„Vibratsioon on vanem kui inimkond,” jutustab Ivar Vinkel. „Olete te mõelnud, miks kassid nurruvad? Liigina on kaslased olemas olnud kauem kui inimesed, nurr on läbi evolutsiooni ajaloo kestma jäänud. Nurrumisega väljendatakse tundeid, suheldakse järeltulijatega – ja uurijate arvates nurruvad kaslased enda kordategemiseks, kui nad on viga saanud või haiged …”


Universaalne nähtus


„Vibratsioon on universaalne nähtus, mida saab kasutada ka inimeste tervendamiseks,” jutustab ta oma tööst. Et vibratsiooni olemust paremini selgitada, pöördub Ivar teema juurte leidmiseks sootuks kaugele – universumi struktuuri juurde, mida akadeemik Jaan Einasto koos oma uurimisrühmaga kirjeldas aastal 1997 meekärje kujulisena. Suure paugu teooria kohaselt hakkas kosmoloogilisel alghetkel ülitihe universum väga kiiresti paisuma. Selle käigus levis hulk laineid, üks neist oli tõenäoliselt intensiivsem kui teised. Kui see teistest intensiivsem laine levis, vormis ta suhteliselt korrapäratust mateeriast udukogusid, tähekogusid ja planeete …


… Osa sellest ürgsest võnkumisest elab meis edasi, andes võimaluse end õigete võngete abil korda teha, kui sisemine tasakaal käest ära hakkab minema.


„Olen kümne aasta jooksul salvestanud looduslikke helikeskkondi ning proovinud mõtestada, miks üks või teine elusolend häält teeb, miks üldse keskkonnas heli tekib,” jutustab Ivar Vinkel.


„Kui mingi keha väljast tuleva mõju järel võnkuma ei hakka, kuluks selle keha pind kiiresti.


Näiteks kivi – see on väheelastne materjal, eriti kui seda näiteks veega võrrelda. Kui erinevad stiihiad – õhk ja vesi – seda mõjutavad, siis kivi tasapisi kulub ja laguneb. Vabanevad osakesed lähevad taas ringlusse. Puu on oluliselt elastsem: kui tuul seda liigutab, õõtsub see kaasa. Liikumine (küll juurte ja tüve ulatusega piiratud raadiuses) tagab puu ellujäämise. Mida paindlikum on puu, seda paremini peab ta tuulele vastu.


Inimesega on samamoodi. Kui meie keha ei suudaks välistingimustega kohastuda, oleksime ammu välja surnud. See, mis aitab ellu jääda, on organismisisene mõningane paindlikkus, omadus toimida väliste mõjudega vastastikuselt. Siit algabki vibroakustilise teraapia idee.”


Sügavam lõõgastus kui massaaž


Ivar Vinkel: „Võngete skaala on väga-väga lai, alates murdosakestest hertsidest. Neid elastse keskkonna võnkeid, mis on piisava intensiivsusega ning jäävad vahemikku 16–20 000 Hz, tajume me helidena. Võib öelda, et vibratsioon on universaalne ja helid on osa vibratsioonivõngetest.


Inimese kehas on 60–80% vett, vesi on aga üks elastsemaid materjale. Kui kivi võib oma esialgse kuju kaotada näiteks plahvatuses või ajapikku kuludes, siis vett pole praktiliselt võimalik vormida – ehk ainult külmutades. Inimese sees leidub vett erinevalt – kõige rohkem veres ja lihastes, kogu mass toetub luustikule ning on ümbritsetud nahaga.


Kui võtame madalsageduslikud helid vahemikus 30–80 Hz ning loome seal siinushelide abil vibratsiooni ning suuname selle kehasse, tekib olukord, kus helid läbivad keha, pannes selle vibreerima. Madalsageduslik heli võib minna läbi keha, mida suuremaks muutub heli sagedus, seda kõrgemaks heli muutub ning seda rohkem kohtab see takistusi.


30–80 Hz vahele jääv heli on vibroakustilise teraapia voodis pigem taktiilselt tunnetatav kui kuuldav. Nii mainitud tunnetuse kaudu kui ka madalsagedusliku heli liikumisomaduste tõttu saab keha sügavamat massaaži kui seda oleks manuaalse masseerimisega võimalik.


