Siiski, siiski! Öö hakul ilmutab end krahhitrotsiv mässaja. Üleni mustas nahas nagu mõni dominatrix, tsiteerib ta Westwoodi anti-propaganda manifestot, laubal ilmekad Mr. Spocki kulmud, läikiv lateksmantel tuules pekslemas. Vastuhakus peitub jõud!


Juba õige mitu hooaega järjepanu on moetoimetajad demmitelgist lahkudes vaid muhelenud (milline fantaasia ja meisterlikkus – hõisata kui palju!), samal ajal kui ostjate nõutusest hapud näod üha pikenevad (kust leida kandjat läbipaistvast pleksiklaasist hot dog-kleidile?). Ju on vast loomulik, et pill selle pika ilu peale ükskord tulema pidi. Kuid midagi nii drastilist ei oleks osanud oodata ka igavesed pessimistid. Kõik on pruun! Hall! Must! Päris paslik Kolmanda maailmasõja zeitgeistile, mh? Võimalik, et oleme selle kainestava šoki aastatepikkuse eputamisega välja teeninud. Kuid kuidas siis ikkagi retsessioonimoodi üle elada? Paul Smith soosib intellektuaalset lähenemist. Palun väga, võtkem Kim Novaki tegelane Hitchcocki „Vertigost”, lisagem kõvasti musta lainerit ning pisut attitude’i ning sügis 2008 ei tundugi nii nutuväärt.


Piprapruun ja kastanipruun leiavad oma särtsu, kui neile lisada veidi oranži ning mõni krokodillinahkne detail (näiteks vöö või kott). Juuksed tuleb kammida taha ning pähe käib siidrätik (ja ei mingit vastuvaidlemist – see on lausa sunniviisiline!). Peter Jensen sekundeeris, vast ehk küll pisut kirevamalt, oma 70ndate poliitaktivistist inspireeritud kollektsiooniga. Oranži on kõikjal, samuti pesusametit. Kampsunitel ja ruudulistel seelikutel on jolie-laide esteetika: selliseid esemeid kohtab pealtnäha kaltsupoodides ja pööningutel ning enamasti on nad võikast polüestrist. Jenseni puhul on viimane loomulikult asendatud mahedate villaste ja korraliku tviidiga. Peas käivad lopergused baretid.


Peanupp on üldse koht, mida sügisel ignoreerida ei tohi. Vildist kübarad teevad suure comeback’i, olgu nad siis enamvähem soliidse kujuga (nagu Biba šikid ämberkübarad) või täiesti pöörased bicorne’id ja tricorne’id (Napoleoni stiilis kaabu on üllatav hitt, kuid himustatakse ka muid Prantsuse armee peakatteid läbi aegade).


Luella saatis lavale koguni nõiakoonuse, mis mõjus punaste juuste ja kõrvitsakarva sukkade taustal väga novaatorlikult. Üleüldse on tema kollektsioonil nõiduslik maik juures: siin on katkuaegset sünget gootikat, folkloorset naivismi; kaamed näod raamitud punaste krepplokkide ja sinkjasmusta huulepulgaga (jällegi üks kindel mood) – meenuvad just halvaendelised muinaslood võlurite, trollide ja muude müütiliste tegelastega. Jean-Pierre Braganza leidis inspiratsiooni keskaegsest rüütlirõivastusest: siluett on kitsas, väljavenitatud; õlad rõhutatud, kookonilaadsed jakid otsekui ajaloomuuseumist näpatud – pähe kargab Bergmani „Seitsmes pitser” ja rüütel Block.


Raglaanlõige võimutseb, seda sai täheldatud nii Londonis kui ka Pariisis (iseasi, kes end niipalju vihkaks, et midagi nii tülgastavat selga paneb). Kui Braganza puhul ei mõjunudki see teab mis eemaletõukavalt, siis Pariisis serveeris Ghesquière meile paar päris groteskset Balenciaga bleiserit. Kõik, kes veel 80ndaid mäletavad, väristasid õudusest õlgu – küllap tuleb kasutada hüpnoosi abi, et sügiseks selle suunaga käratõstmata kaasa minna. Kui aga need mõned jakid kõrvale jätta, tuleb möönda, et Balenciaga on taas tipp-vormis. Sünge, skulpturaalne, fetišistlik – Ghesquière’i vaimusilma kimbutaks justkui tema endine boss Mugler.


