Sõna “seiklus” kasutamist ei pea ma kohe põhimõtteliselt õigeks. See ei ole seiklus, vaid ekspeditsioon. Seiklus oleks siis, kui ma kutsuksin mõne sõbra kaasa, istuksin maanteeserva ja hakkaksin hääletama, teadmata, kuhu ma õhtuks jõuan.

Antud juhul on tegemist väga täpselt ja põhjalikult kavandatud ettevõtmisega. Eesmärgid on tõsised ja plaan on minna niisugusesse kohta, kus igasugust kõrvalist abi on vähe ja seda on raske saada.

See planeerimine on vist veel päris algusjärgus?

Ekspeditsioonikava on praeguseks nii põhjalikult välja töötatud, et peale raha midagi eriti puudu ei olegi. Niipea kui saaksime rahastamise, võiks asi hakata kiiresti realiseeruma.

Ja raha on tarvis 30 miljonit?

Jah, kui me väga jämedalt ümardame. Tegelikult on eelarve praeguse seisuga 27 miljonit, räägime kuuest aastast.

Lõviosa rahast ehk 11,5 miljonit läheks ekspeditsioonilaeva ehitamiseks, mis tuleb eraldi projekteerida. Kõiki väiteid, et saaks leida valmis laeva ja selle ümber kohandada, on põhjalikult kaalutud ja uuritud, kuid lõppkokkuvõttes me sellest ei võidaks. Teine idee, mida on kalkuleeritud, on aluse rentimine, kuid seegi läheks pikas plaanis oluliselt kallimaks.

Laeva meeskonda kuuluks kuus inimest, ülejäänud kuus oleksid teaduskoosseis.

Miks on Eestil seda jaama üldse tarvis? See aeg, mil riigid Antaktikasse jaamade ehitamiseks võidu jooksid, jääb ju saja aasta taha.

Tegelikult see nii ei ole. Jaamu on rajatud juurde, palju riike omab mitut jaama. Viimasena alustasid oma jaama rajamist tšehhid. Nad olid mitu aastat teinud koostööd Poola jaamaga, kuid arvutused näitasid, et see läks neil oluliselt kallimaks kui oma jaama rajamine.

Teatud kohaoleku küsimus on ka oluline. Soome ja Rootsi jaamade füüsiline distants on 150-200 meetrit, praktiliselt täiesti kõrvuti. Nad võiksid töötada ühes jaamas, aga nad ei tee seda, ühine jaam pole kunagi isegi arutluse all olnud. Küll aga teevad nad teaduslikku koostööd.

Üks asi on teadus, teine asi on aga, ütleme otse välja, geopoliitika. Riigid peavad vajalikuks olla seal kohal.

Aga oma jaama ja laeva ehitamiseks kuluva rahaga saaks teiste riikide jaamades võibolla kümme aastat käia uuringuid tegemas.

Tegelikkuses see paraku nii ei ole. Kellegi teise ekspeditsioonides osalemine ei ole rahaliselt sugugi odav. Kui räägime sellest, et üks Eesti teadlane läheb koostöös kellegagi kaasa, siis see on iseasi. Üksiküritajatena on Eesti teadlasi terve ilm täis.

Aga kui me tahame käivitada omaenda rahvusliku Antarktika uurimise programmi, milleks meil on kogemus ja ekspertiis täiesti olemas, siis on mastaabid teised.

Teistel riikidel on meie teadlastele välja pakkuda uurimisaparatuur ja -laevad, mida Eesti samal tasemel ise ehitada ei jõua.

