TEMA ON LAENUHALDUR: Jaak Lokk

Juuni 2001. Siseministeeriumi juures asuva regionaalpoliitiliste laenude nõukogu uus konsultant Jüri Rute otsib põllumajandusfirmat Vigurtöö, mis sai aastate eest 700 000 krooni laenu.
Firma telefoninumber pole kasutusel. Rute sõidab kohale, kuid leiab Järvamaal Ageris tootmise asemel vaid rohtu kasvanud vundamendi, hunniku põlenud palke ning paar korstnajalga.
Üks külamees teab, et laenusaaja Sergei Partasjuk kolis pärast maja mahapõlemist naaberkülla. Teine räägib, et maja pandi põlema ja Sergei läks hoopis Tallinnasse hea elu peale.
Konsultant Rute külastab järgmist laenuobjekti. Kunagisest kõrtsust peaks kerkima motell. Kuid ümberehitus seisab. Majas elav õnnetu naine ütleb, et uued peremehed lubasid talle teise elamise asemele anda, kuid marutuul lõhkus tolle puumaja tükkideks.
Kolmandas kohas ootab konsultanti tuleroaks langenud laut. Seesama laut oli laenu tagatiseks. Kindlustust ei nõudnud mitte keegi.

Igast kolmest kroonist kadus kaks
Jüri Rute uurib laenusaajaid sügiseni välja. Seda tahab siseministeeriumi asekantsler Deiw Rahumägi, kes juhib regionaallaenude komisjoni alates maist 2001. "Kui ma vastutan millegi eest, siis tahan teada, mille eest," ütleb asekantsler. Aastatel 1995-1997 andis komisjon laene välja ligi 36 miljonit krooni. Paberid laenude saatuse kohta ministeeriumis aga puuduvad.
Konsultant Jüri Rute käib mööda Eestit. Näeb palju head ja palju halba. Mõistab, et regionaallaenude süsteem on hea, aga selle haldamine nigel ja haisev nagu mädasoo.
Laenukomisjoni kuulub ka tema abikaasa, riikliku sihtasutuse KredEx tegevjuht Maive Rute. Naine palub suvel siseminister Tarmo Loodusel end komisjonist välja arvata. Tema memo on kibeda sisuga: untsus äride tõttu on igast kolmest väljalaenatud kroonist kaks hukka läinud.
Sellist tulemust võis ette aimata, sest laene said enamasti firmad, kes pärinesid ääremaadelt ja kellel puudusid 90ndate keskel šansid pangast laenu saada.
"See idee oli hea – aidata väikesi metsataguseid ettevõtteid," ütleb asekantsler Rahumägi. "Samamoodi on asju aetud ka Skandinaavias ja Ameerikas. Mujal on hea tulemus isegi siis, kui pooled laenusaajatest lähevad pankrotti."

Laene haldab Maapangast sirgunud firma
Rahumäel ja proua Rutel ajab kopsu üle maksa hoopis haldurfirma, kes peab laenusaajatel silma peal hoidma, kuid tegelikult imeb riigi raha nagu puuk.
Tegemist on pisifirmaga Reginvest, mida juhib üks toimekas pere.
Pereliikmetest kõige tuntum on Vahur Lokk, endine kõrge riigiametnik (Väärtpaberiameti peadirektor) ning Äripäeva analüütik.
Tema isa Jaak Lokki tutvustas roosa ärileht rahvusvahelise sääsekaupmehe ja Eesti Aerokosmilise Agentuuri juhina. Tema nimi on läbi jooksnud Undva sadama ja Valga Külmvagunite Depoo afääridest.
Ema Mari Lokk töötas Maapanga süsteemis. Oli väärtpaberispetsialist ja Maapankade Investeeringute ASi tegevjuht asutamisest saadik. Just too firma sõlmis riigiga lepingu regionaallaenude haldamiseks. 
Juunis 1996 tegi Mari Lokk panga juhatusele ettepaneku firma maha müüa, sest "lähematel aegadel ei ole ette näha, et firma hakkaks suurt omanikutulu teenima". "Perspektiivituks" tunnistatud firma ostsid pangalt välja ... Lokid ise.  Müügihind oli 84 000 krooni. Täna kannab ettevõte Reginvesti nime.

Ülemus: ma ei tea, mille eest maksame

Maapangalik kogemus torkab regionaallaenude haldamisel kohe silma. "Haldur ei ole aastate kaupa laenu saanud firmasid külastanud ega neilt aruandlust nõudnud," kirjutab Maive Rute siseministrile. "Portfellis hoitakse üleval ammu lootusetuks muutunud laenud ja nende laenude pealt loodetavad intressid. Nii näitab haldur portfelli puhasväärtuseks ligi 39 miljonit krooni, millelt ta lepingu kohaselt teenib kolm protsenti haldustasu. Portfelli tegelik puhasväärtus on hinnanguliselt suurusjärgus 10 miljonit krooni. Haldurile makstav haldustasu on põhjendamatult suur."
Proua Rute arvestuste kohaselt kaotas riik alates 1998. aastast regionaallaenude tõttu iga kuu keskmiselt üle poole miljoni krooni. Haldur kasseeris oma töö eest aga ligi 100 000 krooni kuus.
Kuigi riik alustas laenude väljaandmist juba seitse aastat tagasi, polnud seni keegi uurinud, mille eest Lokid täpselt raha saavad. Komisjoni eelmine juht, siseministeeriumi teine asekantsler Tiit Sepp väitis veel tänavu aprillis, et "meil ei ole jätkuvalt seisukohta, millest arvutatakse haldustasu. Leping räägib ma ei tea millest. Protsendist mingist puhasväärtusest või millest iganes."
Selline segadus lubas Lokkidel küsida raha nii nende laenude eest, mis töötavad, kui ka nende eest, mille tagasisaamine on lootusetu.

