Ta ei ole vahetanud naist seksika ilma­tibi vastu, pole kolinud Monacosse ega Marbellasse. Ei soiu, et ­Eesti on väike, väiklane ja tatise kliimaga. Ta on spondeerinud aastaid aateliselt ­rahvuslasi. Tal pole võimsat merekaatrit ega isegi edevat sportautot. Selle asemel armastab ta oma kabinetist juba poolest päevast lahkuda, et künda traktoriga isiklikku kartulipõldu.

Välisest tagasihoidlikkusest hoolimata määras Vello Kunman 2006. aastal endale oma äridest 122 miljonit krooni dividende. See on rohkem kui Oliver ­Kruuda ja ­Urmas Sõõrumaa kokku. Nii purustas Silikaat Grupi omanik Eesti senise dividen­direkordi hoobilt 44 miljoni krooniga. Vürtsi lisab, et ka tema naine ja kolm tütart said igaüks kolm miljonit krooni dividende.

Kunmani firmade teeneid ja kaupu kasutavad iga päev kümned tuhanded inimesed. Tema ärihuvid ulatuvad Tallinna ühest suurimast ostuparadiisist tellisetehaseni ja parfüümiimpordist piimakarjani. Kunmani tütarfirma luba küsib isegi kaitsevägi, et mängida sõjamänge ettevõtte majandatavas Männiku karjääris.

Seejuures on elektrotehniku haridusega Kunman ise osanud varju hoida, et mitte öelda nähtamatuks jääda. Dividendi­rekord oli tegelikult esimene kord, kui 56aastane ettevõtja tõusis tähelepanu keskmesse. Teadaolevalt on ta 15 aasta jooksul andnud pressile vaid ühe(!) kommentaari ja sedagi e-posti teel. Selline ­tagasihoidlikkus võrreldes tema suurte saavutustega on sooritus omaette.

Kuidas portreteerida meest, kes ise endast midagi ei räägi ja kellest teised ei tea või ei taha rääkida? "Te ajate meid omavahel tülli, kui ma väga jutukas olen. Ta ei taha, et temast räägitaks," kostab kohtunik Leo Kunman, üks pere kolmest vennast ja ainus, kes ei teosta end ettevõtluses.

"Ta ei ole selles küsimuses üldse pahatahtlik. Selle perekonna iseloom on kinnine," lisab Kunmani kauaaegne tuttav ja kaastööline Jaak Saarniit. "Kes on edev, on edev. Aga Vello stiil on lihtsalt selline, et teeb asjad ära, ta ei trügi ette. Juba TPI esimesel kursusel oli tal auto, aga ta ei uhkeldanud sellega," toob ülikooli grupivend Aivo Liksor näite.

Kui teiste uuskapitalistide nimekaar­dil oli juba 90. aastate algul kirjas manager, president või mõni muu peen nimetus, siis Kunmani tiitel oli ühemõtteline - omanik.

Veri paksem kui vesi
Oma käekirjale jääb ta truuks ka Ekspressi puhul. "Vello Kunman tänab osutatud tähelepanu eest ja au eest olla üheks väljavalituks, kuid keeldub Teie ettepanekust," teatab assistent elektronkirjaga intervjuust äraütlemisest. Omanik ei luba isegi endale helistada, et asja arutada.

Vaikimise põhjus ei ole meedia tekitatud trauma, vaid pigem pragmatism. Kunmanil pole vaja avalikkusega suhelda, sest tema firmades pole väikeaktsionäre tänavalt. Sadadesse miljonitesse ulatuva aastakäibega kontsern on pereettevõte, kus otsuseid ei pea tegema suure kära saatel, rääkimata isiklikust elusaatest.

12 ettevõtet koondava kontserni ohjad on kindlalt patriarhi peos ja võtmekohtadel istuvad sugulased. Peale abikaasa Sirje ja kolme tütre - Key, Kea ja Kerstini - on või olid Kunmani palgal ka tema ema ja kaks onu.