Aga kes maksab, see tellib ka muusika. Kui näiteks Saksa jaama läheb kolmeliikmeline Eesti uurimisrühm, siis pole neil praktiliselt võimalik mõjutada ekspeditsiooni käiku, programmi ja kas või laeva liikumist mingis rajoonis. Kui meil on oma väike, kuid efektiivne programm ja oma logistika, siis teeksime koostööd teistega juba võrdsetel alusel. Näiteks Soomega, kelle jaam jääb teisele poole mandrit, Austraaliaga ja teiste riikidega. kes on huvitatud teadlaste vahetamisest meie jaamaga. See oleks ainuvõimalik soliidne ja tõeliselt viljakas koostöö. Teistest jaamadest sõltumine oleks aga pileti ostmine liinilennukile: võiksime illuminaatorist välja vaadata, aga kurssi muuta ei saaks.

Võibolla oleks mõttekam olla piletiga liinilennuki pardal, aga mitte ise deltaplaani ehitada? Kas Eesti suudab oma uurijatele tagada vastava aparatuuri ja uuringuteks vajaliku aja?

On ka uuringuid, mida saab sooritada ühe hooaja jooksul. Väga pikaajalised uuringud puudutavad meteoroloogiat ja teisi väga pikas ajalises mastaabis toimuvaid protsesse. Praegu oleme planeerinud infrastruktuuri rajamise ja esimesed kolm suvehooaega, aga projekt ise näeb ette tähtajatu ekspeditsiooniprogrammi. Praegu ei ole mõtet planeerida pool sajandit ette, aga see ei tähenda samas, et paneme pillid pärast kolme suve kotti.

Kui rääkida projekti mainekujunduslikust tähtsusest, siis äkki oleks mõttekam käia läbi Antarktika avastamisega seotud eestimaiste meeste marsruudid ja rõhutada nende seost Eestiga?

See oleks kordussaade Lennuki ümbermaailmareisile. Need paralleelid, mida kiputakse tõmbama… Ma ei saa sinna midagi parata, et olin jahtlaeva Lennuk kapten. Just nimelt olin. Aga need ekspeditsioonid ei puutu üksteisesse, need on erinevad asjad. Lennuki reis oli ennekõike kultuuriprojekt. Veel hullem on see, et Antarktika pannakse millegi pärast ühte patta Rolling Estoniansi reisiga, milles ma ei osalenud.

Kui rääkida Bellingshausenist, siis loomulikult võiks keegi midagi niisugust ette võtta, aga meie plaan seda ette ei näe. Põhirõhk ei ole siin mainel.

Võibolla veetakse paralleele teie eelmiste reisidega just seepärast, et suur osa rahast läheb laeva ehitamiseks ja ka laeva marsruut teeb maakerale ringi peale.

See on ainult ühekordne marsruut. Ekspeditsioonilaev hakkab baseeruma Tasmaaninas Hobartis. Ei ole mingisugust põhjust sõita kogu aeg edasi-tagasi, see poleks ka ajaliselt võimalik ning läheks rahaliselt väga kalliks.

Miks on Eestil maksmata Antarktise Uurimise Teadusliku Komitee (SCAR) liikmemaks?

Kuna Eestil ei olnud 1992. aastal liikmeks astudes raha seda maksta, anti meile head nõu, et astuge praegu välja ja kui teil on võimalik igal aastal 5000 dollarit maksta, siis olete alati teretulnud. Samal ajal on SCAR meie teadlasi pidevalt asjadega kursis hoidnud, meil on väga head sidemed ja näiteks viimasel SCARi teadussümpoosiumil oli eestlastelt kolm ettekannet. Jutt võlast, mis on maksmata või tuleb kunagi maksta, on täiesti udujutt. Seda saab rääkida vaid inimene, kes pole asjaga kursis.

Kui Antarktika-programm käima läheb ja ennast teie jaoks ammendab, siis mis on teie järgmine projekt? Kas eestlased lendavad Kuule?

Esiteks ei ole see minu, vaid meie projekt. Keegi peab lihtsalt olema, kes tegeleb koordineerimisega. Kui aga rääkida järgmisest projektist – olles 41aastane soovin kunagi ehk ka rahulikumat elu.

