Nii Gulevitš kui tema kaaskohtualune Andrei Huttunen on juba üle nelja kuu vahi all. Neid kaitsevad kriminaaladvokaatide koorekihti kuuluvad Leonid Olovjanišnikov ja Andres Gorkin. Gorkin pargib liiklusmärkide kiuste oma Mersu kohtumaja ette kõnniteele. Just täpselt samamoodi nagu Ekspress temast kirjutatud persooniloos juba seitse aastat tagasi märkis.

Süüdistajana võtab koha sisse vanameister Jüri Kasesalu. Pingid kohtusaalis riputatakse tihedalt täis tunnistajaid, neid on kümmekond, pea eranditult noort inimest, kellele kohtumaja range atmosfäär on ilmselgelt segadusseajavalt mõjunud. Üsna pea pagendatatakse tunnistajad saalist välja. Nagu tavaliselt. Esiritta jääb istuma turske kannatanu, pisut tagapool naine, kelle käekõrval väike toidukomps. Ilmselt on ta ühele kohtualusele paki toonud.

Pealtvaatajaid on veel. Naise taga istub üle pea kammitud soengu ja tihedalt Versace-kirju täis trükitud särgiga mees, saali tagaseinas aga kolm treenitud välimusega noort meest, kes aeg-ajalt prokurör Kasesaluga pilke või koguni viipeid vahetavad. Nemad on keskkriminaalpolitseist, asutusest, mis Gulevitši ja Huttuneni mullu detsembris vahistas.

Gulevitši kohta liigub meedias nii mõnigi legend. Räägitakse, et ta on juba üle kümne aasta karistamatult siinset allilma kureerinud, olles omaaegse Kemerovo kuritegeliku sõpruskonna ja tänapäeval obštšakina tuntud allilma ühiskassa tegevjuht. Trellide taha kukkus ta tõtt-öelda väga rumalal, seisusele mittevastaval moel. Mees, kellelt tema reputatsiooni arvestades käte määrimist ei ootaks, sattus süüpinki nimelt lihtlabase väljapressimise toimepanemises süüdistatuna.

Istung algab. Esimesel hetkel lipsab reporteri kõrvust peaaegu mööda üllatav asjaolu. Gulevitš nimelt teatab kohtule enda töökohaks aktsiaseltsi TTP. Tegu ei ole trammi- ja trollipargiga, vaid Eesti mõistes esimese suurusjärgu ehitusfirmaga, mis Pirita uuselamurajoone ehitab ja on muuhulgas ka eriti edeva Puki tee “vürstiriigi” rajaja.

***

Prokurör avaldab süüdistuse. “Ne priznajus'”, vastavad mõlemad kohtualused küsimusele, kas nad ennast süüdi tunnistavad.

Sõna saab kannatanu, turske, et mitte öelda tüse 30ndates Toomas Zadygowicz. Harjumaalt Jürist pärit eestlane. Ta annab ülevaate sellest, mismoodi ta Gulevitši ja Huttuneni käest kere peale ning võlanõude kaela sai. Aga mitte ainult. Selgub, et Toomas oli juba aastaid tegelenud autoäriga ning tema üheks äripartneriks oli Eesti krimiajaloo kõige eredamate sulgedega ehitud tegelane, Hillar Grünbaum. Mees, kes Eestis ainsana süüdi mõistetud kuritegeliku ühenduse loomises ja kes tänavu jaanuaris “täiesti mittekriminaalsetel” asjaoludel ühe Amsterdami hotellitoa aknast surnuks kukkus...

Toomas, Hillar ja Henn Linth olid äripartnerid. Praeguseks vanad sõbrad tülli ajanud ja väljapressimissüüdistuseni viinud sündmused leidsid aset mullu suvel. Just siis, kui uskuda süüdistust, jäi Linth Zadygowiczele 12 000 eurot võlgu. Kuna maksmine venis, otsustasid Toomas ja Hillar võla kavalusega (!!!, just nii on süüdistuses kirjas.) kätte saada. Toomas näitas Linthile autot, mille ta justkui ostma pidi, sai Linthilt raha ja... läks koos Grünbaumiga Hispaaniasse lustima.

