Liiga tugev kaitsepolitsei
Toomas Annus lasi Liivalaia tänava kohtumaja saali nr 205 tuua mugava, selja- ja käetoega helepruuni kontoritooli.
Teine kõrge seljatoega, aga musta värvi tool kuulub tema advokaadile Leon Glikmanile.
Veel kaks tooli, küll tagasihoidlikumad, aga siiski spetsiaalselt toodud, kuuluvad Villu Reiljanile ja tema advokaadile Aivar Pilvele.
Ülejäänud kümmekond maadevahetuse protsessi kohtualust ja nende kaitsjat istuvad tavalistel kõvadel kohtutoolidel, mis on löödud üle samblarohelise riidega.
Annus käib kohtus juba kaheksandat kuud. Kell kümme kohtus algavatele istungitele ilmub ta šikis ülikonnas, nagu oleks maha astunud moežurnaali lehekülgedelt. Aga olekult on Merko omanik morn ja tervis teeb tänavu 50aastaseks saavale mehele muret.
Annus ei tea seniajani, millal täpselt ja miks teda jälitama hakati. Teadaolevalt algas see juba 2. septembril 2004 seoses kriminaalasjaga 04913000085. Samal päeval andis Harju maakohtu esimees Helve Särgava loa jälitustegevuseks.
Pealtkuulamised Kamikazes
Ekspressi andmetel algas uurimine seoses võimaliku ametiseisundi kuritarvitamisega ligi 600 miljonit krooni maksnud europrojektis, mille käigus moderniseeriti Kohtla-Järve reoveevärki. Üks pakkumise teinud firmadest oli Merko.
Prokuratuuri väitel lõpetati kriminaalasi kellelegi süüdistust esitamata. Küll aga sai kapo selle uurimise raames teada 10. novembril 2004 toimunud Annuse ja Reiljani vestlusest.
Teadmata kohas toimunud jutuajamise sisu on täna maadevahetuse kohtuasjas väga oluline asitõend. Süüdistusakti kohaselt küsis Reiljan Rahvaliidu peasekretärile Lea Kiivitile Tallinna kesklinnas tasuta korterit. Annus eitab sellise vestluse toimumist.
Advokaatide nõudel saatis kapo hiljuti kohtusse oma spetsialisti Janis Kahari, kes esitas pealtkuulamisest põhjaliku ülevaate. Mõnel saalisolnul vajus seepeale suu ammuli. Kaitsepolitseinikel piisab oma majas vaid nupule vajutamisest ja telefonikõnede pealtkuulamine algab.
Lisaks kasutab kapo muid nippe. Ekspressi käes on politseiasedirektori Martin Perlingi kiri 2007. aastast, kus ta seletab, et enamikus tippkorruptsiooni juhtumites “on alustatud menetlust kapo enda initsiatiivil kogutud info põhjal”. Selleks kuulatakse pealt telefone, loetakse salaja e-kirju ning külastatakse varjatult inimeste kodusid ja töökohti.
Maadevahetuse kohtualustel on pajatada meeleolukaid juhtumeid, kuidas neid jälitati. Maa-ameti peadirektor Kalev Kangur leidis ühe lutika Mustamäel Kamikaze pubis oma laual oleva tuhatoosi alt. Teise lutika sai ta kätte oma töötoa seina seest. Kaamera jäädvustas kuni viimase hetkeni, kuidas ta salasilmani jõudmiseks kabinetti lammutas.
Ühes teises kriminaalasjas filmis kapo kahtlustatavaid Kamikaze pubis tooli sisse monteeritud kaamera abil.
Reiljani 663 jälgitud päeva
Kõige rusutuma moega tegelane maadevahetuse protsessil on Villu Reiljan. Ükskord põrnitses ta koguni terve päeva lauda, tõstmata kordagi pilku tunnistajale.
