Keeld tekitas kavade järgi 14 500ruutmeetrise pindalaga ja 230 miljonit krooni maksma mineva, Fahle majaks ristitud vana tehasehoone ümberehituses paraja segaduse. “Me oleme tänaseks investeerinud juba enam kui 40 miljonit krooni kinnistu soetamisse ning lammutus- ja ehitustöödesse, mistõttu seda rongi enam peatada ei saa," märgib Koger & Partnerid juhatuse esimees Priit Sauk.

Sauk seletab, et kuna siiani on nii linnaametnike kui ka muinsuskaitse suhtumine olnud pigem soosiv ning vana osa kohta on arendajal kõik load ja kooskõlastused olemas, käib praegu usin ehitustöö. “Usume ja loodame, et saame asjad korda ka klaasosaga, sest ka seal on kõik dokumendid olemas, ka muinsuskaitse kooskõlastus – linnavalitsusest on veel viimane otsus vajalik.”

Projekti on raske seisma panna ka seetõttu, et üle poole majast on tänaseks juba välja müüdud. Umbes 3000ruuduse pealeehituse vastu on küll suur huvi, aga pindu polevat sinna siiski veel müüdud.

Linnapea missioon

Linnapea Palts on suurte ehitusprojektide peatamise viimasel ajal oma südameasjaks võtnud. Alles aprillis kuulutas ta raadiosaates, et kui linnal vaid raha oleks, laseks ta maha lammutada Pirita teel kõrguva Jaan ja Kati Tootsi lindiskandaaliga kurikuulsaks saanud maja. Sel nädalal potsas valitud linlaste postkastidesse linnapea (väidetavalt oma kuludega välja antud) pabervoldik, milles ta kuulutab seitsme kuu jooksul ära tehtud tegude loetelus muuseas: “Peatasime kinnisvaraarendajate omavoli Tallinna planeerimisel.”

Tõesti, neid objekte on olnud üsna mitu. Enne Fahle maja tõmmati suurematest projektidest pidurit Viru hotelli juurdeehitusele, Sakala keskuse laiendusprojektile ja Järvele kavandatud tornmajale. Ainsa suurema objektina kiideti heaks Merko kava ehitada Viru väljaku äärde endise Tallinna Pedagoogikaülikooli õppehoone asemele tänava kohale eenduv klaasist ärihoone.

“Esimene keelamine ei tähenda sugugi, et üldse ei saa ehitada,” on Paltsu üks asetäitjatest, abilinnapea Aivar Reivik märksa leebesõnalisem kui Moskvas viibiv meer. Reivik seletab, et kogu häda on selles, et arendaja tõttas sündmustest ette ja asus müüma kortereid majas, mille ehituseks polnud linnavalitsus veel andnud täielikku heakskiitu.

Koger ja Partnerid said mõne aja eest loa Tartu maantee mäe otsas aastaid tondilossina seisnud majakompleksi renoveerida ning suurendada selle käigus hoone mahtu kuni kolmandiku võrra. Selle loa kasutas arhitektuuribüroo KOKO osavalt ära, täiendades muidu väheste akendega tehasehoonet neljakorruselise “akvaariumiga” – maja otsas istuva klaasjuurdeehitisega. Arhitektide Liit võttis säärase lahenduse vastu vaimustushüüetega ning läkitas projekti Eestit esindama Istanbuli ülemaailmsele arhitektide kongressile.

Alalhoidlik linnaplaneering

Linnaisadele tundus aga selline lahendus “liiga uudne”. Koger võttis kaenlasse maja maketi ja tõttas linnapeale olukorra päästmiseks asja selgitama. Alles nüüd sai Palts aru, et “asi polegi eriti hull”. Lepiti kokku, et kui Koger ülejäänud ümbruskonna kolme krundiomanikuga oma projekti kooskõlastab, võib ehitus edasi minna. Linna mure on, et piirkond areneks ühtlaselt, seletab Reivik.

Teadaolevalt peaks tselluloosivabriku piirkonda tulema teisigi kõrgehitisi, millel on näiteks 15 korrust. Seega kujuneb see kant ilmselt nagunii kõrghoonestuspiirkonnaks. “Samas, kui keegi on kiirem ja jõuab varem, siis initsiatiiv ei tohiks olla karistatav,” on Sauk linnaisade tegevusest nördinud.

“Viimane linnaplaneerimise objekt, mida ühtselt arendati, oli Lasnamäe. Sealt edasi on vaadatud vaid üksikuid objekte eraldi,” räägib Reivik ja rõhutab, et see on tema isiklik seisukoht. “Arendajate press on olnud kõva, infrastruktuuriga pole keegi tegelnud.”

Kas abilinnapea vihjab võimalusele, mida pealinn nägi viimati Konstantin Pätsi vaikiva ajastu päevil, kui joonlauaga tõmmati tänavad sirgeks ja kõik punase joone alla jäänud majad läksid lammutamisele? Reivik seletab, et esialgu on siiski kavas sügiseks välja töötada nn asumite ehitusmäärused. Et igas asumis oleks ühtne stiil ja puitmajade vahel ei kõrguks pilvelõhkujad. Sama juttu on miljööväärtuslike piirkondade puhul räägitud aastaid, ometi on nii Kadriorgu kui ka mujale puitpitsmajade vahele kerkinud sobimatuid betoonist kolosse.

Piirkonna detailplaneering välistab ka sellised võimalused, et uude majja kalli raha eest korteri ostnud kodanikku tabab järgmisel kevadel ebameeldiv üllatus, kui tema uhke linnavaate ette kerkib samasugune või veel kõrgem uusehitis. Sääraseid kaebusi olevat linnavalitsusse just viimastel kuudel laekunud lademetes.