“Andsin vanglast vabanenud Grünbaumile tuhat eurot ja veel neli tuhat reisi jaoks,” jutustas kannatanu kohtus. Ent siis sai pidu läbi. “Septembris ütles Hillar, et Hennu katus otsib mind taga. Kohtusime Thule Autos, kus Linth töötab. Kohale tuli ka Slava...”

“Kes on Slava,” küsib prokurör.

“Vjatšeslav Gulevitš.”

“Kas Slaval hüüdnimesid ka on?”

“Jah, Kemerovski,” vastab kannatanu. Ja jätkab. “Esimesel kohtumisel ei juhtunud midagi. Leppisime kokku, et kohtume nädala pärast. Siis kohtusime Lasnamäe Hesburgeris. Mina, Grünbaum ja Slava. Slava tuli minu autosse ja seletas, et pean talle maksma 8000 eurot. Vastasin, et mul pole raha. Ütles, et selle päeva jooksul pean maksma 5500 ja kaks-pool tuhat hiljem. Küsisin, miks ma pean maksma. Gulevitš seletas, et Linth ei puutu enam asjasse. Ja et kuna minul katus puudub, pole mul ka õigust raha endale saada. Ja kui juba sain, siis võin endale jätta ainult 40 protsenti. 30 protsenti läheb ühiskassale, 30 Slavale...”

Versace-mees publiku hulgas raputab pead ja vannub hääletult. Tunnen temas ära Toomas Erm-Wilsoni. Sellesama, keda Konksuks kutsutakse ja venekeelse allilma ainsaks eestlasest Tegijaks peetakse.

Küsin pärast istungit prokurör Kasesalult, miks Wilson kohtusse tuli. Selgub, et nii Konks kui ka Nikolai Tarankov kuulati sellesama asja uurimise käigus üle. “Mõlemad rääkisid, et teavad Gulevitšit juba aastaid, mängivad mitu korda nädalas koos jalgpalli, aga vaat kui küsiti, kust Gulevitš raha saab, siis ei osanud kumbki sõnagi öelda.”

Kannatanu jätkab. “Üks kohtumine oli veel. See oli Raua tänava (Raua 23) saunas. Siis teatas Slava, et ta sai summa väiksemaks ja ma pean maksma ainult 4750 eurot. Andis aega kaks kuud, s.t detsembri alguseni.”

***

Ent nagu nähtub kannatanu edasisest jutust, detsembri alguseni ei oodatud. Küllap jõudis rahanõudjate kõrvu, et 28. novembri õhtuks oli Zadygowicz ostnud lennukipileti Berliini, kavaga Eesti tolm mõneks ajaks jalgadelt pühkida. Õhtul kella 18.30 paiku laekusid Jüri alevikus Karu tänavale mehe isakodu ette kolm meest. Süüdistuse väitel olid nendeks Gulevitš, Andrei Huttunen ja Grünbaum.

Siinkohal on oluline märkida, et vähemalt viis tunnistajat selgitavad istungil nagu ühest suust, et 28. novembril ei saanud Huttunen kuidagi Jüri alevikus olla. Tunnistajad kinnitasid, et aitasid just sel päeval Huttuneni majaehitusel ja peremehe juuresolekul aeda ehitada.

Kannatanu: “Päeval tuli Grünbaum ja küsis, millal ma lahkun. Ütlesin, et samal õhtul. Leppisime kokku, et lennujaamas näeme. Aga õhtul tuli Grünbaum uuesti ukse taha ja kutsus mu välja. Istusin tema autosse. Ootamatult kisti uks lahti ja Gulevitš lõi mind läbi lahtise ukse rusikaga näkku. Seejärel tõmmati mind autost välja ja kaks kohtualust hakkasid mind peksma. Nad sundisid mind uuesti autosse istuma. Keeldusin. Seepeale võttis Huttunen taskunoa ja ütles, et kui ma ei maksa, tapavad ära. (Versace-mees oigab naerust ja raputab pead.) Siis tuli isa välja ja mehed lahkusid. Isa helistas politseisse. Rohkem me Slavaga ei kohtunud. Järgmised nõudmised esitati läbi Grünbaumi.”

Kohtualused jälgivad toimuvat tuimade nägudega, nagu oleks kogemata sattunud kabeturniiri pealtvaatajaks.