Aurora australis

Veel kümme aastat tagasi oli eestlastel olemas laev, mis pidas Antarktikaga lausa korrapärast ühendust. Kobakas mereuurimislaev Livonia (endine Arnold Veimer) putitati 1994. aastal uuele elule ning hakkas Lõunamandrile turiste vedama.

Kauaaegne polaaruurija ning ainsa eestlasena neli talve Antarktikas veetnud meteoroloog Vello Park, Eesti Polaarklubi president, käis neil sõitudel eksperdina kaasas. “Tõesti oli natuke häbi turiste vedada, selle asemel et teadust teha, aga veel 1996. aastal teenis laev viie kuuga miljon krooni kasumit,” meenutab Park. Antarktika-reisi pileti hind sõltus sõidu pikkusest, kuid keskeltläbi maksid ökoturistid selle lõbu eest 5000 dollarit. Livonia on siiani kõige kaugemale lõunasse välja jõudnud Eesti alus.

“Olime sealse ökoturismi lipulaev, kõikides prospektides sees,” sõnab Park.

Siis müüdi laev maha ning keskkonnaminister Villu Reiljan sooritas müügist saadud rahaga oma kuulsusrikka börsitehingu.

Parki sõnul võtsid Livonia äri üle Vene uurimislaevad, kes teevad samasuguseid sõite tänapäevani. “Et Livonia maha müüdi, on häbiasi,” leiab ta.

Kui laev oleks alles, saaks Eesti kavandatavat polaarbaasi rajamist rahastada turistide sõidutamisest. Igal juhul poleks tarvis raha kulutada täiesti uue ja paratamatult pisikese laeva ehitamiseks.

Parki arvates on uue laeva ehitamine kujunenud olukorras siiski möödapääsmatu. “Eesti on ainus Läänemere riik, kellel ei ole oma mereuurimislaeva. Uus laev võiks Põhjapoolkera suvel uurida Läänemerd, Lõunapoolkera suvel aga töötada Antarktikas,” arvab Park.

Polaaruurijate raskekaardivägi kaldub Saarso unistust Eesti polaarjaamast üldiselt toetama. "Eestis on kümneid, isegi sadu teadlasi, kes võiksid huvi tunda uuringute vastu Antarktikas," kinnitab Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi direktor Alvar Soesoo. "Mitte ainult geoloogid ja meteoroloogid, vaid ka näiteks geneetikud ja mereteadlased."

Antarktika on meie planeedil enda kanda võtnud omalaadi andmekandja rolli - sealse mandrijää kihti on salvestunud andmed sadade tuhandete aastate kliimaolude ning nende muutuste põhjuste kohta. Manner ise on assortii kõige vanematest ja kõige noorematest kivimitest. Kõik see pakub väärtuslikku võrdlusmaterjali teadlastele, kes uurivad vastavaid valdkondi ükskõik kus maailma otsas. Ja Antarktika pole kaartidel valget värvi ainult jää pärast, vaid ka seetõttu, et mandril leidub veel küllaga kaardistamata piirkondi - ning just selliste hulka kuulub ka eestlaste kavandatav maabumispaik.

Instituudi vanemateadur Enn Kaup sõnab, et esialgu on jaama tööhooaja pikkuseks kavandatud kaks suvekuud, mida koostöös teiste maadega saab hõlpsasti pikendada neljale kuule.

“Talvitumise kulud oleksid veel suurusjärgu võrra suuremad, kuid talvitumiseks pole esialgu erilist põhjust,” leiab Kaup. “Kui see põhjus aga tekib, oleks Eesti jaam hea baas, kus talvitumiseks valmistuda. Isegi kui talvitutakse koostöös teiste maade teadlastega mõnes muus jaamas.” Baasi optimaalseks elueaks hindab Kaup 15 aastat.