Kõige suuremat muljet avaldasid futuristlikud kummmantlid kõrgläikega lateksist (Mr. Muscle peab nähtavasti kogu aeg kotis olema, et kuube kiiskavana hoida …). Palju on musta ja halli, taas kord hitchcockilikus võtmes (lisaks Kim Novakile võiks üle vaadata ka Grace Kelly garderoobi). Hõlmikseelikute lõhikud küündivad häbematult puusani, samal ajal kui kaelaauk on rangelt kinni nööbitud. Toon, mis lipsas läbi ka muudest showdest ja mida tuleks hoolega tähele panna, on n-ö Star Treki bordoopunane (vt kapten Picard). Balenciagal esines see kõige ihaldusväärsema lateksmantli kujul, Miu Miu aga pakkus lausa terve sarja Star Treki mundreid. Monogrammitud kombinesoonid sportlikule astronaudile, laserlõigatud shift-kleidid sulnile tulnukale, pähe midagi ujumismütsi ja gimp-maski vahelist. Tore!


Võrgutamisest kui sellisest saab sügiseks tõeline väljakutse – kuna kõik on sündsalt peidus üsna ebasümpaatse värvigamma all, dekoltee puudub, säärejoone lõikab pooleks kolmveerandseelik, huuli katab mustjas võõp, näojume sarnaneb koolnule ning pead kroonib mõni kentsakas lotu, tuleb välja haududa muid nõkse. Ehk ongi naasmas ajad, mil tuberkuloosihaige palavikuline pale oli iluetaloniks? Suzy Menkes, kelle isikliku stiiliga järgmise sesooni mood üsna hästi haakub, kiitis Louvre’i telgi tualetisabas mulle (õigemini kõigile sabalistele), et ta ei pea hankima ühtainsamatki eset – kõik on juba garderoobis olemas.


Siiski, on ka teisi väljundeid. Valmistugem matuse-šikiks! Apaatse olemisega femme fatale mustas kostüümis rõhutatud vöökoha ja/või puusajoonega, peas must siidsall (või isegi loor!), kael kuni lõuani kinninööbitud (väga Victoria-aegne), fetišistlikud kontsad all. Parim kehastus: Buñuel’i naised, iseäranis Catherine Deneuve 60ndail („Belle de jour”, „Tristana”).


Retsessioonimeeleolu jätkus isegi Chaneli etendusel: tviidjakid olid küünarnukkidest viledateks kulutatud ning nägid üsna räbalad välja (et siis ükski kunde end £8000-se väljamineku pärast halvasti tundma ei peaks). Omal ajal Coco enda propageeritud pauvreté de luxe (ehk luksuslik vaesus) ongi vast kogu hooaja kandvaks ideeks. Kuigi McQueen, Galliano ja Nina Ricci sugugi säärase kasinusega nõustuda ei soostunud, oli ka nende kollektsioonidel kopituse maik man.


Pigem reid mõne vana ooperiteatri koitanud kostüümilattu, kui et pillajalik üleküllus.

Niisiis, olgem ontlikud, ent ärgem unustagem – kuniks veel võimalik – nautida muretut suve.
VÕTMESÕNAD

Ontlik šikk: retsessioon on käes, bling-bling peitu

¾ seelikupikkus: põlv on sees

Hitchcocki kangelannad (vt Kim Novak „Vertigos”)

Rätik pähe: ja rangeraamilised (päikese)prillid ninale

Ümara kaelusega krae-ta jakid


Amy Winehouse’i look: eriti soeng ja silmad

Raglaanlõige (vt ka 80ndate lõpp)

Depressiivne kõdunenud metsaaluse hallpruun värvipalett

Nahk (must, loomulikult)

80ndate lõpp: arhitekturaalne rätsepatöö

70ndate algus: kainenemisperiood (vt Jane Fonda)

Prossid: ilmutavad end jälle

Matuse-šikk (vt Catherine Deneuve)

Viltmütsid: tricorne- ja bicorne-kaabud, ämberkübarad – pea olgu kaetud!

Ebamäärase pikkusega varrukad: ükski ei ulata päris randmeni

Lateks, PVC, Neoprene: futu-materjalid võidutsevad!

Star Treki vaimustus: univormid, kombinesoonid, bordoopunane + must

Tartan: tuleb tagasi

Pits (vt Prada)

Oranž: ainus ergas värv

sügiseks. Lisada ka rohelist

Tugevad kulmud kahvatus näos

Muinasjututegelaste ebamaine võlu: nõiad, Kunksmoor, Struwwelpeter jt
Catherine Deneuve Buñueli filmides (vt „Belle de jour”
ja „Tristana”)

Seelikud, seelikud, seelikud: kitsas pliiats või kahar plisseer, mis varjab põlve

Peaaegu must huulepulk
(vt Giles, Luella, Miu Miu)

Pauvreté de luxe: luksus lihtsustatud kujul

Funnel neck ehk lehterkaelus (vt Jackie O)

Alt kitsenev püksisäär – oo jubedust!