30.05.2008, 00:00
Looduslike võngete otsinguil
Ivar Vinkel on terapeut, kes tervendab vibroakustikaga. Veel on ta lindistanud kuusteist plaaditäit Eesti loodushääli, õpib psühholoogiat ning töötab Tallinna Ülikooli kunstide instituudi rakendusloome osakonnas projektijuhina.
Vibroakustilise teraapia eesmärgiks on püüda aidata inimestel
end – sõna otseseimas tähenduses – korda vibreerida.
„Vibratsioon on vanem kui inimkond,” jutustab Ivar Vinkel.
„Olete te mõelnud, miks kassid nurruvad? Liigina on kaslased
olemas olnud kauem kui inimesed, nurr on läbi evolutsiooni ajaloo kestma
jäänud. Nurrumisega väljendatakse tundeid, suheldakse
järeltulijatega – ja uurijate arvates nurruvad kaslased enda
kordategemiseks, kui nad on viga saanud või haiged …”
Universaalne nähtus
„Vibratsioon
on universaalne nähtus, mida saab kasutada ka inimeste
tervendamiseks,” jutustab ta oma tööst. Et vibratsiooni olemust
paremini selgitada, pöördub Ivar teema juurte leidmiseks sootuks
kaugele – universumi struktuuri juurde, mida akadeemik Jaan Einasto koos
oma uurimisrühmaga kirjeldas aastal 1997 meekärje kujulisena. Suure
paugu teooria kohaselt hakkas kosmoloogilisel alghetkel ülitihe universum
väga kiiresti paisuma. Selle käigus levis hulk laineid, üks
neist oli tõenäoliselt intensiivsem kui teised. Kui see teistest
intensiivsem laine levis, vormis ta suhteliselt korrapäratust mateeriast
udukogusid, tähekogusid ja planeete …
… Osa
sellest ürgsest võnkumisest elab meis edasi, andes võimaluse
end õigete võngete abil korda teha, kui sisemine tasakaal
käest ära hakkab minema.
„Olen kümne aasta
jooksul salvestanud looduslikke helikeskkondi ning proovinud mõtestada,
miks üks või teine elusolend häält teeb, miks üldse
keskkonnas heli tekib,” jutustab Ivar Vinkel.
„Kui
mingi keha väljast tuleva mõju järel võnkuma ei hakka,
kuluks selle keha pind kiiresti.
Näiteks kivi – see on
väheelastne materjal, eriti kui seda näiteks veega võrrelda.
Kui erinevad stiihiad – õhk ja vesi – seda mõjutavad,
siis kivi tasapisi kulub ja laguneb. Vabanevad osakesed lähevad taas
ringlusse. Puu on oluliselt elastsem: kui tuul seda liigutab,
õõtsub see kaasa. Liikumine (küll juurte ja tüve
ulatusega piiratud raadiuses) tagab puu ellujäämise. Mida paindlikum
on puu, seda paremini peab ta tuulele vastu.
Inimesega on samamoodi.
Kui meie keha ei suudaks välistingimustega kohastuda, oleksime ammu
välja surnud. See, mis aitab ellu jääda, on organismisisene
mõningane paindlikkus, omadus toimida väliste mõjudega
vastastikuselt. Siit algabki vibroakustilise teraapia idee.”
Sügavam lõõgastus kui massaaž
Ivar Vinkel: „Võngete skaala on väga-väga
lai, alates murdosakestest hertsidest. Neid elastse keskkonna võnkeid,
mis on piisava intensiivsusega ning jäävad vahemikku 16–20 000
Hz, tajume me helidena. Võib öelda, et vibratsioon on universaalne
ja helid on osa vibratsioonivõngetest.
Inimese kehas on
60–80% vett, vesi on aga üks elastsemaid materjale. Kui kivi
võib oma esialgse kuju kaotada näiteks plahvatuses või
ajapikku kuludes, siis vett pole praktiliselt võimalik vormida –
ehk ainult külmutades. Inimese sees leidub vett erinevalt –
kõige rohkem veres ja lihastes, kogu mass toetub luustikule ning on
ümbritsetud nahaga.
