Liibanoni avastamas
Kas olete varem kuulnud, et mingi riik kuulutaks piiratud ajavahemiku jooksul välja 25% allahindluse kõikidele kaupadele, hotellidele ja muudele teenustele? Sellist kuulutust oli võimalik näha paar aastat tagasi rootsi ajakirjanduses. Liibanon tegi endale niimoodi reklaami, soovides pärast pikka kodusõda turiste tagasi meelitada. Pakkumine tundus ahvatlevana; ilma pikemalt kaalutlemata olime kogu perega asja kasuks otsustanud.
Beiruti ennenägematult tühjas kõledas lennujaamas viisasabas oodates tegime aega parajaks araabia keeles numbrite selgeksõppimisega. Osaliselt nalja pärast, kuid samas tundus, et numbrite tundmine võib kasuks tulla. Tänu üleriigilisele allahindluse kampaaniale anti isegi viisa tasuta!
Kaos liikluses
Esimene mulje lennujaamahoone eest taksoga linnaliiklusesse sukeldudes oli kaootiline. Liiklus toimus küll ühes suunas, kuid rohkematest reeglitest kinni ei peetud. Tuututamine oli kõrvulukustav; autod vahetasid sõiduridasid nagu arvutimängus ning mittetöötavad valgusfoorid ristmikel tekitasid eluohtlikke olukordi. Beirutis autoga sõitmiseks peab olema Beirutis sündinud!
Esimesel hetkel tundus kogu sealne autopark koosnevat ainult vanadest pruunidest mõlkis Mercedestest, kuid kesklinna lähenedes ilmus liiklusesse ka uuemate aastate luksuslikumaid väljaandeid.
Bussid peatusid keset teed ja inimesed sisenesid ja väljusid autode vahel ekseldes.
Ka tänava ületamine toimus samamoodi. Oli ise vaja autode vahel laveerida ja kätega märku anda ning auto peatuma sundida. Kohalikke järgi tehes julgesime meiegi esimese päeva lõppedes nii teha. Kuid sellegipoolest tuli ettevaatlik olla – liiklusõnnetustes vigastatute ja surma saanute arv Liibanonis ületab Põhjamaad ja Skandinaavia mitmekordselt.
Kord taksoga mägedest Benteidini lossist tagasi Beiruti poole sõites saime omal nahal tunda Liibanoni autojuhtide riskilembelisust. Küladest läbi sõites ja “Beirut, Beirut” hüüdes võttis taksojuht peale kõik, kes sinnapoole sõita soovisid. Mina, lapsed ja paks araabia tudeng pakiti tagaistmele kokku; arvet me mitme peale ei jaganud, vaid igaüks maksis summa, mis oli juba taksosse istumisel kokku lepitud. Mööda mäekülgi looklevad kaitsetõketeta teed pakkusid riskantseteks möödasõitudeks suurepäraseid võimalusi. Ohuga ei arvestatud, sinu saatus on Allahi kätte usaldatud – “Ishallah”. Nagu Allah tahab! Minu palve peale laste pärast kiirust alla võtta juht ainult muigas ja keeras raadiost tuleva liibanoni popi valjemini mängima. Talle pakkus ilmselt lõbu oma “sõiduoskusi” näidata ja võõramaalastele hirmu tekitada!
Kõik Liibanoni-sisesed reisid tegime ühistranspordiga. Bussijaamades väljumisaegu kusagilt leida polnud, kuid kohalike käest nõu küsides näidati meile kohe vajalik buss kätte. Sõiduks läks siis, kui buss parasjagu rahvast täis oli saanud.
Suuremate linnade vahel käisid ka moodsad, mugavad ja kiired marsruuttaksod ning kuna Liibanon on pindalalt väga väike riik, ei võta ükski reis rohkem kui paar tundi aega.
Pisike tähelepanek bussiaknast – väljuvad reisijad, kes sõidu jooksul midagi söönud olid, viskasid oma kilekotikesed söögijäätmetega sinnasamasse peatuse juures olevasse kraavi. Prügikaste polnud ja looduse hoidmisest keegi ei hoolinud.
Liibanoni fast-food
Kõikjal tänavatel seisid tagurpidi poti kujulised suured kuumad pannid, millel küpsetati pannkooke. Pärast mõnda minutit võeti pannkook potilt, määriti talle seesamikastet, laoti peale juustust, maitserohelisest ja kebabilihast koosnev täidis, keerati kokku, ja võisid lasta sel hea maitsta. Missugune suurepärane ja maitsev kõhutäis! Julgem võis täidiseks proovida kohalikke erivalikuid; valida oli marineeritud lamba kotikute, lehmaaju ja lehma kopsude vahel.
Hommikusöök, zaatar w labneh, koosnes keedetud munadest, paksust jogurtist ning õhukesest liibanoni leivast. Seda serveeriti hotelli kuuenda korruse terrassil, kust avanes oivaline vaatepilt lähimatele kvartalitele, majade vahel rippuvatele puntras telefoni- ja elektriliinidele ning kärarikkale tänavaliiklusele.
Kohalikest ülimagusatest kondiitritoodetest polnud nende ahvatleva välimuse tõttu samuti võimalik maitsmata mööda minna.
Liibanonis avastasid lapsed endi jaoks ka uued snack’id – soolatud pistaatsiapähklid, mida sai imeodavalt osta igalt tänavanurgalt.
