A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus I–V”


Mõni romaan lihtsalt häirib ning kutsub mõttes vastu vaidlema. Nii ei paku “Tõde ja õigus” ühtki eriti sümpaatset tegelast, kellega end samastada ning kellele kaasa tunda. Peategelane jutustab oma suhteliselt ebaintelligentsest perekonnast ning kodust pärapõrgus. Inimesed kulgevad ilma erilise sihita ringi, vahepeal justkui põgenevad ning tulevad tagasi. Puuduvad tugevad emotsioonid, ei tunta ei kirglikku armastust, viha ega vastutustunnet. Pigem domineerib ükskõiksus ning minnalaskmismeeleolu.


Oma ärritavast loomusest hoolimata on aga teos kirjutatud kaasakiskuvalt ning varjundirohkelt. Kuid paratamatult jääb domineerima tunne, milleks see kõik. Muide, ma ei tea, kas seda uskuda, aga mulle on räägitud, et romaani autor olevat üks kodutu Viru Keskuse juurest pingilt.


Franz Kafka “Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood”


Mõni jutt lihtsalt häirib ning kutsub mõttes vastu vaidlema. Nii ei paku näiteks ”Metamorfoos” ühtki eriti sümpaatset tegelast, kellega end samastada ning kellele kaasa tunda. Minategelane jutustab oma suhteliselt ebaintelligentsest perekonnast ning kodust pärapõrgus. Inimesed kulgevad ilma erilise sihita ringi, vahepeal justkui põgenevad ning tulevad tagasi. Puuduvad tugevad emotsioonid, ei tunta ei kirglikku armastust, viha ega vastutustunnet. Pigem domineerib ükskõiksus ning minnalaskmismeeleolu.


Oma ärritavast loomusest hoolimata on aga jutt kirjutatud kaasakiskuvalt ning varjundirohkelt. Kuid paratamatult jääb domineerima tunne, milleks see kõik. Ja mida õieti üks mu tuttav mõtles, kui ütles, et minu nägemus kirjandusest olla kuidagi “kafkalik”?


“Uus Testament”


Mõni raamat lihtsalt häirib ning kutsub mõttes vastu vaidlema. Nii ei paku “Uus Testament” ühtki eriti sümpaatset tegelast, kellega end samastada ning kellele kaasa tunda. Peategelane on pärit suhteliselt ebaintelligentsest perekonnast, kusagilt pärapõrgust. Inimesed kulgevad ilma erilise sihita ringi, vahepeal justkui põgenevad ning tulevad tagasi. Puuduvad tugevad emotsioonid, ei tunta ei kirglikku armastust, viha ega vastutustunnet. Pigem domineerib ükskõiksus ning minnalaskmismeeleolu.


Oma ärritavast loomusest hoolimata on aga teos kirjutatud kaasakiskuvalt ning varjundirohkelt. Kuid paratamatult jääb domineerima tunne, milleks see kõik. Pealkirjast hoolimata jätab raamat ka võrdlemisi arhailise mulje.