Raidla hoiatus jäi tähelepanuta
Lokkide perefirma haldab laenuvärki 1996. aastal sõlmitud lepingu alusel. See paber ei pane perefirmale laenude käekäigu eest vastutust. Reginvesti ülesanne on vaid laenudel silma peal hoida ja raha kasseerida.
Sellise "suurepärase" lepingu sõlmis Mari Lokiga Kohaliku Omavalitsuse ja Regionaalse Arengu Ameti peadirektor Ülo Peets. Seda hoolimata endise justiitsministri Jüri Raidla advokaadibüroo hoiatusest, et "lepingu projekt jätab soovida ning eriti halduri vastutuse osas. Arvestades haldurile antavate õiguste laia ulatust peaks olema fikseeritud ka halduri täielik varaline vastutus tema tegevuse tulemusena ministeeriumile tekitatud kahjude eest."

Isegi ameeriklased huvituvad meist...
Riik andis Lokkide kaudu regionaallaene välja 1998. aastani. Siis asi ununes kolmeks aastaks. Kuni minister Loodus laenukomisjoni mullu kevadel taas kokku kutsus.
Komisjoni uus pealik Deiw Rahumägi tahab Lokkidega koostööd teha. Kuid perefirma aimab ohtu ja keeldub. Ei lase Jüri Rutet paberite ligi. Nimetab tema ettekandeid laenusaajate olukorrast liiga luulelisteks.
Lokkide meelest on seis jätkuvalt okei (ka Maapanga juhid kinnitasid enne lõppu, et asi on kontrolli all).
Aprillis 2001 küsib Jaak Lokk laenukomisjonilt koguni toetust, et lennata Ameerikasse uute partnerite otsimiseks. Sõit on ju kallis, ehk riik annab raha? Ka Ekspressile näitab ta faksi, et üks Florida firma on asjast huvitatud.
Lokkidega kohtumisest jääb mulje, et pere on teinud kõik õigesti. Süüdi on riik. "Inimestele anti võimalus maksta tagasi kolme, viie, isegi seitsme aasta pärast," räägib Jaak Lokk. "Neil olid projektid pooleli, nad ootasid laenuraha juurde ja siis äkki otsustas riik, et ta enam regionaallaenudega ei tegele!"

Halvad asjad, kes neid küll teab?
Mari Lokk esitleb uhkusega graafikut, kus väljaantud laenusummad aastast aastasse kasvavad. Inimesed on saanud tänu laenudele tööd, riik makse. Kui palju laenudest on hapuks läinud, seda graafikus pole.
Sama hea on igal lugejal kokku liita oma viimase kümne aasta sissetulekud ja unustada seejuures, et vahepeal on raha ka ära kulunud.
Lokid väldivad halbade laenude teemat. Nad ei taha rääkida, kuidas asjad nihu läksid, kuigi neile osteti projektide valvamiseks tuttuus džiip, mis oli varustatud viimase peal sidetehnikaga.
"See oli hädavajalik, meie Moskvitšiga ei saanud metsades sõita," ütlevad Lokid justkui ühest suust.
Komisjon arutab Lokkidega sõlmitud lepingu katkestamist. Laenud tuleks üle anda riigi sihtasutusele. Lokkidega asjaajamine aga venib ja venib. Ja Mari Lokk ütleb Ekspressile: "Nüüd tuleb teha kokkuvõte. Kasutada meie kogemusi ja teadmisi. Jätkata ja arendada edasi."

Asja uurib Riigikontroll

Kuigi audit lõpeb alles mai lõpus, teab Ekspress kindlatest allikatest, et kontrollid heidavad laenuprojektile ette muuseas järgmist:
- paberid on korrast ära nii siseministeeriumis kui halduri (Reginvest) juures;
- laenud anti välja tagatiseta või ebapiisava tagatisega. Kinnisvara puhul puuduvad kindlustuslepingud. Tagatisi müüdi vaid kahel korral ja sellest ei piisanud laenu kustutamiseks;
- haldusleping ei sätesta halduri vastutust riigile tekkivate kahjude osas;
- haldur ei analüüsinud piisavalt laenusaajate majandustegevust, ei suhelnud nendega piisavalt ning ei kontrollinud laenude sihipärast täitmist;
- mitme laenu puhul andis haldur laenu või kandis laenu kuludesse ilma komisjoni otsuseta.
Kõige tipuks kasseerisid Lokid üleliia palju raha. Riigikontroll uuris vahemikku juuni 2000 kuni detsember 2001 ja leidis, et Reginvest võttis ainuüksi selle aja eest ebaseaduslikult üle miljoni krooni.
Riigiametnikud arutavad nüüd, kuidas peaks riik raha tagasi küsima.