Instituudi isotoop-paleoklimatoloogia labori juhataja Rein Vaikmäe sõnul kindlustaks oma jaam muu hulgas ka Eesti polaaruurijate järelkasvu. “Aegajalt on vaja impulssi, mis tõstaks vanemate teadlaste eneseteadvust ja tõmbaks ka noorte tähelepanu,” ütleb ta. Polaarjaam annaks uue hoo uurimisalale, millel on Eestis vägagi väärikad traditsioonid.

Vello Park ootab praegu iga hetk külla Moskva filmimehi, kes tahavad vändata dokumentaalfilmi Nõukogude polaaruuringutest ega saa Eestist üle ega ümber. Nõukogude Liidus tegelesid Lõunamandri uurimisega peamiselt just venelased ja eestlased.

Park on õnnelik, et see minevikuhuvi langeb kokku ka tulevikulootuste tärkamisega. “Olen 20 aastat unistanud Eesti oma polaarjaamast,” sõnab ta. “Küsitakse, mis te sinna lähete. Sama võidi öelda ka Amundsenile ja Scottile. Kui nad oleksid sellist suhtumist kuulda võtnud, oleks Lõunanaba siiani avastamata.”

Eesti jälg Lõunamandril

  • Antarktika avastas Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb von Bellingshausen. See sündis omamoodi intriigi tulemusena: teatud isikud Vene admiraliteedis soovisid tumestada teise eestimaalase Adam Johann von Krusensterni sooritatud Venemaa esimese ümbermaailmareisi (1803–1806) sära ning organiseerisid vastukaaluks kiiresti ekspeditsioonid Arktikasse ja Antarktikasse. Bellingshausen oli Krusensterni maailmareisi kaasa teinud.
  • Krusenstern oli Bellingshauseni reisikava suur kriitik, nagu Eesti meestele kohane. Ta soovitas sõidu edasi lükata, et kaasata ekspeditsiooni rohkem teadlasi ja hankida jääkindlamad laevad. Tartu polaarajaloolane Erki Tammiksaar loodab, et Venemaa arhiivid võimaldavad peagi heita uut valgust neile intriigidele, millel olid nii üleilmsed järelmid.
  • Toona usuti James Cooki kinnitust, et isegi kui Lõunamanner on olemas, on selleni jõudmine inimlikult võimatu väga raskete jää- ja mereolude tõttu. Ka Bellingshausen ise ei oodanud mingi mandri avastamist. Ta soovis vaid tungida nii kaugele lõunasse kui võimalik ja täpsustada sealseid olusid.
  • 1821. aasta alguses nägi Bellingshausen mõningaid saari ja mandrijää barjääri. Ta ei taibanud, et on avastanud uue kontinendi, ja ka tema kaasaegsed ei tähtsustanud ekspeditsiooni saavutusi just üle. Bellingshauseni ekspeditsiooniaruanne ilmus alles 1831. aastal Venemaal ja 1842. aastal välismaal.
  • Bellingshauseni ekspeditsiooni liikmete sekka kuulusid ka mehed nimedega Olev Rannakoppel ja Paul Jakobson, tõenäoliselt esimesed etnilised eestlased Antarktikas.
  • Esimese eestlasena sai jala Antarktisel maha Ivar Murdmaa 1957. aasta 4. detsembril.
  • 1969. aastal viis Andres Tarand Molodjožnaja jaama lähedale paekivi, mis oli pärit Bellingshauseni sünnimõisa põllult Lahetaguselt.
  • 1988. aasta 9. novembril heiskas Enn Kaup samas Eesti lipu.
  • Antarktika jäävabad “oaasid” on sarnased olukorraga, mis valitses Eestis 10 000 aastat tagasi, mil siit taandus mandrijää.
  • Eestlaste huviorbiidis olevast Rossi merest on puurimisel leitud maagaasi, mis viitab naftamaardlatele. Mandri oletatavalt väärtuslikem maavara on aga mandrijää, mis moodustab rohkem kui kaks kolmandikku planeedi mageveevarudest. Nähtavas tulevikus aga maavarade tööstuslikku uurimist ja kaevandamist Antarktikas ei lubata.