Ekspress kutsus ministri teisipäeva lõunatunnil Kadrioru tillukesse restorani. Minister joob teed ja eelistab taimetoitu. Tema hääles on kõva annus reipust ja ta näeb värske välja. Ja on tavapäraselt enesekindel. Võtab sisse pisut õpetajaliku poosi, sirutab nimetissõrme välja ja asub jutustama. 

MINISTER KEN Kohe esimesel töönädalal vahetas Vaher välja eelmise ministri tooli. Märt Raski tool olnud suur ja raske nagu traktor. Ebamugav. Praegu istub mees normaalmõõtmetes toolil. Ametiauto pandi ka kohe müüki.

Vaher: “Ministrina tegelen kõigi valdkondadega, aga ei salga, et keskendun tähtsaimale. Ja selleks on kuritegevuse vastane võitlus. Iga inimene peab tunnetama, mida ta saab teha kõige paremini. ”

Ka Paul Varuli ja Raski alluvuses töötanud endine asekantsler Margus Kurm tõstab Vaherit esile näidetega asjalikkusest: “Eelmised ministrid tundsid huvi autode, remondi, struktuuri vastu. Vaher on pannud asutuse tegelema tegelike probleemidega.”

Kantsler Jüri Pihl: “Olen [kapos ja prokuratuuris] töötanud koos 14 ministriga. Võin kinnitada, et Vaher tunneb neist kõige rohkem huvi, kuidas läheb reaalne kuritegevuse vastane võitlus.” Kui ilmusid uudised turule tulnud tapvast “Valgest hiinlasest”, siis kutsus Vaher Pihli enda juurde ja päris aru –mida ette võtta.

Ministeeriumist lahkunud soovivad Vaherist rääkida millegipärast ainult anonüümselt.

Mõned näited:

“Elu ministeeriumis muutus päevapealt. Poliitilist opositsiooni ei tekkinud, küll aga juhtimisteemaline. Ta ei tegelnud millegagi, mis ei sisaldanud korruptsiooni või represseerituid. Muud eelnõud pistis lihtsalt sahtlisse. Tulemusena jooksid inimesed laiali. Tema aga vaatas kurvalt ja arusaamatusega, miks ära minnakse.”

“Kriitika suunab ta alati enda pealt ära ja elab välja ametkonna peal. Mitte just kättemaksuhimuline, aga ei oska probleemi enda peale võtta.”

Kui pidada poliitikat kompromisside kunstiks, siis paistab, et suhtelise andekuse kõrval muudes kunstides on Vaherile poliitikakunstis annet vähe jagunud. Kompromissialdis see mees ei ole. Kuuldavasti on mõne ministeeriumiametniku kappi juba šampused valmis varutud.

ÄRAOSTMATU KEN 80ndate lõpus läks Vaher ema soovitusel noorte poliitikakooli. Seal tutvus ta teise koolipoisi, Indrek Raudsega. Rühma eestvedaja Toomas Alatalu mäletab Vaherit kui enesekindlat vaidlejat, kes püüdis alati juhendajast targem olla. Just Alatalu oli see, kes poistele 1992. aastal prohvetlikult sõnas: “Pange tähele, neljandatel valimistel on teil võimalus tulla suurde poliitikasse.”

Enne suurde poliitikasse jõudmist õppis Vaher Tartus juurat, kuigi tihtipeale loengutesse ei jõudnud. Nimelt oli mingil hetkel olulisem ülikooli edustus, kus Vaher oli revisjonikomisjonis. Tolleks ajaks – jutt käib 90ndate keskpaigast – olid nii Vaher, Urmas Reinsalu kui ka Raudne juba noorteühenduse Res Publica ühed staažikamad liikmed. Lennukaid mõtteid pildunud noorteühendus sai kuulsaks ideega legaliseerida kõik narkootikumid.