Prokurör lõpetab. Advokaatidel ei ole palju küsimusi. Gulevitši kaitsjat Olovjanišnikovi huvitab eelkõige, kas ja miks kannatanu kunagist ärisõpra Henn Linthi pettis. “Ma ei petnud, ta oli mulle võlgu,” seletab kannatanu. Advokaat Gorkin küsib, kuidas Linthi võlg kannatanu ees tekkis. “See oli üks auto, mis tal ära varastati. Ta ei suutnud tagasi maksta.”

Gorkin: “Mis te tegite, kui Linthilt raha kätte saite?”

Kannatanu: “Paar päeva möödus, siis sõitsime Hispaaniasse, Malagasse. Kulutasime reisi peale umbes 3000 eurot.”

Gorkin: “Ma olen seal käinud. Seal päris kopikate eest ei ela. Palju teil enda peale kulus?” “Mis see asjasse puutub,” küsib omakorda seni vaikinud kohtunik.

Gorkin vastab: “Kannatanu ütles enne, et see oli tema jaoks suur raha. Ma tahan näidata, et raha, mida tal hädasti tarvis oli, kulutati...”

Kohtunik lõikab: “Mul on tunne, et te tahate raha kulutamise teemadel koridoris edasi rääkida.”. Sarkasm on siiski näiline.

Gorkin lehitseb natuke paberites ja jätkab juba olulisema küsimusega. Kuidas kannatanu teada sai, mis on teda peksnud mehe nimi?

Puudulike tõendite geniaalse väljanoppijana tuntud Gorkin on nimelt tähele pannud, et kannatanu on justkui ühe ülekuulamise ajal rääkinud algul lihtsalt Andreist, hiljem juba Huttunenist. Nüüd vihjab kaitsja mõistagi sellele, et uurimise käigus öeldi kannatanule ette, mis “tegelikult” juhtus...

Ent kannatanu seletab selle asja enamvähem selgelt ära. Et tema alguses arvas, et see on Andrei, aga kui politseis talle erinevate Andreide pilte näidati ja peksjat nende hulgas polnud, siis hakkas kahtlema. Kuni keskkriminaalpolitseis näidati juba õiget pilti.

***

Käes on tunnistajate kord. Nagu öeldud, rääkis suurem osa neist sellest, kus Andrei Huttunen 28. novembril viibis. Prokurör isegi ei teeskle, et usub, kuidas inimestel ühe päeva sündmused viis kuud hiljem meeles on... Eeluurimisel nimelt ei osanud keegi neist sama kuupäeva kohta selgitusi anda, aga ülekuulamised toimusid jaanuaris.

Veidike vürtsi lisab istungi akadeemilisse atmosfääri kannatanu isa, nii umbes 70aastane vapper vana, kelle sekkumine, kui kannatanut uskuda, päästis 28. novembril poja suuremat sorti keretäiest.

“Ooo, Tere, sõbrad! S prazdnikom,” hüüab taat sissejuhatuseks kohtualustele. Kohtunik küsib, kas tunnistaja tunneb kohtualuseid. “Nägin neid siis, kui nende juurde sinna välja läksin.”

Prokurör: “Härra Gorin...”

“Ei-ei. Mitte härra. Lihtsalt...kodanik.”

Prokurör palub tunnistajal jutustada sellest õhtust, mil ta kohtualustega nii-öelda tutvus. “See oli õhtul seitsme-kaheksa vahel. Üks kodanik koputas uksele. See mees (näitab oma pojale) läks välja. Läksin kööki. Äkki vaatan aknast välja – mis asi see siis on. Üks kükakil maas. Teised vehivad. Nii. Natuke vaatasin, läksin välja. Panin jope selga, kahjuks ei mäleta, kas kummikud või vildid. Võtsin toki ka kaasa, mõtlesin, kus sa tead... Küsisin, shto võ hotšete. Dengi. Mina, et kakie dengi. Küll me ta üles leiame, öeldi seepeale. Slava ütles. Naidjom vezde, ütles. Ütlesin, et nii, nüüd lähme miilitsasse. Läksin helistama. Ütlesin auto numbri ja et ühed tulid raha nõudma. Läksin välja tagasi, need olid juba ära läinud. Toomas ütles, et need olid poksijad. Ma olen erapooletu. Mida nägin, seda räägin. Mingit juttu ei tee. Ma ju juba saali tulles vaatasin, et ohhoo, tuttavad-sõbrad. Mitte sõbrad, aga noh...”