Tavatarkus ütleb, et kindlaim viis sõbra või sugulasega tülli minna on koos äri ajada. "Perekondlikud suhted ei ole äris sugugi lihtsad," möönab Kunmani firma endine direktor Jaak Saarniit. "Tegelikult olid ka neil sugulaste vahel probleemid, aga lõpuks tulid kõik ilusti kokku." Mis lahkhelidest jutt, Saarniit ei täpsusta.

Impeeriumi noored pärijannad oleksid seltskonnapressi maiuspala nagu Ines Karu, kuid erinevalt kasiinoprintsessist pole nende pilte ilmunud. On teada, et nad on koera- ja hobusefännid. Enim mainitud perekondlik nüanss on, et suurima käibega Kunmani firma Key Ehituskaubad sai nime vanima, praegu 29aastase tütre järgi.

Kui üks tütar juhib kinnisvaraarendusega tegelevat tütarettevõtet, siis teine pühendus parfüümiimpordile. Isegi noorim, artikli ilmumise päeval 21 saav Kerstin istub mitmes nõukogus. "Vello ei karda riskida ka oma lastega. Las mõni asi minna nihu. Vigadest õpitakse," räägib Jaak Saarniit, kelle sõnul olid lapsed juba kooli ajal Kunmani kontoris igapäevased külalised. Plikad käisid täiesti tavalistes koolides kodu lähedal Nõmmel.

Saarniit möönab, et preilide toomine vastutavatele kohtadele pani nii mõnegi kulme kergitama. "Aga see on selleks, et ka lapsed saaksid aru, et kõik see edu tuleb tööga. Et selleks tuleb vaeva näha," mõtestab Saarniit. Ta tunnistab, et mõnigi kord tuli tüdrukute autode, majade, reiside ja muude ahvatluste puhul tiibu kärpida. "Mida kiiremini viid nad praktiliste asjade juurde ja kahe jalaga maa peale, seda parem," leiab Saarniit.

Samas oma vanemat venda pole Vello ärisse kutsunud. "Ta teab, et mul ei ole huvi selle asja vastu. Inimesele on antud üks elu ja minu praegune amet on mu kutsumus," räägib kohtunik Kunman. Tema sõnul pole ta iial venna miljoneid kadestanud, küll aga on temalt rahalist tuge saanud, sest vennad hoolitsevad kordamööda eaka ema eest.

Töö salajases sõjatehases
Vello Kunman on oma vagu kündnud vaikselt, visalt ja metoodiliselt. "Äri tegemine on teda maast madalast huvitanud," möönab vend Leo. Ajalugu vaikib, millega täpselt ta esimese miljoni teenis, aga arvatavasti oli see köögiviljakasvatus. Kui Vello pärast Leedus madrusena veedetud armeeteenistust TPIsse õppima asus, kasvatas teistest kuus aastat vanem mees juba kasvuhoones tomateid ja ostis teenitud rahaga punase Žiguli.

"Sealt tal see ärivaim sisse tuli," arvab grupivend Aivo Liksor. "Teaduriks jäi ta edasi selleks, et saaks kõrvalt vaikselt selle hobiga tegeleda." Pärast diplomi saamist töötas Kunman ligi kümme aastat TPI elektriajamite kateedris teadurina, kus ta muuhulgas valmistas seadmeid Vene lennukitehastele röntgenkontrolli automatiseerimiseks.

"Suuri detaile oli vaja automatiseeritult keerutada, et röntgeniga defekte otsida," selgitab omaaegne ülikooli- ja töökaaslane Aivar Reivik, kellega koos käidi aparaate üles panemas numbritehastes Kuibõševis, Kaasanis ja Permis. "Rahulik inimene on ta kogu aeg olnud," kinnitab Reivik pikkade töösõitude kogemusest Venemaa avarustes.

Kui piirid 90. aastate algul lahti läksid, asutasid Kunman ja Reivik aktsiaseltsi Assa (mitte segi ajada lukufirmaga), mis tõi maale autokaupu. Kunman proovis ka kätt ärides alates määrdeainetest kuni mööblivahenduseni, kuid läbilöögi saavutas tänu erastamisele. Mõlemad õpingukaaslased ja äripartnerid said oma tehase - Reivik Volta ja Kunman Silikaadi.