Ülikoolis ei sillutanud Vaher endale teed advokaadiks või notariks nagu paljud kursusekaaslased (tuntumad näiteks Risto Vahimets ja Gunnar Savisaar), vaid hoidis pigem võimu ligi. Näiteks juba kolmandal kursusel töötas Vaheri Riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunikuna. 1999 sai ta Riigikontrolli direktoriks ja aastal 2001 algas tema peadpööritav poliitikukarjäär. Täpselt nagu Alatalu ennustas.

“Kui Ken-Marti suurde poliitikasse tulema hakkas, märkasin, et ta ei kanna lipsu,” märgib Alatalu. Ja avab ühe salapärase detaili tänase justiitsministri kuvandis. “Mulle meenus, et rääkisin poistele poliitikakoolis Hispaania tuntud poliitikust nimega Miguel Angel Martinez, kes sai Franco ajal surmaotsuse ja sattus isegi poomisraua vahele. Õnneks ta pääses ega kandnud pärast seda enam kunagi lipsu. Eks Kenil ole see lipsuasi teistest eristumise idee.” 

Andekas Ken Kui Vaherist poleks saanud poliitikut, oleks temast saanud edukas sulgpallur, vutimees või klaverimängija. Vähemalt vastavad eeldused olid tal olemas. Näiteks tuli Vaher sulgpallis noorteklassis Eesti meistriks. Tollane suur konkurent Heiki Sorge, tänaseks 20kordne Eesti meister, märgib: “Kord võitsin mina, siis tema. Ken oskas kaotada, vähemalt väliselt ei mingit närvitsemist.”  

Aivar Pohlaku meelest võinuks Vaherist saada väga hea jalgpallur. “Ta on äärmiselt visa ja tal on väga tugev võitlusvaim. Need on erilised omadused, aga sobiks ta tõenäoliselt kaitsjaks, sest teistel positsioonidel mängimiseks on ta liiga sirgjooneline,” märgib vutiguru.

Muusikaõpetajast ema pani pisikese Ken-Marti lastemuusikakooli, mis asus Narva maanteel, otse kodu vastas. Ema ei arva, et Ken-Martist saanuks suurepärane pianist, ent poisi lauluhäält kiidab ta küll. Mullusel laulupeol võis Vaherit näha, oranž kaelarätt kaelas, Res Publica segakoori ridades. 

Nagu enamik temaealisi, ei põlga Ken-Marti ka korralikku pidu, kas või hommikuni. Peod, mis on sageli lõppenud mõnes klubis, on ka kollasele ajakirjandusele kõvasti kõneainet pakkunud. “Geiteemaline bluff on mind loomulikult ära tüüdanud,” ütleb Vaher. “Aga eraelu on inimese enda asi. Seepärast ma lihtsalt ei kommenteeri seda.

SÕBER KEN Oma elukaaslasest Kairi Tenistest räägib minister lühidalt: “Täiendame teineteist ülihästi, meil on sarnased huvid, oleme ühtviisi edasipüüdlikud” jne jne. 

Anname sõna Kairi Tenistele: “Kohtusime umbes viie aasta eest ühel ühise sõbra tähtpäeval ja Ken jäi kohe meelde kui väga huvitav ja energeetiline isiksus, kes paneb end kuulama ja erinevate teemade üle arutlema. Meil on palju armsaid ja naljakaid traditsioone, mida me mõlemad kalliks peame.

Kenil on anne panna inimestele vahvaid hüüdnimesid, mis neid täpselt iseloomustavad ja neile pea alati külge jäävad.

Võibolla tundub uskumatu, aga tõepoolest ei aruta me praktiliselt kunagi poliitika ega meie kummagi tööprobleemide üle.”

Kui Taavi Veskimägi piirdub sõber Vaheri iseloomustamisel paari sõnaga (“Ken jääb alati igas olukorras iseendaks”), siis Indrek Raudne on jutukam: “Mulle jääb vist eluks ajaks meelde, kuidas Ken tollase peasekretärina erakonna asutamise eel kõige kiiremal ajal Tiit Kikasega koos erakonna hümni meloodiat timmis.