Advokaat Olovjanišnikov: “Mitmekorruseline maja teil on?”

“A milleks teile seda vaja on,” küsib tunnistaja sõjakalt vastu.

Kohtunik, muiet varjates, palub vastata.

“Ühe, noh.” Kaitsja rõhub sellele, et väljas oli pime ja kas tunnistaja ikka nägi seda, mida ta nägi. Taat jääb endale kindlaks.

***

Tunnistaja Linth räägib, et tunneb kohtualuseid ammu. “Andrei on klient, suhtleme perekonniti. Slava on mind paar korda aidanud.” Prokuröri küsimuste peale täpsustab Linth, et Gulevitš on teda aidanud “äriliste suhete koha pealt”.

Linth räägib, et tema kannatanule võlgu ei olnud. Et kannatanu võttis 13 000 eurot ja kadus. Linth püüdis seejärel teda tabada, ent tulutult. Kuni ühel päeval kohtuti Laferme pubis. “Baaris oli Toomas koos sõbraga, Slava oli ka seal. Küsisin, et mis rahadest saab. Siis selgus, et Toomas oli sõbrale valetanud, et ma olin talle võlgu. Sai selgeks, et seda raha ma tagasi ei saa. Leppisin selle teadmisega, sest ühtegi võlakirja, midagi polnud... Jutustasin asjast Slavale, kuna ma teda teadsin, minu jaoks oli ta usaldusväärne isik. Slava ütles, et maksab mulle ise 4750 eurot. Slava oli aumees, tõi raha ära.”

Kohtunik küsitleb Linthi pikalt, miks pidi Gulevitš maksma võõra inimese võla. Ja et kui kannatanu Linthi 13 000 pettis, miks too siis 4750 krooniga leppis. “See oli leppimine oma lollusega. Kui Slava tõi tema eest raha ära, siis leppisime kokku, et seda asja pole juhtunud.” Kuigi küsitlemise eesmärk on ilmselt näidata, et kohus ei usu tunnistaja juttu ja et pigem “palkas” Linth tõesti “poksijad” raha tagasi nõudma, jääb tunnistaja endale kindlaks ja räägib, et leppis kolmandikuga rahast, sest oli ennast “nii labaselt haneks tõmmata lasknud.”

***

Protsessi teisel päeval, 11. mail asub kohus üle kuulama kohtualuseid. Gulevitš, lühike jässakas, silmnähtavalt sportlik, ent trellide taga vormi kaotanud mees, jutustab enda rolli sündmustes imepisikeseks. Jääb mulje, et ta oli justkui ikoon, kes vaikselt ja liikumatult sündmusi jälgis, ent kellesse ometi aupaklikult suhtuti.

Gulevitš: “Helistas Grünbaum. Ütles, et temal, Toomasel ja Hennul on rahamure. Palus, et ma juures oleks, kui nad seda arutavad. Garandina. Jutu käigus sai selgeks, milles asi oli. Et Toomas ja Grünbaum olid kavalusega Hennult 13 000 eurot kätte saanud. Seda, et Henn võlgu oli, sellest polnud üldse juttu.”

Prokurör: “Miks Gulevitš pidi kahe võõra inimese vahelist võlaklaarimist pealt kuulama?”

Gulevitš: “Sest nad olid närvis. Tahtsid seda klaarida. Arutasid omavahel ja jutt lõppes sellega, et nad said ühele nõule 4750 euro osas. Zadygowicz lubas maksta. Mina pidin nagu garant olema. Et mina vastutan, kui miski ei klapi.”

Prokurör: “Kas teie meelest on normaalne, kui inimeselt võetakse ära 13 000 ja tal on hea meel, kui 4750 tagasi saab?”

Gulevitš: “Võibolla mul või teil tekiks teine reaktsioon, aga nemad jäid kõik rahule.”

Kohtunik: “Milles teie vastutus pidi seisnema?”

Gulevitš: “Selles, et mina maksan, kui tekib mingi probleem.”