Pani ema koormaid lugema
"Ju tal kahe kõrva vahel hästi palju on. Sest loll inimene rikkaks ei saa," leiab Eve Osa, kes töötas riiklikus aktsiaseltsis Silikaat peadirektori abina välissuhete alal. "Kui Kunman kabinetti tuli, ei osanud ma temast algul midagi arvata. Paljud tollased direktorid käisid range ülikonna ja valge triiksärgiga, aga tema oli lõdvemalt riides - teksades ja lipsuta."

Osa sõnul oli Erastamisagentuuril 1995. aastal Silikaadi puhul valida kahe halva vahel. "Kardeti Skandinaavia suurkontserni või endiseid kommuniste ehk oma töötajate aktsiaseltsi. Nii saigi Silikaadi endale kolmas pakkuja, must hobune ehk Kunmani firma," meenutab Osa. Erastamishind oli 15 miljonit krooni. Kõneka detailina meenub Silikaadi töötajatele, et Kunman pani oma varem müüjana töötanud ema karjääri väravas autokoormaid lugema, et teada saada, palju liiva tegelikult välja läheb.

Ilmselgelt pole Kunman nii kehv mees, et tal üldse vaenlasi pole. Näiteks RAS Silikaadi viimase direktori Raivo ­Vihvelini reaktsioonis on tunda õiendamata arveid. "Ma ei ole huvitatud möödunud kevade lund kommenteerima," teatab erastamisel alla jäänud mees ja soovib huvitavat uurimist.

Peale põlluhobi, mida ta harrastab isiklikus talus Viljandi maantee ääres, on Kunmani privaatsest poolest teada, et ta naudib džässikontserte ja mäesuusatamist. Staažika slalomistina käib ta mitu korda aastas Alpides. Teiste seas kuuluvad suusasõpruskonda Nissani maaletoojad Leho Siimsen ja Andres Part. Sellest hoolimata sõidab Kunman ise Mercedestega.

Kas tal tõesti ei ole ühtki edevust ja veidrust või ta varjab neid nii hästi? "On ikka, aga neist rääkigu ta ise," naerab Leo Kunman.

Tegi tellisetehasest ostuparadiisi
"Ta enne mõtleb, siis tegutseb ja iga moevooluga kaasa ei jookse. Võtab rahulikult ja tegutseb kindlalt. Silikaat on ju väga hea näide, mis sellest on saanud," iseloomustab Aivar Reivik.

Silikaat Grupp ei ole enam ammu ­ainult telliskivitootja. Vello Kunman ­taipas, et strateegilisel trassil, mida mööda kulge­vad päevas kümned tuhanded linlased, pole perspektiivi tööstusel, vaid kaubandu­sel. Tellisetehas viidi Männikule ja kaheksa­hektarilisel krundil avati omal ajal linna suurim ostukeskus. Omaniku kontor asub siiani selles kompleksis, kus ta võis tahtmi­se korral aknast üle lugeda iga keskuse külastaja, kes jaanipäevaks õlut ja grillvorsti ostis.

Kunmani võiks vabalt nimetada ka karjäärikuningaks. Varsti 100aastaseks saav Männiku liivakarjäär osutus kullaauguks. Tänu kinnisvarabuumile kasvas ehitusmaterjali tootmine ja karjäärid tühjenesid kiiremini, kui keegi ennustada julges - tempoga kuni miljon kuupmeetrit aastas.

Kui esimene osa Järve Keskusest avati, viibisid kohal ka tollased Isamaa poliitikud. Nimelt on Kunman talle omaselt ilma kärata, aga järjepidevalt toetanud rahvuslike väärtustega erakondi. "Ta ei ole kunagi toetustega üle pingutanud, väga mõõdukalt. See ei ole selline summa, et sealt võiks midagi vastu tellida," leiab Jaak Saarniit, kes ise on Rahvaliidu mees.

