Elate nüüd Argentinas, kuivõrd teid seal teatakse? Kas esinete ka seal?
Mul on siin esinemisi olnud, hetkel olengi Buenos Aireses (intervjuu toimus telefonitsi – toim). Aga ma elan nii siin kui Soomes, isegi rohkem Soomes. Argentinas käin mitmeid kordi aastas. Siin on mul lauluõpetaja ja mu abikaasa perekond elab siin.

Mul on siin ka palju sõpru ja üldse, Argentinas meeldib mulle väga. Olen siin märgatavalt vabam, saan rahulikult liikuda. Siin juhtub väga harva, et mõni fänn mu tänaval ära tunneb ja sellest paanikasse satub (naer).

Argentina seega ei takista teil Euroopas lauljakarjääri teha?

Tuleme siia kolmeks-neljaks nädalaks korraga. Lend on väga pikk ja ajavahe üpris ränk, üheks nädalaks pole mõtet sõitagi.

Aga Argentina aeg on mulle alati ka laulmise mõttes rikastav, valmistan ette oma kontserte ja õpin palju. Iga kord käin intensiivselt laulutundides oma õpetaja juures, ning ka mul endal on siin lauluõpilasi.

Teie uue plaadi lõpulugu on Alice Cooperi “Poison”. Miks see?
See oli päris naljakas kokkusattumus. Sõitsin eelmisel suvel Soomes autoga ühe 400kilomeetrise otsa. Kuna ma sõitsin rahulikult, võttis see terve päev aega ja raadiost tuli “Poisonit” tol päeval kokku viis korda!

Sel ajal just olin juurelnud, et mis võiks olla üks cover-lugu, mida oma plaadile panna. Alice Cooperi “Poison” sobis nagu rusikas silmaauku. Muidugi on see ka meenutus mu enese teismeeast. Kohutavalt hea, klassikaline lugu. Mõtlesin, kas mõni naislaulja üldse on kunagi varem sellest kaverit teinud.

Koju jõudes otsisin netist ja leidsin, et üks techno-bänd on naisvokaaliga seda laulnud, see tähendab, et esimeseks ma ei saanud (naer).

Samas selge, et pidin muutma loo selliseks, et ta sobiks minu stiiliga ja kõlaks kokku kogu plaadiga.

See on ooperi stiilis lauldud “Poison”?
See olen muidugi mina ja mu iseloomulik lauluhääl, aga nii väga ooperlik see nüüd ka ei ole. Kindlasti saab aru, et laulja on Tarja Turunen!

Lugu erineb originaalist päris kõvasti. Mul aitas atmosfääri luua filmimuusik Mel Wesson, kes ütleb enda kohta ise, et on ambient-muusika disainer.

Kas olete ise ka plaadile muusikat kirjutanud?
Jah, tegelikult üldse esimest korda. Mul oli võimalus töötada koos väga heade heliloojate ja tekstiautoritega, kes innustasid mind nädalate kaupa ja rääkisid, et mul on annet muusikat luua, seda tuleb kasutada. Avastasin e ndas päris uusi oskusi.

Kaheksa lugu olen kirjutanud koos teistega ja üks lugu – “Away” – on puhtalt minu looming. See on hoolimata pealkirjast ka ainus soomekeelne laul plaadil.

Plaadi kaanepildilt on näha, et esinete nimega Tarja. Kas Turunen on liiga keeruline välismaal hääldada?
Ma mõtlesin, et lühidus on voorus. Isegi Tarja on liiga keeruline! Ladina-Ameerikas nad ütlevad mulle Tarha, USAs ja Inglismaal Tarza. Ma olen naernud, et peaks laskma välja ühe T-särgi, kus oleksid hääldusjuhised, kuidas Tarja öelda. Nali, nali. Tarja on täiesti piisav.

Olete kuulnud ka Nightwishi uut plaati “Dark Passion Play”, uue laulja Anette Olzoniga?
Kui mullu Soomes olin, kuulsin raadios mängimas nende singlit “Eva” ja paari nädala eest kuulsin ka “Amaranthi” raadiost. Rohkem pole ma kuulnud, aga kindlasti kuulan, kui aega leian.
Mis mulje kahe loo põhjal on?
(Naer). Pean sulle ütlema, et see kõlas päris põnevalt. Ja selles mõttes oli kummaline tunne endal, et kui olen ise olnud seal üheksa aastat laulja, siis muidugi oli huvitav kuulata nüüd uut. Nende karjäär läheb edasi koos uue lauljaga, tore, et see muusika on jätkuvalt elav ja rikkalik.
Ja muidugi ma olen väga uhke omaenda aastate üle, mil koos Nightwishiga olin. Need üheksa aastat olid minu jaoks kasvamise aeg.

Anette Olzoni hääl on teie omast küll väga erinev.
See on ju vahva, et kõik lauljad pole ühesuguse häälega.

On teil plaani Tallinnas oma soolokavaga esineda?
Tuleva aasta aprillis on mul kavas alustada ülemaailmse tuuriga. Skandinaavia, Euroopa mitu korda, USA, Lõuna-Ameerika. Ja Eestisse ma loodan ka kindlasti tulla.

Kas lisaks sooloplaadile on teil veel midagi käsil, näiteks klassika poole pealt?
Praegu on olnud ajakava väga tihe. Üks Soome iseseisvuspäeva kontsert TVs on plaanis. Aga 2009–2010 aastavahetuse paiku on mõte teha üks klassika tuur koos grupiga Noche Escandinava. Võibolla lähen ka Aasia tuurile nendega.
 
* Tarja sooloalbum “My Winter Storm” ilmub 19. novembril.


Sibeliuse akadeemia ­lapsuke

Tarja Turunen sai läinud suvel 30aastaseks. Tarja on pärit väikesest Ida-Soome provintsist Kiteest nagu ka tema kunagised bändikaaslased daamile staarituule alla teinud sümfoonilisest metalbändist Nightwish.
Nightwishi asutas Tarja koos oma kursusekaaslastega mainekas Sibeliuse Akadeemias aastal 1996. Aegamööda sai Nightwishi paatoslikust ja jäisest ilu-heavy’st üks Soome Nokiaid sealses rock-tööstuses – Nightwishi heliplaate ostetakse ahnelt mandri-Euroopas, kuid enam-vähem menestys on neile osaks saanud ka Suurbritannias (kus muide toimub Tarja sooloalbumi “My Winter Storm” kõige massiivsem promokampaania). Bändi suurim hitt seni on singelplaat “Nemo” (kauamängivalt “Once”, 2004).
Tarja sai Nightwishist kingad aastal 2005. Pärast kontsert-DVD “End of Era” salvestust Hartwalli Arenal teatas ülejäänud bänd avalikus kirjas, mis ulatati Tarjale ja avaldati kohe bändi kodulehel, et nad soovivad jätkata Tarjata – peamisteks põhjusteks hoiakute erinevus ning Tarja abikaasa, argentiinlasest ärimehe Marcelo Cabuli üleliiane finantsalane huvi bändi käekäigu vastu.
Tarja Turunen on solistina üles astunud ka mitmetes klassikalise muusika kallakuga projektides. Näiteks Soome rahvusooperi kavas olnud ansambel Waltari kirjutatud rock-balletis “Evankeliumi”.
Tõele au andes ilmus Tarjal ka möödunud aastal samal ajal sooloplaat – jõululaulu klassikutest koosnev jõuluturu-konserv “Henkäys Ikuisuudesta”.