RISTISÕDIJA KEN “See võib olla lihtsalt Reformierakonna kättemaks. Kättemaksu elemendid on selgelt tunnetatavad,” arutleb Vaher. “Nad ei ole rahul mu plaaniga lasta riigikontroll kohalikesse omavalitsustesse. Ja nad ei ole kindlasti rahul sellega, mis Ojulandiga juhtus,” on mees kindel. 

“On inimesi, kes leiavad, et korruptsioonivastane võitlus ei ole hea. Et head on ainult sõnad.” Selles lauses on kibedust. Noor minister on võtnud märtri hoiaku. Muide, märtriks sai ka ministri suur eeskuju, Eesti esimene kohtuminister Jüri Vilms.

Vaher tunneb end üksi jäetuna. Ta räägib, räägib ja räägib. “Riiki petetakse aastas sadade miljonitega, narkomaania ja narkokaubandus vohavad. Politsei taob trummi ja räägib, et neid usaldab 70 protsenti rahvast. Mind aga süüdistatakse stalinismis, totalitarismis ja ebademokraatlikkuses.” 

Aga Mall Kaevatsi näide, mis paneb oponente õiglastes kohtulahendites kahtlema?

“Mina ei ole see minister, kelle ametkond Kaevatsi jama tekitas. Minule alluv ametkond ehk prokuratuur lõpetas selle jama ära.” Kõlab nagu eneseõigustus. Kuulame edasi. “Oluline on, et 1. juulist võttis prokuratuur kriminaalmenetluse juhtimise üle. Kes juhib, see vastutab. Ja kui (Jaanus) Männik praegu ütleb, et tulemusi ei ole, siis ma küsin vastu, mis erakonna ministri all see asutus tegutseb, kes tulemusi ei toonud.” Vastame: Männiku oma erakonna Rahvaliidu all muidugi.

Viimane küsimus:

Miks vastaste kisakoor keskendub just korruptantide püüdmise kavale, aga narkoparunite tabamise plaani ei maini keegi?  See küsimus ajab noore mehe ägedalt žestikuleerima.

“Just nimelt! Prioriteedid on nii korruptsioon, rahapesu, perevägivald kui ka organiseeritud narkokuriteod. Aga lärmi lüüakse korruptsiooni teemal.”

Jääb vaid üle noormehele tuuleveskitega võitlemisel edu soovida. Korruptsioon ja narkokaubandus on sellised kuriteod, kus ju otsest kannatanut ei ole ja osalised kõik ühtviisi rahul. Seda jõulisem peab olema riigi sekkumine.

Vaheri-Platoni ideaalriik

Vaher kirjutas oma 1996. aastal kaitstud bakalaureusetöös Platoni ideaalriigist: Platoni riigimudelis jaotatakse inimesed kastidesse nende võimete põhjal ning “riigiasjade ajamise, võimupositsiooni ja teiste üle otsustamise peaks lubama ainult äraostetamatutele ja õiglastele isikutele, kel on nõutavad teadmised, omadused ja eeldused --- Kui aga riiki juhivad rikutud indiviidid (nii nagu enamasti paratamatult juhtub kõikides demokraatlikes riikides), levib mandumine ja allakäik riigiasutustes katkuna.”

Töö pälvis üpris karmi kriitika retsensent Piibe Jõgilt, toonaselt magistrandilt. Retsensenti häiris, et Vaher ei peatunud Platoni ideaalriigi sajanditepikkusel kriitikal, eriti neis küsimustes, mis ei luba Platoni kastiühiskonna mudelit pidada ideaaliks täna­päeva liberalistlike vaadetega inimestel. Retsensendi meelest oli autor võtnud endale liiga suure ülesande.

Idee teha lõputöö Platoni ideaalriigist tabas tulevast ministrit Inglismaal, ühes budistlikus laagris.

Alo Lõhmus