Aivar Pilv on löönud kokku, et Villu Reiljani eraelu riivati eri kriminaalasjades kogunisti 663 päeva. Paradoksaalsel kombel pole seejuures Reiljanit ennast üldse jälitatud, küll aga on kuulatud pealt tema kõnesid Annusele ja teistele, kes olid pealtkuulatavate nimekirjas.
Pärast maadevahetuse skandaali puhkemist muutusid mõned ärimehed nii paranoiliseks, et võtsid kokku saades mobiiltelefonidel akud küljest. Lootes, et see nende pealtkuulamise välistab.
Tekkisid hirmud, et Eestis toimub massiline pealtkuulamine. Kui palju tegelikult pealt kuulatakse, on riigisaladus. Asjaga kursis olevad inimesed aga ütlevad, et piltlikult öeldes seisavad uurijad pealtkuulamise toa taga elavas järjekorras.
Eestis on kaks pealtkuulamise keskjaama, neist võimsam asub kapos ja tagasihoidlikum kriminaalpolitseis. Nende kaudu kuulavad oma uurimisaluseid pealt ka piirkondlikud politseiprefektuurid ning maksu- ja tolliamet, kellel oma aparatuur puudub.
Spioonimängud poliitikas
Pealtkuulamine on korruptsiooni vastu võitlemisel põhiline vahend.
Vähesed aga teavad, et kapol on kombeks enne prokuratuuri poole pöördumist ja kriminaalasja algatamist teha ennetav kontroll. Seda nimetatakse teabehankeks.
Teabehanke eesmärk on riigi julgeoleku tagamine. Sinna alla mahuvad vastuluure, terrorism, kuid ka korruptsioon. Ehk spioonimängudest tuntud meetodid rakendatakse ahnete ametnike ja poliitikute vahelevõtmiseks. Seda on tehtud täiesti seaduslikult juba aastast 2001, kui Tarmo Loodus andis siseministrina välja vastava määruse.
Paljud poliitikud eeldasid, et teabehanget kasutatakse vaid Vene spioonide ja muude sääraste tegelaste vastu. Nad ei tulnud selle peale, et see võib puudutada ka nende oma erakonna liikmeid ja sponsoreid.
Seega andsid poliitikud ise kapole tema kõige võimsama relva ja kapo kasutab seda mõnuga. Ekspressiga rääkinud informeeritud inimeste sõnul põhinebki suur osa kapo korruptsioonipaljastustest edukal teabehankel.
Teabehankeks pole vaja kaasata prokuröri ega eeluurimiskohtunikku. Väljaspool kapot on sellega kursis vaid üks eriti mõjuvõimas inimene, kes annab välja kõik teabehanke load. Selleks on 32aastane Tallinna halduskohtu esimees Villem Lapimaa. Ta sai ametisse justiitsminister Rein Langi väljavalituna neli aastat tagasi.
Poliitikud pelgavad liiga tugevat salateenistust
Teabehankel on veel üks oluline erinevus: hangitud infot ei tohi kasutada kohtus inimeste süüdimõistmiseks.
Vaid üks kord on Andrus Ansipi valitsus teabehanke materjalid erandkorras lahti salastanud. Loodetud tulu sellest ei tõusnud, sest kohus mõistis Dimitri Klenski ja ta sõbrad pronksiöö korraldamise süüdistuses õigeks.
Tänaseks on mitmel mõjukal poliitikul tekkinud veendumus, et kapo tegevust korruptantide paljastamisel tuleks piirata.
Poliitikute rahustamiseks andis kapo peadirektor Aldis Alus 2008. aasta algul maja sees suulise suunise teabehanget korruptsiooni puhul mitte kasutada. Kuid pärast Raivo Aegi asumist kapo juhi kohale läks teabehange jälle käiku, kuna see on seaduslik ja annab tulemusi!
Justiitsminister Langi hinnangul riivab teabehange inimese õigusi palju rohkem kui analoogne pealtkuulamine kriminaalmenetluse käigus.
