepajõe auväärset II kohta muinsusvaenulikkuse edetabelis, on Lepajõel välja pakkuda omapoolne ettepanek:

  • I koht — Solaris
  • II koht — De la Gardie kaubamaja
  • III koht — WW Passaaž
„Kõik laureaadid igale linlasele ja külalisele nähtaval kohal, mitte kusagil suvalise hoovi peal,” toonitab ta. Selles on tal kahtlemata õigus. Vahe on selles, et need ehitised, sobilikud või sobimatud, on siiski kerkinud lubade alusel, mitte isetegevuslikult.

-------------------------------------------------

Lepajõe „lennukiangaari” 13 aastat kestnud saaga

1. Kuidas sai kolmest pisiaknast klaassein

1997. aastal mais kinnitas muinsuskaitse kurikuulsa kadunud abilinnapea Mait Metsamaa poolt esitatud algse projekti, mis nägi ette kahekorruselise hoone kinnisele viilkatusele kolme väikese, nelja ruuduga katuseakna ehitamise. See oli muinsuskaitse nõuetele täiesti vastav projekt. Samal aastal müüs ta korteri Merle Palmistele (kes oli Lepajõe sõnul formaalselt omanik — mehel polnud Eesti passita ehk nö välismaalasena võimalik pangalaenu taotleda).

Palmiste elukaaslane Lepajõe hakkas katusekorterit projekti asemel täiesti oma nägemuse järgi välja ehitama. Kolme pisiakna asemel ehitas ta piraka vintskapi, mille välissein oli tervenisti klaasist. Muinsuskaitse üritas omavolilisi ehitustöid takistada, kuid äkilise meelega Lepajõe läks nii teravaks, et viskas 97. aasta detsembris ehitamist üle vaatama tulnud muinsuskaitseinspektori trepist alla, ähvardades ka edasise füüsilise vägivallaga. Ehkki hiljem õnnestus inspektoril sisse saada, ei õnnestunud kokkuvõttes ikkagi „angaari” ehitamist takistada. Nagu seaduses kirjas, hakkas muinsuskaitse siis nõudma projektiga vastavusse viimist ehk lammutamist. Edutult.

2. Lepajõe uus projekt: klaasseina asemel 3 suurt akent

Viis aastat hiljem, 2002. aastal, esitas Lepajõe uue projekti, mis nägi ette nn monstrumi kohendamist: katusekuju muutmist ja kolme suure, 6 ruuduga akna ehitamist. „Sellelaadseid aknaid vanalinnas on. See pole päris tavaline, aga ka mitte silmatorkavalt häiriv. Muinsuskaitse oli kompromissi korras nõus,” märgib Kuningas.

Pärast seda, sama aasta 26. augustil, esitas Lepajõe taotluse, millega soovis projekti realiseerimiseks osalist rahalist toetust. Raha ta ei saanud. Ehitama ka ei hakanud. „Muinsuskaitse saab toetada ainult restaureerimist, Lepajõe tahtis aga raha iseenda väärehitise rekonstrueerimiseks. Pealegi oli ju alus nõuda lammutamist,” selgitab Kuningas.

Lepajõe ütleb, et ta oleks tööd samal, 2002. aastal ära teinud — „kui amet oleks oma tugeva õla alla pannud”.

3. Veel uuem projekt: kolmele aknale lisandub veel kaks

2004. aastal, pärast mitmeid ettekirjutusi, sai muinsuskaitse järjekordselt uue projekti, mis oli eelmisest pisut suurejoonelisem: lisaks varem nõutud kolmele suurele aknale kummalegi küljele veel üks väike vintskapp, kokku seega juba viis akent. Jällegi läks muinsuskaitse kompromissile ja kooskõlastas projekti — tehke ometi midagi. Aga ei midagi… Selle projekti esitas siiski mitte Lepajõe, vaid isik, kes oli vahepeal korteri omanik. „Tööd teostatakse vastavalt 2002. aasta projektile,” kinnitab ta.

Lepajõe sõnul tegi ta 2008. aastal kirjaliku pöördumise ümberehituseks, mis oli temapoolne hea tahte avaldus. „Ei eksisteeri ühtegi ametlikku nõuet, ettekirjutust või muud paberit, mis kohustaks mind nimetatud katusekorrust ümber ehitama,” väidab ta, lisades, et viimati sai ettekirjutuse hoopis naaber Harro Harusoo. Peab ütlema, et siin lähevad Lepajõe ja muinsuskaitse arusaamad siiski kardinaalselt lahku. „On mitmeid kirju, mis nõudsid juba ehituse ajal selle lammutamist,” ütleb Kuningas.


Kohtuvad tihti vanalinnas: Jüri Kuuskemaa tituleeris Alex Lepajõe monstroosse katuseehituse “väiksemat tüüpi lennukite angaariks, mis on juhuslikult katusele sattunud”. (Sergei Trofimov / Den Za Dnjom / Scanpix)