Süstikuprogrammi käivitumine näis tõepoolest uue ning enneolematu epohhi algusena. Kuni 1981. aasta 12. aprillini, mil Columbia startis, olid astro- ja kosmonaudid orbiile jõudnud ümmargustes või pudelikujulistes kosmoselaevades, millel oli väga piiaratud manööverdamisvõime ning kus astronautidele jäi pigem passiivse vaatleja kui ulja piloodi roll. Need laevad ei maandunud kunagi: oma ülesande täitnud sõlmed haagiti laevast lahti ning jäid kosmosesse hulpima või põlesid atmosfääris. Kogu laevast jäi lõpuks järele vaid väike metallkera, millega astronaudid täiesti ebakangelaslikult merre (ja kosmonaudid vastavalt steppi) pudenesid.

Kosmoselendurite aeg

Süstikud seevastu taastasid astronautide piloodiau. Süstik, mille väljanägeminegi meenutab tavalist lennukit, maandub ühes tükis, alludes vaid piloodi kindlale juhikäele, ning on peagi valmis – nii loodeti – uueks stardiks.

Süstikust pidi saama igapäevane odav kosmosekaubik, galaktiline Ford Transit, mida saab kasutada üha uuesti ja uuesti. 1981. aastal usuti, et süstikute laevastik – Columbia, Challenger, Discovery ja Atlantis – hakkab tegema keskmiselt 50 lendu aastas. Lisaks satelliitide, kosmoseteleskoopide ja sõjatehnika orbiidile toimetamisele pidid need sõidukid avama ka tuhandete ameeriklaste tee kosmosesse. Tavalised, eritreeninguta inimesed pidid hakkama tööle süstikute abil rajatavates orbitaalsetes uurimisasutustes ja tehastes või kas või näiteks linnasuuruses orbitaaljõujaamas, mis muundab päikeseenergiat mikrolaineenergiaks ning saadab selle kiirena Maale. Kosmose uurimise ajastu oli asendumas kosmose hõlvamise ajastuga, mis omakorda pidi ette kuulutama kosmosasumite loomist kaugel maailmaruumis.

Õhuässad teel kosmosesse

Nagu sageli juhtub, oli kosmosesüstik kui “uue ajastu lennumasin” tegelikult äraunustatud vana. Ameerika mehitatud kosmoselendude algust kavandati omal ajal just süstikusarnaste korduvkasutatavate laevadega.

1947. aasta 14. oktoobril ületas USA sõjaväepiloot Charles Yeager oma eksperimentaallennukiga X-1 esimest korda helibarjääri, saavutades 13 000 meetri kõrgusel kiiruse 1127 km/h (Mach 1,06). Järgnevatel aastatel purustasid Edwardsi õhujõudude baasis teeninud õhuässad ühe rekordi teise järel. 1957. aasta oktoobriks, mil Nõukogude Liit saatis orbiidile oma esimese kerakujulise sputniku, oldi Edwardsis jõutud juba kiiruseni 6,7 Machi ning tõustud 107 kilomeetri kõrgusele ehk kosmose rannavetesse. Seda kõike mehitatud lennukitega, mis pärast lennu lõppu naasid turvaliselt oma kodubaasi.

Venelaste sputniku mõjul otsustasid USA õhujõud astuda viimase sammu ning alustasid orbitaallennuki X-20 projekteerimist. Hitleri-Saksamaal Peenemündes raketi V-2 väljatöötamist juhtinud Walter Dornberger töötas nüüd USA firmas Bell Aircraft ning võttis X-20 aluseks sõja ajal teostamata jäänud Saksa mandritevahelise reaktiivpommitaja kavandid. Ka uus lennuk pidi olema võimeline vaenlast pommitama, ent nüüd juba Maa orbiidilt. Masin meenutas oma välimuselt üleelusuurust paberlennukit ning ta pidi kosmosesse lendama raketikompleksiga Titan III, kus raketile Titan II on liidetud kaks tahkekütusekiirendit.

