16.05.2008, 00:00
Lõimige mind
Hiljaaegu kutsuti mind esinema ühe vene klassi inglise keele tundi.
Aeg-ajalt on kasulik vahetult kogeda seda meelepaha, mida osa vene keelt
rääkivaid noori eestlaste suhtes tunneb. Niisiis tänavune aasta
pehmeltütlemine: mõned nendest ei mõtle teist kuigi
hästi.
Asi poleks nii hull, kui eestlased ei meeldiks neile
õige asja pärast (näiteks süldi ja piimasupi
tõttu), aga õnnetuseks oli nende arusaamine eestlastest umbes
niisama tõelevastav nagu Boratil juutidest. Ja poole vähem
naljakas.
Ma ei tea, kas see klass oli esinduslik
läbilõige vene rahvusrühmast, aga igatahes oli seal kümme
last, kellest seitse ütlesid, et oskavad eesti keelt. Need kolm, kes ei
osanud, olid kõige pahasemad. Küll aga ütlesid kõik
kümme, et nad ei suhtle eestlastega igapäevaselt ja teevad seda
ainult sundolukordades.
Jäi mulje, et need, kes eesti keelt ei
oska, istuvad kodus ja ootavad, et Andrus Ansip isiklikult tuleks neid
lõimima. Neil polnud vähimatki tahtmist keelt ära
õppida, kõikide võimaluste maa on nende arvates
Läänes – eriti Inglismaal. Neile tundus, et seal
võetakse nad avasüli vastu, makstakse hariduse puudumise eest head
raha ja eelkõige koheldakse võrdsetena. “Eestis,”
ütles üks neist, “kui eestlane ja venelane taotlevad sama
töökohta ja venelane on rohkem kvalifitseeritud, antakse
töö ikkagi eestlasele.” Tunnistasin, et see võib ju
tõsi olla, aga selles ei ole midagi Eestile ainuomast.
“Kui sina ja see tüdruk sinu kõrval kandideerivad minu
kodumaal töökohale,” ütlesin talle, “ja sina oled
kvalifitseeritum kui tema, aga tema käis bossiga ühes koolis, siis
kes töö endale saab?” Ta ei olnud sugugi õnnelik teada
saades, et tema uhkem CV ei pruugi kellelegi korda minna. Ja näo
järgi otsustades võis see olla esimene kord, kus keegi talle
ütles, et maailm on ebaõiglane.
Ma ei tea, kust ta
võttis oma arusaama Inglismaast kui paradiisist. Piisavalt palju
venelasi on sinna läinud ja ka tagasi tulnud, nii et asjalik info peaks
olema kättesaadav. Sellegipoolest püüdsin tema eksiarvamusi
kummutada. Tal ei olnud kuigi hea meel kuulda, et idaeurooplane peab Inglismaal
töötama kaks korda rohkem kui Ühendkuningriigi kodanik. Ja et
teda vaadatakse kui vaest, räpast ja võimalikku kurjategijat
– täpipealt samuti, nagu ta kirjeldas eestlaste suhtumist
venelastesse.
Ma ei jõudnud kuigi kaugele välja. Kuidas
vihaste lastega rääkida? Õpetaja ütles mulle, et vaielda
polegi mõtet; neil on vaja lihtsalt kedagi, kes neid ära kuulaks,
ja et lõpuks tulevad neist mõistlikud inimesed. Mina nii
optimistlik ei ole. Kuueteistkümneaastane etniline venelane, kes ei oska
sõnagi eesti keelt? Ja arvab, et Läänes võetakse ta
rõõmuga vastu?
Loodetavasti teeb see poiss oma reisi
võimalikult ruttu ära. Sest mida varem ta taipab, et maailm ei pea
ennast tema võlglaseks, seda rutem asub ta raisatud aega tasa tegema.
Aga. Alati on olemas aga – eestlased võiksid teda
leebemalt kohelda.
Kui millalgi Eesti ajaloos elasid siin ainult
eestlased ja räägiti ainult eesti keelt, siis mina pole sellisest
ajast kuulnud. Mõned, kellele meeldib jutustada “vanadest headest
aegadest”, on maalinud esimese iseseisvuse aegsest Tallinnast pildi kui
“eesti linnast”. Aga venestamist on Eestis olnud juba väga
ammu ja Mart Laari väitel rääkis pool Tallinnast 1917. aastal
vene keelt.
Pole tarvis raketiteadust, et taibat
a: ükski seadus, poliitika ega soovunelm ei pane vene noort eesti keelt
õppima, kui ta ei taha. Mida rohkem seadusi vastu võetakse,
seda enam ta eestlasi vihkab.
Ta peab õppima omal vabal
tahtel, milleks ongi olemas vaba turumajandus. Kui paremad töökohad
lähevad eesti keele oskajatele, tekib ka motivatsioon keelt õppida.
Muidugi ei juhtu see üleöö – aga see võib juhtuda
ja juhtubki juba praegu, kui te neid ridu loete. Paljud minu vene
sõpradest ja tuttavatest räägivad eesti keelt. Enamik paremini
kui mina.
Samal ajal kui meie, mitte-eestlased püüame
lõimuda, võiks valitsus oma penid tagasi kutsuda.
Keeleinspektsiooni reidid ametikoolidesse, kus mõni automehaanika
õppejõud ei räägi eesti keelt, on mõttetu ja
südametu tegevus. See on nagu naabrimemme läbikolkimine lihtsalt
sellepärast, et jõud käis üle. Ei avalda kellelegi muljet
ja ärritab naabrid ilmaasjata üles. (Jah, ma mõistan, et turu
reguleerimiseks on vaja ka seadusi. Aga vahel on nende rakendajad nagu isa auto
võtmete kallale pääsenud teismelised: nad ei suuda vastu panna
kiusatusele proovida, palju masin sisse võtab.)
Kas eesti
keelt ähvardab mingi kriitiline oht? Põhja-Ameerikas
räägiti kunagi kolmesadat indiaani keelt. Nüüd on kaks
kolmandikku neist kaduma läinud. Üks suri välja tänavu
jaanuaris koos Marie Smith Jonesi, viimase eyaki keele kõnelejaga. Aga
asjaolu, et eesti keel on elus püsinud kaks tuhat aastat, lubab oletada,
et eestlased teavad midagi, mida indiaanlased ei tea.
Kui eesti keel
on piisavalt hoitud, et ka selle põlvkonna eluaja vastu pidada, siis mis
oleks halba selles, kui keeleinspektsioon vahel silma kinni pigistaks? Andke
etnilistele venelastele võimalus teist hästi mõelda ja laske
turumajandusel toimida. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nägin
ajalehes kuulutust: “Vajatakse ilma hariduseta,
nähtavalt rahulolematut venelast.”
Eesti keele
äraõppimine on ilmselgelt kasulik. Minu sõber inglise keele
tunnist ei pruugi seda veel teada, aga enamik inimesi juba teab. Kui me
lõpetame vanamemme klobimise, siis küllap jõuab see
tõsiasi pärale kõigile, välja arvatud kõige
lootusetumad juhtumid. Ja kui ei jõua – on alati olemas
Inglismaa.