Libedad mõtted
Spidomeeter näitab naeruväärselt väikest arvu. Kolmkümmend või veelgi vähem. Tee, mis pidi olema õudselt libe, ei tundugi nii hirmus ja lubab isegi kiirust lisada. Ent kurvi keskel kaotavad rattad järsku igasuguse pidamise ja auto ajab külje ette. Rooli vastupööramine, gaasipedaali lahtilaskmine ja siduri põhjavajutamine ei aita enam midagi. Auto teeb uhke 180kraadise poogna ja lohiseb asfaldilt välja kruusaribale.
Aga keegi ei pane seda imeks, sest tegevus toimub sõiduharjutusteks mõeldud liberajal. Treeningul osaleja peab omal nahal kogema, mismoodi auto võib ka täiesti olematu kiiruse juures juhist ühtäkki reisija teha.
Sportautoga õli ja vee peal
Mazda importöör Inchcape Motors Finland viis Eesti autoajakirjanikud Helsingist 40 kilomeetri kaugusele Vihti õpperajale just selle sihiga. Mõistagi olid ka autod Mazdad. Ja mitte lihtsalt mingisugused Mazdad, vaid sportautod RX-8. Sõidumõnu pakuvad need teadagi hullupööra ja see meeldis kõigile. Hoopis olulisem, et võimsa mootoriga tagaveoline RX-8 näitab just libedal juhile kõik väiksemadki vead armutult kätte. RX-8 evib ka stabiilsuskontrolli ning see andis võimaluse kogeda ka elektrooniliste juhiabide võimet juhi vigu parandada.
Vihti rada pole Soome mõistes suur – seal on kaks sirget libelõiku, üks kurv ja üks ring. Meiega koos korjasid seal oma esimesi libedakogemusi ka päris “rohelised” juhiloa taotlejad. Libe rajaosa on moodustatud asfaldile paigutatud raudplekist, mis on kaetud taimeõliga, millele omakorda vajadusel vett peale pritsitakse (kastmissüsteemi saab ka eemalt käivitada). Ja pind saab tõepoolest libe – instruktor Ilkka Ekströmi kinnitusel on see võrreldav veega kaetud jääga temperatuuril miinus üks. Kuna autod kannavad rehvidega nii õli kui ka vett libedatelt plekiga kaetud rajaosadelt välja, läheb üsna libedaks suur osa kogu katseraja asfaldist.
“Väike rada” teeb aga maarjamaalaste meeled kadedusest mustaks. Mis kuradi pärast meil midagi sellist ikka veel pole? Tegelikult midagi ikka on: üks rada Tartus ja teine Pärnus – mõlemad erafirmade rajatud. Ent parimagi tahtmise juures ei jõua need mahutada kõiki soovijaid.
Aga see pole veel suurim probleem. Eestis nõutakse küll libedasõidu koolitust lõppastme juhikoolituse läbijatelt, ent algajatelt millegipärast mitte. Ometi oleks just neile seda hädasti tarvis. Kuid seegi pole veel suurim mure.
Kui mullu Tartus Raadi lennuväljal liberada avati, käisin ka ise seal kohal ja proovisin libeda ära. Ühe ülesõiduga muidugi palju targemaks ei saanud. Ent eriti kummaline oli kuulata kohalekutsutud autosõiduõpetajate omavahelist juttu teemal “no mis meil sellest rajast ikka kasu võiks olla”. Ma väga loodan, et selline suhtumine pole valdav, aga mu lootus pole eriti tugev.
Puust ja punaseks
Kaks tundi Vihtis õli ja vee peal uisutamist tegi selgeks päris mitu asja. Esiteks – kogemus sellest, kuidas auto libedal täielikult mittejuhitavaks muutub, on algajale absoluutselt vajalik. Ka kogenud autojuhile ei tee halba seda aeg-ajalt meelde tuletada. Hirm õpetab.
Teiseks – juhti abistavad elektroonilised süsteemid on küll võimsad, kuid mitte kõikvõimsad. Väikese kiirusega kurvi läbides ei suuda ka gaasipedaali äkiline põhjavajutamine autot rooliga valitud teelt kõrvale viia. Kuid liiga suure kiiruse korral muutub alajuhitavaks ja kandub auto väliskurvis teelt välja või – ning see on halvem variant – teeb ikkagi pirueti. Igaüks võib rakendada oma fantaasiat ja kujutleda, kuidas see juhtub mitte turvalisel polügoonil, vaid tiheda liiklusega teel.
Kolmandaks – alati on võimalik juurde õppida või ununenut meelde tuletada. Rajatreeningutele eelnenud põgusal teooriaõppusel selgitati näiteks, miks kipuvad juhtuma avariid möödasõitu lõpetades. Laias laastus on põhiline viga selles, et möödasõiduga kaasneva nelja suunamuutuse vahel ei lasta autol kordagi otse liikuda. Liiga energiline siksakitamine aga teeb sõiduki ebastabiilseks ja võib halvemal juhul lõppeda piruetiga.
Sai jälle kodumaiste olude kirumine ja soomlaste kiitmine? Ju vist. Eraalgatust tuleb kahtlemata tervitada, kuid riigi ükskõiksus on lausa kuritegelik. Alustada võiks kas või juhikoolituse nõuete karmistamisest – libedasõit olgu selle lahutamatu osa. Värske omal nahal saadud kogemus ütleb, et sageli pole asi oskamatuses, vaid teadmatuses – inimesed ei oska libedat teed karta.