X-20 programm katkestati 1963. aasta detsembris kõigest kaheksa kuud enne esimest katselendu. Külma sõja aegses kosmosevõidujooksus polnud mahti oodata Titan III lõplikku valmimist. USA juhtkond otsustas venelaste eeskujul ümber orienteeruda ning kasutada olemasolevaid suhteliselt väikese võimsusega sõjalisi rakette, mille turjal reisiksid astronaudid kerakujulistes kosmoselaevades justkui kahurikuulide otsas.

Süstiku taassünd

Kosmoselennuki idee juurde pöörduti tagasi alles 1969. aastal pärast Apollo triumfe Kuul. Nüüd otsustati see sõiduk viimaks valmis ehitada, ent algsest märksa suuremana ning väliselt tavalise liinilennuki sarnasena. Mõned süstiku komponendid, näiteks tahkekütusekiirendid, võeti aga vanast kavast otse üle.

Uus laev sündis võimsa, vaatemängulise ja muljetavaldavalt keerulise ning kapriissena. Columbia start 1981. aastal tähistas küll pilootide naasmist kosmoselaevade rooli, ent ühes sellega ka vanade ohtude taaselustumist. Kui Columbia astronaudid John W. Young ja Robert L. Crippen jagasid ajakirjas National Geographic oma muljeid debüütlennust, meenutasid nad kohe esimese asjana hirmu, mida NASAs tunti süstikut katvate keraamiliste soojusisolatsiooniplaatide pärast.

“Inimesed olid atmosfääri sisenemise kuumuse üle palju muret tundnud. Isegi meie oma insenerid olid meile öelnud, et vähemalt üks kriitilise tähtsusega keraamilistest plaatidest võib lahti pudeneda,” kirjutasid nad. “Kui aga neid pudeneb piisavalt palju, põletab süstikut ümbritsev kuum plasma kogu sõiduki.”

2003. aasta 1. veebruaril see juhtuski – ning just Columbiaga. Kui Challengeri kaotus 1986. aastal näis õnnetu juhusena, millest on õppust võetud ja üle saadud, siis Columbia hukk vallandas kriitikalaine kogu süstikuprogrammi, USA senise rahvusliku uhkuse aadressil.

Suur ebaõnnestumine

Algul loodetud viiekümne lennu asemel aastas on süstikud suutnud sooritada keskeltläbi vaid viis lendu aastas. Seejuures ei maksa üks lend 5 miljonit dollarit (tänapäevases vääringus), nagu kunagi rehkendati, vaid 500 miljonit. Süstikute tehnoloogia peegeldab 1970. aastate taset, mil raketimootorites sisaldus hulga rohkem liikuvaid osi kui tänapäevastes mootorites. Saatuslike soojusisolatsiooniplaatide disaingi pärineb ajast enne suuri läbimurdeid materjaliteaduses. Ehkki süstikute juhtelektroonikat on pidevalt kaasajastatud, kasutati kuni 2003. aastani ka 1980. aastate algusest pärit kiipe, millega “enesest lugupidav teismeline ei söandaks mängida isegi videomänge”, kirjutas ajakiri Time vahetult pärast Columbia hukku.

Ning mis peamine: süstikutega peab alati kaasa reisima meeskond – isegi siis, kui ülesandeks on vaid lihtne satelliidi orbiidile paigaldamine. Teised kosmoseriigid ajavad sama asja ära mehitamata rakettide abil, mis on tunduvalt odavamad ega kätke endas riski inimeludele. Uue põlvkonna kergemate ja odavamate süstikute ilmumist, mis mõeldud vaid meeskonna orbiidile ja tagasi toimetamiseks, pole USAs oodata enne 2020. aastaid. Seniks jätkavad aastakümnete vanused kosmosekaubikud oma vaevalist kolistamist maailmaruumi vahet. Discovery start on pärast 2003. aastat alles teine süstikulend.