Lang käis sel talvel riigikogu õiguskomisjonile välja idee, et teabehankega kogutav info ei tohiks olla kriminaalmenetluses kasutatav.
Ka endine kapo juht Jüri Pihl ütleb Ekspressile, et lihtsate korruptsioonikuritegude avastamisel ei peaks teabehanget pruukima.
Suureks kapo kriitikuks on muutunud Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Jaanus Rahumägi. “Meil on üsna palju ülijõulise kaitsepolitsei kummardajaid,” kurdab ta.
Rahumägi jätaks kapole ainult vastuluure, korruptantide tagaajamise aga annaks politseile. Rahumägi arvates hirmutab kapo osalemine skandaalsetes kohtuprotsessides inimesi, kes võiksid muidu olla vastuluurele tublid infoallikad.
Kapo tiibu sooviksid kärpida Keskerakond, Reformierakond ja Villu Reiljani vahelevõtmisest räsitud Rahvaliit.
Kapo korruptsioonivastast jõulist rolli toetavad kindlalt vaid IRL ja president. Toomas Hendrik Ilves nimetas aprillis peetud kapo kinnisel 90. aastapäeva konverentsil korruptsiooni “tõsiseks julgeolekuriskiks”.
Advokaadid otsivad kapo vigu
Maadevahetuse protsessil on üle tuhande lehekülje pealtkuulatud kõnedega. Nende avaldamiseni pole jõutud.
Riigiprokurörid Inna Ombler ja Laura Feldmanis on korduvalt üritanud alustada kõnede ettemängimisega. Advokaadid nõuavad aga kinnitust, et kõik pealtkuulamised toimusid seaduslikult.
Kohtulik jälitusluba näitab, keda võis millal jälitada. Loal peab olema ka põhjendus, miks on hädavajalik koguda infot just salaja.
Advokaadid loodavad leida vähemalt mõnest loast vea. Sel juhul ei tohi seda kõnet kohtus kasutada.
Kuulsaim näide on Tarmo Silla ja Aivo Pärna pealtkuulatud kõne Rävala kriminaalasjas. Riigikohus kuulutas selle eelmisel nädalal ebaseaduslikuks, sest kohtunik Eda Murak andis kapo salakõrvadele vaid suulise loa.
Kaitseliidu 30 miljoni kroonise kinnisvaraafääri protsessil aga keelas kohus kasutada ärimeeste vahelevõtmiseks nende kirjavahetust oma advokaadiga. Tulemus: ärimehed mõisteti õigeks! Otsus ise pole veel jõustunud.
Maadevahetuse kaitsjad ei taha teada pealtkuulamismasinate tehnilisi andmeid ega salaoperatsioonide detaile, vaid lubade väljaandmise kuupäevi ja allakirjutajate nimesid. “Kas see kohtunik tohtis seda luba anda? Kas ta andis selle loa õigel päeval, mitte tagantjärele?”
Näiteks Reiljanit kaitsev Aivar Pilv kahtlustab, et eeluurimiskohtunik pikendas jälituslubasid ilma põhjenduseta.
Kohtunik kartis, et avalikustab kogemata riigisaladuse
Aprilli algul teataski maadevahetuse kohtunik Valeri Lõõnik, et lubab kaitsjatel tutvuda dokumentidega.
Kui advokaadid kokkulepitud päeval kohale ilmusid, nad ühtegi paberit ei näinud. Kohtunik oli varasema otsuse tühistanud ja jälitusload kapole tagasi andnud. Põhjendus: tegemist on riigisaladusega.
Varem said advokaadid ilma suurema kärata jälituslubadega soovi korral tutvuda. Selline mõistlik praktika lõppes mõni aeg tagasi, kui riigikohus arutas politseiinfo tilkumist turvafirmale Falck. Nii alama astme kohtunikud kui prokurörid said riigikohtu otsusest aru, et edaspidi kontrollib jälituslubade õigsust vaid kohus.