Beirut ja kodusõda
Kõikjal kuhu läksime, juhatati ja suunati meid sõbralikult. Liibanonis on lihtne turist olla. Omaette vaatamisväärsuseks kujunes suhtumine meie blondidesse kaksikutesse. Liibanonlased on väga lastesõbralikud ning kaksikute nägemine kutsus neis esile peaaegu eufooria. Paljudel juhtudel ei piirdutud ainult laste vaatamisega; neid kiputi ka kallistama, patsutama ja musitama. Kaksikute saamist peetakse seal maal suureks õnneks ja imeks.
Meie hotell paiknes südamlikus ja rahvalikus Hamra linnaosas, kus rahavahetus, parfümeeriapoed ja väikesed kohvikud tänavaid ääristasid. Siin-seal kõnniteedel istusid kaltsudes kerjused, nendest jalutasid mööda šiki välimusega liibanoni ärinaised. Veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel hotellist asus Cornisch – Beiruti kuulus rannapromenaad.
Neliteist aastat tagasi lõppenud kodusõja tummadeks tunnistajateks on kuuliaugud majaseintes, varemed ja tühjad krundid. Aeg pole ka parandanud haavu inimeste hinges; hotelli portjeena töötav kreeka päritolu liibanonlane polnud moslemeid ja sõda kirudes sõnadega kitsi. Kümme aastat Liibanonis elanud hollandlaselt kuulsime sama: “Don’t trust the moslims.”
Elu läheb aga omasoodu edasi. Beiruti ülesehitamine käib täies hoos ja varemete asemel kerkivad kõikjal klaasist fassaadidega ülimoodsad hotellikompleksid ning kaubanduskeskused.
Paljudele kristlastele on aga sõjajärgne Beirut võõraks muutunud ning nad kolivad ära kas eeslinnadesse või välismaale.
Liiga paljas
Lõuna-Liibanonis reisides tuleb olla valvas ja ettevaatlik. Kuna piirkonnas on rohkesti palestiina põgenikke, on ka vaenulikkus Lääne vastu suur. Iisraeli lähedus tekitab veelgi pingelisemat õhkkonda. Teedel patrullivad sõjaväelased. Sealkandis kohtab vaid üksikuid turiste.
Naisterahvas peab ka silmas pidama Koraanis riietuse kohta kirjas olevaid käske-keelde. Nimelt on naised islami usu radikaalsete tõlgendajate kohaselt kohustatud oma kehaosad ja ka juuksed riidega katma. Meid viis võhiklikkus järgmise vahejuhtumini.
Pärast Saidas asuvate rooma ajast pärinevate varemete vaatamist suundusime lähimasse poodi apelsine ostma. Kõmu paljaste käsivartega naistest (minust) oli ka poepidajani jõudnud ning ta soovitas mul viisakalt, kuid tungivalt pikkade varrukatega riietusese peale panna. Seda minu julgeoleku huvides! Kogu ta olemusest ja hääletoonist õhkus tõsidust, polnud kahtlust, et see soovitus oli pigem käsk. Vaatamata 25kraadisele kuumusele sai fliisjakk kohe selga pandud.
Valeraha ja töötavad lapsed
Liibanonis on kohalike rahatähtede võltsimine big business ja valeraha on ringluses rohkesti. Muude rahatähtede vahel anti ka meile ühes kohvikus valeraha tagasi. Hotelli portjee avastas pettuse, kuid lohutas meid, öeldes, et saab meid loodetavasti aidata. Ta saatis oma uksehoidja võltsitud rahatähega lähimasse poodi pakki suitsu ostma. Küsimus oli, kas poes avastatakse võlts rahatäht või läheb pettus läbi. Viis minutit hiljem tuli uksehoidja tagasi, suitsupakk näpus! Valeraha läks poes õige pähe ning probleem sai lahendatud Beiruti moodi!
Laste tööjõu kasutamine on tihti perekonna ülalpidamiseks hädavajalik. Tripoli vanalinnas sattusime juhuslikult ühte sellisesse nn pereettevõttesse. Sisehoovi katsid põlvekõrgused eri värvi seepidest ehitatud püramiidid – perekond tegeles käsitsi seepide valmistamisega. Katkise katusega pööningukambris asus parafiini järele lõhnav töötuba, kus istusid kolm eri vanuses tüdrukut ja vormisid oma väikeste kätega seepe nobedalt ja vilunult ühtlasteks ümmargusteks pallideks. Nad heitsid meie laste poole nukraid ja igatsevaid pilke. Sündsusetu tundus sealt seepe ostmata välja marssida. Suured oranži-mustakirjud seebipallid olid kvaliteetsed ja kestsid kaua; nendega sai kodus mitu kuud käsi pestud.
Tripoli vana idamaine kitsaste tänavatega turg on mõnus, kärarikas ning lõhna- ja värviderohke. Sõna otseses mõttes silmipimestav oli kullakauplejate tänav, kus iga poe aken oli paksult käe- ja kaelakette täis riputatud. Kuid teadjad kinnitasid, et kõige odavam kuld maailmas pidi olema Süürias! Damaskus, Damaskus!
Nimekiri kohtadest, mis külastamata jäid, ja toitudest, mis proovimata jäid, tuleks pikk; ajalooline Baalbek, Bekaa oru veinitööstus, suusakuurort Faraya-Mzaar, maitsmata jäänud meze.
Liibanon – me tuleme tagasi!