Ilmselt mängib parempoolse maailmavaate tekkes oma osa see, et Vello isa represseeriti Stalini ajal. Kunmanide pere emigreerus 1910. aastal Siberisse paremat elu otsima. Vello isa naasis sealt pärast teist ilmasõda ja töötas kolhoosis juhtival kohal, kuni sattus ebasoosingusse, tagandati ja töötas surmani raamatupidajana.

Kõik Ekspressi küsitletud ärimehed nimetavad refräänina Kunmani aatelisust ja põhiväärtusi. "Ta peab väärtuseks Eesti rahvuslikule kapitalile lisaväärtuse loomist. Ta on hingega Eesti asja eest, ­Eesti äri eest," räägib Jaak Saarniit, kes praegu juhib Riigi Kinnisvara ASi, kuid ei välista uuesti Kunmani palgale minekut.

Üks väheseid kordi, kui Kunman end avalikkusele näitas, jääb aastasse 2000, mil ta poseeris koos paarikümne kodumaise esikapitalistiga lipsustatult ja valges särgis Raudtee Erastamise Rahva aktsiaseltsi asutajana. Ka sel fotol paigutus ta talle omaselt - mitte esimesse ega ka tagumisse ritta, vaid Toomas Annuse ja Aadu Luukase selja taha.

Saatuslik puugihammustus
2002. aastal korjas Kunman kusagil metsas või põllul märkamatult üles puugi. Alles viimasel hetkel saadi kõrge palaviku põhjusele jälile ja pandi mees haiglasse. See haigus lükkas edasi ühe olulise ärilise sammu, mis tagantjärele tõestab jällegi, et hoolimata pikaldase maamehe imagost loeb Kunman üleilmseid trende.

2003 ostis Silikaat Grupp üles viletsas seisus, aga suure potentsiaaliga põllumajandusettevõtte Viljandimaal Kõos. Seni pigem kinnisvaraarendusega silma paistnud pealinna mehed tekitasid kohalikes tugevat skepsist, et mitte öelda vaenu. Ka ostu ette valmistanud Jaak Saarniit möönab, et samm tundus toona radikaalne.

"See oli risk ja me ehmatasimegi natuke algul ära, aga see oli läbi kaalutletud otsus. Vello nägi neid asju ette," kiidab Saarniit Kunmani visionäärivõimeid, mis võivad talle toidukriisis vaevlevas maailmas teenida järgmised mõnisada miljonit. Kusjuures nii nagu Järve Keskuse arendamisel, joonistas end peensusteni kurssi viinud Kunman ka Kõos ise näiteks lauda põhiskeemid.

Samas oskab Kunman ka õigel ajal pidurit panna. Näiteks auahne 16korruselise kõrghoone ehitus Järve Keskuse juurde pandi seisma, kui nähti, et hoone kasulik pind on liiga väike ja kinnisvaraturg kukub. Samuti uuriti tema 1600 loomaga laudas moodsat teemat - võimalust lägagaasist elektrit toota -, aga ka see maeti ebarentaablina maha.

Siiani on saladus, miks Kunman nii suure summa firmast välja võttis. Äriliselt on kõige põnevam küsimus: kuhu raha läks? Hoobilt hakkasid ringlema jutud, et dividendimiljonär kavatseb mõned firmad, näiteks hea asukohaga Järve Keskuse, ära müüa. Teine võimalus on suurte laenude kustutamine. Kunman ise on oma ainsas kommentaaris meediale öelnud, et oma kroonijuveeli Järve Keskust ta ei müü.

"Mingisuguseid miljoneid pole ta välja võtnud ega saanud. See on raamatupidamislik asi," kommenteerib Leo Kunman venna sattumist dividendimiljonäride edetabeli otsa. "Kui mõni arvab, et ta need miljonid endale saab ja nende eest prassida võib, siis eksib rängalt." Vaevalt, et lihtne mees 122 miljoniga siiski juhuse läbi tabeli tippu tõusis.