Aga päris viimasel ajal on kohtunikud hakanud lubasid uuesti advokaatidele näitama, näiteks Liviko direktori Janek Kalvi kartelliasjas.
Seetõttu oli maadevahetuse advokaatidele Lõõniku meelemuutus väga suur pettumus. Nad kaebasid tema keeldumise riigikohtusse.
Kaitsjad väidavad ka, et Lõõniku sõnul avaldanud keegi talle survet maadevahetuse asja “kiireks lahendamiseks”.
Mai keskel saatis Lõõnik salapärase pöördumise riigikohtu esimehele Märt Raskile. Väidetavalt kirjeldab ta seal, kes ja kuidas teda survestas. Ekspressiga ei soovinud Lõõnik sel teemal rääkida.
Kohtumajas on avalik saladus, et Lõõnik käib tihti kohtu esimehelt Helve Särgavalt nõu küsimas ja kurdab pärast, et talle istutakse pähe.
Lõõnik (63) on endine politseiprefekt. Maadevahetus on mehe viimane suur asi, ta läheb varsti pensionile.
Kuidas iirlastest insenerid logifailid ära kaotasid
Lõpetuseks avaldame ühe suure saladuse: kuidas kadusid EMTs ära logifailid. Need peavad tõendama, kes on keda ja millal pealt kuulanud.
Logifailide kadumise küsimus tuli üles seoses Villu Reiljani kohtuasjadega. Mõned rahvaliitlased oletasid, et ära kadunud failid kajastasid aega, kui olid presidendi- ja riigikogu valimised, ehk et pealtkuulamised toimusid mõne teise partei huvides.
Kadumise selgitamiseks alustas riigiprokuratuur veebruaris 2008 kriminaalasja.
Uurimine tuvastas, et logifaile hoitakse Ericssoni spetsiaalses IMS serveris. Lisaks peab lindiseade salvestama iga nädala tagant varukoopia.
Kuid veebruaris 2006 toimus EMTs serveri tarkvara uuendamine. Mobiilifirma eestlasest insener pani serveri tegema varukoopiat ja läks hotelli Iirimaalt saabunud kolleegi järele.
Kui nad kahekesi EMTsse kohale jõudsid, oli kõvaketas juba täis ja varukoopia tegemine ebaõnnestus. Meeste katsed serverit taaskäivitada kukkusid haledalt läbi. Ka magnetlint osutus kõlbmatuks.
Lõpuks pidid mehed kogu tarkvara uuesti installeerima. Selle tulemusena läksid logifailid kaotsi. Ka kahe eelmise aasta magnetlindid ei kõlvanud kasutada.
Aga see oli vaid pool hädast. Aprillis 2007 tuli EMTsse jälle kaks kolleegi Iirimaalt, et viia süsteem üle uuele tarkvarale. Eesti inseneri selgituse kohaselt võisid Ericssoni mehed kustutada osa vanadest käsulogidest ja veateadetest, et saada installeerimisega kiiremini valmis. Kuna mängus polnud kurja kätt, siis lõpetas riigiprokuratuur uurimise novembris 2008.
Ja kogu see värk on maadevahetuses pinnale kerkinud just praegu, sest advokaadid nõuavad logifailide toomist kohtusse. Kohtunik Lõõnik on lubanud, et kaitsjad saavad nendega tutvuda.
Jaanus Rahumäe väitel õnnestus EMT kadunud logifailid peaaegu täielikult taastada: “Kübermaailmas juhtub imesid!” Aga kuna failid on juba korra ära kadunud, siis keelduvad kaitsjad nende ehtsust uskumast. Üks tuntud jurist ütlebki: “Nendega saab täna vaid p....t pühkida!”
Sel kolmapäeval selgus kohtus, et logifaile pole alles ka Elisas. Juhatuse esimees Sami Seppänen teatas, et “vigaste algseadistuste tõttu kirjutas süsteem logifaili andmed perioodiliselt üle ning ülekirjutamisel vanad andmed kustusid”.