Senimaani pole teaduslikult tõestatud, mis täpselt raku tasandil toimub, kui rakud teraapilise vibratsiooniga kokku puutuvad. Samas on aastakümnetepikkune praktika andnud arvestatavaid tulemusi erinevates maailma riikides – vibratsiooniga on võimalik ravida ja leevendada erinevaid vaevusi. „Väline helistimulatsioon kutsub esile vibratsioonitaju neis kehapiirkondades, mille omavõnkesagedus on lähedane mõjuva heli võnkesagedusele,” ütleb Eha Rüütel raamatus „Vibroakustiline teraapia: teoreetilised lähtekohad ja rakendusvõimalused”. Keha elastsusest ehk võimest ümber oma telje võnkuda, seejuures kuju jäädavalt muutmata või kaotamata – sõltub keha allesjäämine.”


Mõjutab emotsioone


Üks Ivar Vinkeli uurimissuundi on olnud emotsionaalse enesetunde mõjutamine vibroakustilise teraapiaga.


Hiljutise uurimuse üheks eesmärgiks oli mõõta vibroakustilise teraapia toimet emotsionaalsele enesetundele emotsionaalse enesehinnangu küsimustiku EEK-2 abil. Lisaks sellele oli uurimuse eesmärgiks katsetada spetsiaalselt komponeeritud lõõgastava muusika sobivust rakendamiseks vibroakustilises teraapias.


Kahe kontrollitud katseseeria peale kokku oli 20 katseisikut ja 14 kontrollisikut, kõik naissoost.


Valim moodustati Tallinna Ülikooli päevases õppes õppivate üliõpilaste seast kutsutud vabatahtlike hulgast, kellel EEK-2 alaskaalade skooride põhjal ilmnesid ärevuse ja depressiooni kõrgenenud näitajad. Katseisikute keskmine vanus oli 22 aastat.


Katseisikutega viidi läbi kümme umbes 31-minutilist VAT seanssi kaks korda nädalalas. Katses kasutati kuue sisseehitatud kõlariga helimassaaživoodit. Taktiilseks mõjutuseks kasutati Olav Skille loodud madalsagedusliku vibratsiooni programmi sagedusega 40 Hz. Akustilise mõjutuse eesmärgil suunati läbi kõlarite ruumi spetsiaalselt VAT tarbeks komponeeritud muusikapala „Tagasi edasi”, mis on harmooniline vibroakustilise teraapia teerajaja, Norra päritolu Olav Skille 40 Hz vibratsiooniprogrammiga. Mainitud muusikapala autor on Kadi Uibo, tema juhendaja Ivar Vinkel.


Enne ja pärast vibroakustilise teraapia protsessi läbiviidud mõõtmistes ilmnes katsegrupi puhul statistiliselt oluline skooride vähenemine depressiooni, üldärevuse, paanika ja agorafoobia, sotsiaalärevuse ja asteenia alaskaaladel. Insomnia alaskaala näitude keskmised näitasid küll tendentsi vähenemisele, kuid statistiliselt olulist erinevust esile ei tulnud, arvatavasti näitude suure varieeruvuse tõttu. Kontrollgrupi muutused ei olnud statistiliselt olulised ühegi alaskaala osas. Lisaks võib välja tuua, et katsegrupi puhul ilmnesid ka ühe seansi järel enesetundes olulised muutused paremuse suunas (seda mõõdeti semantilise diferentsiaali meetodi abil). Ka eelmainitud muusikapala kirjeldus mõõdetuna semantilise diferentsiaali skaaladega oli kooskõlas samade skaaladega mõõdetud enesetunde kirjeldusega ehk kõnealune muusikapala on sobiv kasutamiseks lõdvestamise eesmärgil nii vibroakustilise teraapia situatsioonis kui ka retseptiivse muusikateraapias üldisemalt.
Kolm lihtsat reeglit

  • Madalad sagedused mõjuvad enamasti lõõgastavalt, kõrged sagedused võivad tekitada pingeid.

  • Rütmikas muusika võib mõjuda ergutavalt, mitterütmiline muusika rahustavalt.

  • Vali muusika võib esile kutsuda agressiivseid impulsse, mahedalt/vaikselt kostuv muusika mõjub rahustavalt (Olav Skille, 1989).
Uudis

Käesoleva aasta 23. – 24. aprillil toimus Horvaatias Vrbove?´is Vibroakustilise Teraapia I Ülemaailmne Kongress. Eestlastest käisid oma uurimustest ja praktilistest kogemustest vibroakustilise teraapia valdkonnas kohapeal rääkimas Riina Raudsik Jüri Tervisekeskusest ning Eha Rüütel ja Ivar Vinkel Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Rakendusloome osakonnast.