Meil siin toimetuses on loomad suhteliselt in, eriti veel intelligentsed koduloomad, kelle hulka hobune kahtlemata kuulub. Nii et enne gurmaanide klubi üritust tekkis väike eetiline diskussioon teemal, et kas hobust on ikka viisakas süüa. Aga siis tuli meelde, et ka siga on väga tark loom, aga teda söövad ometi kõik. Miks siis hobusele peaks erandi tegema. See on paljude asjadega nii – et alguses tundub pisut ebaeetiline, aga pärast pole nagu vigagi. Lõppude lõpuks: kõik loomad on söödavad.   
White Chinas oli Tartu Wilde pubi kokkade Taigo Lepiku ja Anti Värteni küpsetatud hobuseliha serveeritud külmade tükikestena ja rullidena, kuhu oli mahlasuse mõttes lisatud peekonit. Minu meelest olid aga just tükikesed hõrgumad, hoopis rullid jätsid puisema mulje. Hobuseliha tükid olid pehmed ja õhulised, lausa nõtkusid hamba all! Ja tükk hargnes juba õrna rebimise peale, tehes sihukest vaikset, vaevukuuldavat liha häält. Muidugi oleneb valmistamise viisist ja valmistajast, kuid harjumuspärased külmad veiselihalõigud on mulle läbi aegade tihedamad-tihkemad tundunud. Lihaks oli tehtud paarikuine varss – vana hobune pidi vintskem olema.     

Kõige eksootilisem loom, keda Taigo Lepik küpsetanud on, on känguru. Hobuseliha hindab ta kõige lähedasemaks põdralihale, kuid põdraliha on struktuurilt tugevam. Aga värvi poolest on hobuseliha loomalihast märksa tumedam. Hobuseliha valmistamisel tuleb Taigo Lepiku sõnul eelkõige silmas pidada, et seda ei tohi üle maitsestada – muidu kaob omapära ja polegi vahet, mida sa pakud. Siis hakkab hobuseliha maitsema nagu tavaline loomaliha.   
Pärast kolleegid arvasid, et Eesti hobuse hävimisohus tõu saaks päästa just lihatööstus. Siis oleks selge eesmärk, mille nimel hobuseid kasvatada.