23.08.2007, 00:00
Lollinn
Pardon my french, aga see huinjaa, mis Tallinnas
toimub, annab Tartu kampsunitel meie linna aina suurema õiguse ja
põhjusega Lollinnaks nimetada. Nii kole väljend nagu
“Lollinn” saab iseenesest muidugi ainult tartlase peas tekkida, aga
see selleks – Tartul on mu südames kindel koht.
Miks ma õhtul kauplusest veini osta ei saa? Ma ei jõua kunagi poodi enne kaheksat. Kui mina tahan osta ja on inimesed, kes on nõus mulle müüma, siis mis paganama õigusega saab seda keegi üldse keelata? Äkki on mul traditsioon Mackeyd (telesari “Räpane Mackey” – toim.) vaadates ka üks õlu juua – närv ju must. Mul üks sõber näiteks nuttis, kui Lem viimases osas surma sai, teine istus köögis pool tundi ja oli vait.
Daalje, kuhu on kadunud meie tänavatelt plakatid? Mulle piisab poolest tunnist Helsingi või Riia kesklinnas ja ma tean, mis seal linnas toimub. Ja mitte ainult suurtes paikades nagu Hartwall Arena. Äkki mulle meeldib hoopis saja inimesega reggae-pidu, loomulikult saan ma sellest Helsingis tänavalt teada. Kusjuures Tartus on plangud, seinad ja postid ürituste plakateid täis.
Kust saab nüüd Tõnu Kaalep teada uutest aadam-kaarmatest (Aadam Kaarma on geniaalne plakatikunstnik), kunstisaalis või? Et enamik vene-reive on nüüd Tallinnas ju niikuinii keelatud, pole karta, et need maitsetud posterid linnapilti risustaks, kuigi ka need peavad nähtaval olema.
Rääkides Helsingist, eelmisel nädalavahetusel viibis rekordarv erksameelseid tallinlasi, uue muusika huvilisi, just seal – linnafestivalil “Flow”. Muinasjutuline esinejate nimekiri oli võimalik tänu linna toetusele – väga kultuurne. Meie 2011. aasta kultuuripealinna projektile heideti aga ette alternatiiv- ja noortekultuuri puudumist. Tõesti või!?! No on lollid seal Brüsselis ikka, kirub Tallinna “kultuurikorraldaja”.
Selle asemel, et meie noortele tänavakunstnikutele korraldada Banksy loeng eetikast, keelatakse grafiti lihtsalt ära. Pole inimest, pole probleemi – Stalin.
Aga olgu selle tänavakultuuriga. Hiiumaal metsas pole mul sellest tegelikult sooja ega külma. Paraku peab enamiku ajast linnas veetma.
Barbi Pilvre arvas Areenis hiljuti, et Tallinnast kui põhjamaade libust on saanud koduperenaine. Tegelikult on Tallinn lausa kuri, kõva käega ja üpris loll vanaema, kes mehe eest pudeli ära peidab ja kellele lastelaste kilkamine närvidele käib.
Siia lõppu üks luuletus, mida kuulsin geiparaadil (valetas Raul):
naistele ei meeldi suure tagumikuga mehed
meestele meeldivad
hea panna
mart shultsil on suur perse
panin mart shultsile jalaga perse
alguses jalg haises
siis läks mädanema
lõigati ilma tuimestita ära
röökisin
(nagu mart shults)
Miks ma õhtul kauplusest veini osta ei saa? Ma ei jõua kunagi poodi enne kaheksat. Kui mina tahan osta ja on inimesed, kes on nõus mulle müüma, siis mis paganama õigusega saab seda keegi üldse keelata? Äkki on mul traditsioon Mackeyd (telesari “Räpane Mackey” – toim.) vaadates ka üks õlu juua – närv ju must. Mul üks sõber näiteks nuttis, kui Lem viimases osas surma sai, teine istus köögis pool tundi ja oli vait.
Daalje, kuhu on kadunud meie tänavatelt plakatid? Mulle piisab poolest tunnist Helsingi või Riia kesklinnas ja ma tean, mis seal linnas toimub. Ja mitte ainult suurtes paikades nagu Hartwall Arena. Äkki mulle meeldib hoopis saja inimesega reggae-pidu, loomulikult saan ma sellest Helsingis tänavalt teada. Kusjuures Tartus on plangud, seinad ja postid ürituste plakateid täis.
Kust saab nüüd Tõnu Kaalep teada uutest aadam-kaarmatest (Aadam Kaarma on geniaalne plakatikunstnik), kunstisaalis või? Et enamik vene-reive on nüüd Tallinnas ju niikuinii keelatud, pole karta, et need maitsetud posterid linnapilti risustaks, kuigi ka need peavad nähtaval olema.
Rääkides Helsingist, eelmisel nädalavahetusel viibis rekordarv erksameelseid tallinlasi, uue muusika huvilisi, just seal – linnafestivalil “Flow”. Muinasjutuline esinejate nimekiri oli võimalik tänu linna toetusele – väga kultuurne. Meie 2011. aasta kultuuripealinna projektile heideti aga ette alternatiiv- ja noortekultuuri puudumist. Tõesti või!?! No on lollid seal Brüsselis ikka, kirub Tallinna “kultuurikorraldaja”.
Selle asemel, et meie noortele tänavakunstnikutele korraldada Banksy loeng eetikast, keelatakse grafiti lihtsalt ära. Pole inimest, pole probleemi – Stalin.
Aga olgu selle tänavakultuuriga. Hiiumaal metsas pole mul sellest tegelikult sooja ega külma. Paraku peab enamiku ajast linnas veetma.
Barbi Pilvre arvas Areenis hiljuti, et Tallinnast kui põhjamaade libust on saanud koduperenaine. Tegelikult on Tallinn lausa kuri, kõva käega ja üpris loll vanaema, kes mehe eest pudeli ära peidab ja kellele lastelaste kilkamine närvidele käib.
Siia lõppu üks luuletus, mida kuulsin geiparaadil (valetas Raul):
naistele ei meeldi suure tagumikuga mehed
meestele meeldivad
hea panna
mart shultsil on suur perse
panin mart shultsile jalaga perse
alguses jalg haises
siis läks mädanema
lõigati ilma tuimestita ära
röökisin
(nagu mart shults)