Liina käis just eile (esmaspäeval) Pärnus Artur Talvikule ja tema kaaskonnale näitamas Kuninga tänav 24 maja, peatse Anni Akadeemia ruumide kööki, mille väljaehitamiseks kulubki see 300 000 krooni.

Ta on positiivsetest emotsioonidest tulvil. Pakub naabrinaise äsja toodud kooki ja hakkab särasilmi jutustama. “See oli reedene päev, kui Jaan Heateo Sihtasutusest helistas, et kuule, Liina, Artur Talvik mõtleb selle peale, et Anni Akadeemiale raha annetada. Et ma annan sulle tema numbri, helista talle. Alguses ma ei julgenud – kuidas ma helistan Artur Talvikule! Alles pühapäeva hommikul otsustasin, et helistan. Artur ütles, et neil ongi täna esimene saade. Ma ei teadnud seda. Rääkisime Arturiga poolteist tundi. Tema ja mina – me oleks nagu pool elu tuttavad olnud. Tema soojus ja siirus oli nii tore! Me oleme Arturiga kasvanud kahe kuuga nii lähedasteks, et saadete ajal tegime paari päeva järel kontrollkõnesid, et “kuidas sul läheb?”. Mul ei ole ühtegi sõprust nii kiiresti kasvanud, nagu Arturiga nüüd.

Anni Akadeemia avame hansapäevadel. Me ise nimetame erivajadustega õpilasi, kes kutsekoolis õppima hakkavad, sooja nimega “puudikuteks”. Nad on lihtsalt nii kohutavalt armsad inimesed! See on heatahtlik sõna! Meile tuleb näiteks õppima Maarja, tänu kellele on loodud Maar­ja küla. Maarja ema Helle on meie suur pöidlahoidja. Ega kõigile ei sobi maaelu. Alustame seitsme töötajaga ja plaanis on kolm erinevat õppekava: aedniku, abikoka, puhastusteeninduse erialad.

Erivajadustega noortel on ülikeeruline tööd leida. Mina arvan, et just nüüd on aeg, kui hädasolijad ja abivajajad tuleb muuta kasutoojateks. Ühiskond ju vananeb. Ja kui Anni jääks pärast 18aastaseks saamist koduseks, sureksin mina depressiooni. Selleks ajaks saavad ju koolisüsteemid läbi ja kaua sa päevakeskusteski kleebid ja liimid. Siis me oleksimegi kaks viltuste sussidega prouat siin kodus – õnnetud, üksikud. Ja mu poeg Sverre läheks ka hulluks. Kui aga Anni läheks miinimumpalgaga tööle, oleks tema sissetulek 7500 krooni. Minul oleks võimalik oma asju teha, tema elaks ise ära. Ma ei näe mingit põhjust, miks see nii ei võiks olla. Annile meeldib kohvikuelu ja tal oleks võimalik näiteks kokaabiliseks saada. Ma ei kahtle selles üldse, et Anni kunagi tööle läheb.

Maailma kogemus näitab, et Downi sündroomiga inimene on näiteks väga hea teenindaja. Ta teeb oma tööd südamega ja ta ei eksi. Kui temasse suhtutakse hästi, suhtub ka tema teistesse hästi. Siis on elu nagu lill. Minu meelest on Anni elu praegu küll nagu lill!

Ta oli esimene sellise kromosoomiveaga laps Eestis, kes läks tavakooli õppima. Muidugi, ta ei pea õppe koha pealt sammu oma klassikaaslastega, aga kui ta läheks täna erivajadusega laste kooli, oleks see tema jaoks neli sammu tagasi. Ta saab peaaegu kõik oma asjad ise tehtud.

Anni Akadeemia oligi sisemisest vajadusest tehtud asi, Anni tulevikule mõeldes. Anni saab suvel kümneaastaseks, aga mina mõtlen sellele, mis saab siis, kui ta on juba 18. Aapppii!

See, kui tuli Artur, oli ikka tohutu tunnustus meie aastatepikkusele tööle. Enne finaali ütlesin talle, et isegi kui nemad seda saadet ei võida, oleme meie ikka võitnud. Avalikkuse suhtumine erivajadustega lastesse on juba nende kahe kuuga muutunud, mil tema on rääkinud Anni Akadeemiast.”


Liina ja Anni

 Liina on õppinud H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis ja Muusikaakadeemias koorijuhtimist. Kui sündis Anni, muutis Liina oma elu kardinaalselt. Ta lõi Tartusse Anni lasteaia, Anni mängumaa, Otepääle erivajadustega laste koolitus- ja rehabilitatsioonikeskuse.

 Kui Anni Akadeemia on käima lükatud, hakkab Liina eesti keelde tõlkima Downi sündroomi ­käsitlevaid raamatuid.

 Et mõnikord aeg maha võtta, käib Liina Marokos, Indias, Kenyas, Tansaanias.