Esiteks infopuudus. Pikka aega ei teadnud rahvusvaheline üldsus, mis ikkagi toimub Fukushima tuumajaamas. Täielikus teadmatuses oli ka Jaapani peaminister, kes sai olukorra halvenemise kohta infot teleuudistest.

Sarnane infopuudus valitseb ka Liibüa suhtes. Eksperdid teavad, kes on Liibüa diktaator, ning aimavad, milleks ta on võimeline. Kuid täielik nõutus valitseb küsimuses, kes on Liibüa ülestõusnud. On nad head? Või äkki on nad midagi sellist nagu tosin aastat tagasi tähelepanuorbiiti tõusnud Kosovo Vabastusarmee?

Lääs toetas nende võitlust Serbia keskvõimu vastu ja jäi kurdiks serblaste hoiatustele, et tegemist on kuritegeliku organisatsiooniga. Kosovo sissid saavutasid Lääne toetusel võidu, korraldasid kiirelt etnilise puhastuse ning lõpuks tõestati veel, et nende liidrid on seotud illegaalse inimorganitega kaubitsemisega.

Teiseks vaidlus selle üle, mida nüüd juhtunust järeldada.

Fukushima tuumajaamast tõusva tulekahjusuitsu taustal algas vaidlus tuumaenergeetika tuleviku üle. Kas loobuda, sest see on ohtlik? Või mitte loobuda, sest see on asendamatu? Või ei pea loobuma, sest saab ehitada ohutumad reaktorid? Või ikkagi peab loobuma, sest ohutut tuumatehnikat pole olemas?

Kõigil seisukohtadel on autoriteetseid toetajaid ning konsensust ei paista kusagilt.

Sama jama on Liibüaga.

Öeldakse, et mõningate Lääne riikide ja Araabia riikide sõjaline operatsioon Liibüa diktaatori ohjeldamiseks on maailma ajaloo esimene “humanitaarne interventsioon”. Liibüast tõusva suitsu taustal algasid vaidlused selliste sissetungide tuleviku üle.

Humanitaarset ­interventsiooni lubab rahvusvahelisse õigusesse toodud mõiste “responsibility to protect” (lühendatult R2P) ehk “vastutus kaitsta”. R2P tähendab, et valitsuste esmane kohustus on kaitsta oma elanikkonda sõjakuritegude, genotsiidi, etniliste puhastuste ja inimsusevastaste kuritegude eest. Kui valitsus kohustust ei täida, on rahvusvahelisel üldsusel (mida esindab ÜRO) õigus sekkuda.

Liibüaga seoses algasid vaidlused, mil määral ja kui kõvasti sekkuda. Kus täpselt asub piir, mille ületamisel sekkuda? Kas riigi suveräänsus (teeb oma territooriumil mis tahab) ei peaks olema ülimuslik R2P ees?

Vaidlus käib, väljendatakse erinevaid seisukohti, ning sarnaselt tuumaenergeetikaga ei paista konsensust kusagilt.

Nagu pilkeks leiab sarnasusi isegi tehnilistes küsimustes. Tuletage meelde, kuidas Jaapani õhujõudude kopterid püüdsid jahutada tossavat reaktorit, “pommitades” seda veega õhust. Inseneridest ja tehnikutest koosnevate “maavägede” saatmine tuumakoldesse polnud kiirgusohu tõttu võimalik.

Liibüaga on sama lugu – seda riiki pommitatakse ja pommitatakse, ning ilmselt pommitatakse veel kaua, kuid maavägede saatmine sinna selleks, et asi kuidagi kontrolli alla saada, pole võimalik. Paljudel põhjustel.

Esiteks ei anna demokraatlike riikide valijad selleks nõusolekut. Näiteks Saksamaa “argus” tundub olevat seotud sellega, et saksa kantsler ning valitsevad parteid valmistuvad kohalikeks valimisteks kolmel liidumaal (saksa valijad on suures enamikus nõus, et Liibüa diktaatoriga “peab midagi tegema”, kuid veendunud, et tehtagu seda Saksamaa osaluseta).

Teiseks algaks Araabia maailmas maavägede saabumisega tohutu agitatsioon “ristisõdijate” vastu, mis hävitaks sellegi vähese toetuse Lääne üritusele, mis seal praegu täheldatav. Araabia Liiga kõhkleb niigi – kord toetab Lääne üritust ja siis jälle on vastu.

Ja kolmandaks… jällegi teadmatus, mis siis ikkagi kriisikoldes toimub. Britid saatsid märtsi alguses Bengazisse väikese meeskonna eriväelastest ja kellestki “nooremast diplomaadist” (tõenäoliselt Briti luure agent). Nad pidid ­ülestõusnute liidritega ühendust võtma ja välja selgitama, mis värk on.

Missioon lõppes täieliku läbikukkumisega – britid vahistati ja saadeti kolm päeva hiljem maalt välja.

Ja nii ei saadudki teada, kes on ülestõusnud, mis on nende lõplik eesmärk ning kuidas nad suhtuvad inimõigustesse ja demokraatiasse.

Hoolimata kõigest sellest käib humanitaarne interventsioon täie hooga. Samuti kriitikute kisa selle ümber.

Öeldakse, et Ameerika praegusel presidendil puudub “väljatuleku strateegia” täpselt samamoodi, nagu see puudus eelmisel presidendil, kes läks Iraagi diktaatorit karistama.

Öeldakse, et Prantsusmaa president kargas Liibüa avantüüri nii suure õhinaga sellepärast, et tal on presidendivalimiste eel vaja lüüa üle (äärmus)parempoolsete toetajaskond, näidates, et kui ta ei saa araablasi pommitada omaenda kodumaal, teeb ta seda usinasti vähemalt Liibüas.

Öeldakse, et NATOs käib palav vaidlus selle üle, kes peaks olema Liibüa interventsiooni juhtoinaks ja kui palju NATO üldse peaks osalema. Praegu on see põhiliselt prantslaste, brittide ja ameeriklaste võitlus. Kui ameeriklased lahkuvad koalitsioonist, siis mis saab edasi?

USA staabiülemate ühendkomitee esimees admiral Mike Mullen ütles 20. märtsil ABC-le antud intervjuus Liibüa operatsiooni väljavaadete kohta järgmist: “I think circumstances will drive where this goes in the future” (ma arvan, et asjaolud näitavad, kuhu see tulevikus jõuab).

See on suurepärane analüüs.

Kui varem määrasid asjade suundumuse eksperdid, siis nüüd teevad seda “asjaolud”.