11.04.2008, 00:00
Lisbeth Zwerger
Anderseni preemia määratakse enamasti suhteliselt eakatele kunstnikele. Kuigi otseselt ei ole tegemist tunnustusega elutöö eest, jääb enamiku premeeritud kunstnike vanus 60 ja 80 eluaasta vahele. Siiski on mõned kunstnikud selle soliidse rea uhkesti segi ajanud, saades suure tunnustuse osaliseks juba kuldse keskea künnisel – kaks kunstnikku 40aastaselt, kaks koguni alla selle. Üks neist “reeglirikkujaist” oli Lisbeth Zwerger, kellele sai kõrgeim tunnustus osaks juba 36aastaselt. Viimased paarkümmend aastat on teda peetud üheks tugevamaks tegijaks illustratsioonimaailmas. Tema kunstnikutee algus seevastu polnud sugugi roosiline, jutustab Viive Noor.
Lisbeth Zwerger sündis 1954. aastal Viinis. Aastatel 1971–74
õppis ta kodulinna kunstiülikoolis maalimist. Ta tahtis väga
saada illustraatoriks, kuid tollal ei tundunud selleks võimalusi
olevat.
Lisbeth Zwerger on ise selle aja kohta öelnud, et
õppejõud muudkui vahetusid ja kõigil jätkus tema
tööde kohta kriitikat. Leiti, et illustraatorina ta tööd
küll ei leia, ja lõpuks oli ta juba sedavõrd ära
hirmutatud, et jättis õpingud katki.
Siis näitas
keegi Lisbethile Arthur Rackhami illustratsioonidega raamatut ja selle
nägemine mõjus talle kui valgusekiir pimeduses. Vähe on
kunstnikke, kes nii avalikult oma eeskujusid välja näitavad.
Lisbeth Zwergeril oli selleks kahtlemata inglise illustratsiooni
“kuldaeg” ja eriti Arthur Rackham. Tema varasemad
tööd on pruunika koloriidiga, neis on vähe värvi ja
kõiges kumab läbi Rackhami eeskuju.
Aastate
möödudes lisandusid värvid. Alguses vaid veidike punast
või killuke kollast, hiljem muutusid tööd juba
lausvärvilisteks ja võõras mõju taandus Lisbeth
Zwergeri enese isikupärase käekirja ees. Õrnale akvarellile
lisandusid guašipinnad, joonistus muutus üha elavamaks. Hea
joonistajana võib ta paberile panna, mida iganes soovib. Algul saledad
ja veidi marionetlikud tegelased muutusid üha enam lihast ja verest
koosnevaiks inimolendeiks.
Lisbeth Zwergeri elegantseid
töid iseloomustab vaikne huumorimeel, ta tunnetab, tajub ja mõistab
sõna. Lihtsus – see on võtmeks tema loomingu
mõistmisel. Tema töödes ei ole teravaid nurki, kõik
kujundid on pehmed ja ümarad. Algusest peale on olnud tema
töödes palju õhku ja liikumist, valguse ja varju kontrasti.
Kunstniku mõttekäigud on isemoodi ja vaimukad.
Võlur Oz’i illustreerides tuli Lisbeth vaimustavale mõttele
lisada raamatule rohelised prillid. Ei mingeid rohelist värvi pilte! Ava
vaid raamat, võta ümbrikust rohelised prillid ja pane need ette.
Ons võimalik veel midagi vahvamat välja mõelda?! See oli
vaid üks näide tema isemoodi mõttekäikudest, sest
andekaid leide ja omamoodi mõtteid ei pea Lisbeth Zwergeri puhul
“tikutulega” otsima.
Kunstnik armastab illustreerida
muinasjutte ja muud klassikat. “Punamütsike”, “Hansuke
ja Greteke”, “Seitse kaarnat”,
“Pöial-Liisi”, “Isekas hiiglane”,
“Kääbus Nina”, “Pähklipureja”,
“Alice imedemaal” – kas ei tee see rida kadedaks iga
illustraatorit?! Kaks võluvate piltidega Lisbeth Zwergeri raamatut on ka
eesti keeles ilmunud ja seda tänu kirjastusele Avita: “Võlur
Oz” ja “Kääbus Nina”. Kahjuks, nagu nii sageli
Eestis on juhtunud heade raamatutega, ei müünud need raamatud sugugi,
vaid pikapale need hinnati alla ja mitte üks kord....
Lõpptulemusena muutus kirjastus ettevaatlikuks ja pikka aega enam
väärt lasteraamatuid sisse ei toonud.
Aga kui mitte
mujalt, siis ehk Raamatukoi raamatupoest on lootust neid ikkagi osta. Mujal
maailmas on Lisbeth Zwerger hinnatud nii asjatundjate kui ka lugejate hulgas,
sest tema raamatute tiraažid saavad kiiresti otsa ning neist ilmuvad üha
uued ja uued kordustrükid. Ehk jõuavad mõned tema piltidega
raamatud kunagi uuesti ka meie maile.