Kohtunik: “Miks teie? Te olete neile ju võõras?”

Gulevitš: “Ma tundsin Grünbaumi ja Linthi.”

Prokurör: “Miks te nõustusite Grünbaumi ja Zadygowiczi eest maksma?”

Gulevitš: “Mul polnud kahtlusi, et nad tagasi maksavad. Nende oma asi.”

Prokurör: “Kas varem olete ka kellegi eest maksnud ilma hüve soovimata?”

Gulevitš: “Kõike on ette tulnud. Vaatab kannatanu poole. Sest mul, erinevalt mõnest, on olemas au!”

Prokurör: “Kuidas Zadygowiczi ja Grünbaumi suhe teie au puudutas?”

Gulevitš: “Sest ma olin nende palvel nende jutu juures.”

Jüris toimunu kohta seletas Gulevitš järgmist: “Läksin sinna, sest Grünbaum helistas ja palus tulla. Et tahetakse rääkida. Sõitsin üksi taksoga kohale. Nägin, et Grünbaum ja Zadygowicz istusid autos, tülitsesid, ropendasid. Grünbaum lõi Zadygowiczit. Ma läksin vahele, ütlesin, et lõpetage ära. Siis tuli Zadygowiczi isa välja. Palusin Zadygowiczil isa rahustada. Too läks tuppa tagasi. Küsisin, et miks te, kaks sõpra, läbi ei saa. Hakkasid üksteist petmises süüdistama. Ma ei puutunud, ei sõimanud kedagi. Ma ei tegele selliste asjadega. Mulle see olukord ei meeldinud, seepärast lahkusin.”

Gulevitši jutu kokkuvõtteks ütleb kannatanu: “See kõik on väljamõeldis.”

Viimasena saab sõna Huttunen, kes väidab, et ei tea Zadygowiczit üldse. Ja seletab siis, kuidas Linth talle oma rahaprobleemist rääkis. “Aga Linth oskab vene keelt halvasti, seepärast jäi jutt arusaamatuks.”

Gorkin: “Kas te olete tema katus?”

Huttunen: “See on absurd. See väljend on mulle üldse arusaamatu.” P>

Ongi kõik.

Kohus kuulutab välja vaheaja, istung jätkub nädala pärast, see on 17. mail kohtulike vaidlustega…

17. mail selgub, et üks rahvakohtunik (kaasistuja) on ilmumata. Lepitakse kokku uus kohtumisaeg, 31. mai. Kannatanu teatab, et ta elab välismaal ega saa ilmselt kohale tulla. Ja lõpetab sõnadega: “Ainult kohtualustele tahaks öelda, et mul on kõik kindlustatud. Ning aknast alla kukkuda ma ei kavatse.”

Süüdistusakti sisu

Gulevitšit ja Huttuneni süüdistatakse selles, et nad 28.11.2004. aastal kella 19.30 paiku Harjumaal Rae vallas Jüri alevikus juures koos Hillar Grünbaumiga, kasutades Toomas Zadygowicz`i suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda, nõudsid Zadygowiczilt jätkuvalt „katuse“ eest sularahas 4750 euro (s.o 71.250 krooni) maksmist. Grünbaum kutsus Zadygowiczi toast välja, värava juures seisvasse sõiduautosse, et rääkida.

Peale seda, kui Zadygowicz oli autosse istunud, tõmbas Gulevitš sõiduauto ukse lahti ning lõi Zadygowiczile ühe korra rusikaga näkku. Seejärel, Gulevitš koos Huttuneniga, tõmbas Zadygowiczi autost välja lumele istuli, kus Gulevitš koos Huttuneniga peksis Zadygowiczit rusikatega pähe.

Peksmisega tekitati Zadygowiczile tervisekahjustused, mis ei ole eluohtlikud. Olles peksmise lõpetanud, sundisid Gulevitš ja Huttunen Zadygowiczit püsti tõusma ning auto tahaistmele minema. Sel ajal, kui Zadygowicz püsti tõusis, katsus Huttunen viimase taskud läbi ning kui Zadygowicz keeldus autosse istumast, ähvardas Huttunen Zadygowiczit noaga ning lubas Zadygowiczi raha maksmisest keeldumise korral ära tappa.