Kui võtame madalsageduslikud helid
vahemikus 30–80 Hz ning loome seal siinushelide abil vibratsiooni ning
suuname selle kehasse, tekib olukord, kus helid läbivad keha, pannes selle
vibreerima. Madalsageduslik heli võib minna läbi keha, mida
suuremaks muutub heli sagedus, seda kõrgemaks heli muutub ning seda
rohkem
kohtab see takistusi.
30–80 Hz vahele jääv heli on
vibroakustilise teraapia voodis pigem taktiilselt tunnetatav kui kuuldav. Nii
mainitud tunnetuse kaudu kui ka madalsagedusliku heli liikumisomaduste
tõttu saab keha sügavamat massaaži kui seda oleks manuaalse
masseerimisega võimalik.
Senimaani pole teaduslikult
tõestatud, mis täpselt raku tasandil toimub, kui rakud teraapilise
vibratsiooniga kokku puutuvad. Samas on aastakümnetepikkune praktika
andnud arvestatavaid tulemusi erinevates maailma riikides –
vibratsiooniga on võimalik ravida ja leevendada erinevaid vaevusi.
„Väline helistimulatsioon kutsub esile vibratsioonitaju neis
kehapiirkondades, mille omavõnkesagedus on lähedane mõjuva
heli võnkesagedusele,” ütleb Eha Rüütel raamatus
„Vibroakustiline teraapia: teoreetilised lähtekohad ja
rakendusvõimalused”. Keha elastsusest ehk võimest
ümber oma telje võnkuda, seejuures kuju jäädavalt
muutmata või kaotamata – sõltub keha
allesjäämine.”
Mõjutab emotsioone
Üks Ivar Vinkeli uurimissuundi on olnud emotsionaalse
enesetunde mõjutamine vibroakustilise teraapiaga.
Hiljutise
uurimuse üheks eesmärgiks oli mõõta vibroakustilise
teraapia toimet emotsionaalsele enesetundele emotsionaalse enesehinnangu
küsimustiku EEK-2 abil. Lisaks sellele oli uurimuse eesmärgiks
katsetada spetsiaalselt komponeeritud lõõgastava muusika sobivust
rakendamiseks vibroakustilises teraapias.
Kahe kontrollitud
katseseeria peale kokku oli 20 katseisikut ja 14 kontrollisikut, kõik
naissoost.
Valim moodustati Tallinna Ülikooli päevases
õppes õppivate üliõpilaste seast kutsutud
vabatahtlike hulgast, kellel EEK-2 alaskaalade skooride põhjal ilmnesid
ärevuse ja depressiooni kõrgenenud näitajad. Katseisikute
keskmine vanus oli 22 aastat.
Katseisikutega viidi läbi
kümme umbes 31-minutilist VAT seanssi kaks korda nädalalas. Katses
kasutati kuue sisseehitatud kõlariga helimassaaživoodit. Taktiilseks
mõjutuseks kasutati Olav Skille loodud madalsagedusliku vibratsiooni
programmi sagedusega 40 Hz. Akustilise mõjutuse eesmärgil suunati
läbi kõlarite ruumi spetsiaalselt VAT tarbeks komponeeritud
muusikapala „Tagasi edasi”, mis on harmooniline vibroakustilise
teraapia teerajaja, Norra päritolu Olav Skille 40 Hz
vibratsiooniprogrammiga. Mainitud muusikapala autor on Kadi Uibo, tema
juhendaja Ivar Vinkel.
Enne ja pärast vibroakustilise teraapia
protsessi läbiviidud mõõtmistes ilmnes katsegrupi puhul
statistiliselt oluline skooride vähenemine depressiooni,
üldärevuse, paanika ja agorafoobia, sotsiaalärevuse ja asteenia
alaskaaladel. Insomnia alaskaala näitude keskmised näitasid küll
tendentsi vähenemisele, kuid statistiliselt olulist erinevust esile ei
tulnud, arvatavasti näitude suure varieeruvuse tõttu. Kontrollgrupi
muutused ei olnud statistiliselt olulised ühegi alaskaala osas. Lisaks
võib välja tuua, et katsegrupi puhul ilmnesid ka ühe seansi
järel enesetundes olulised muutused paremuse suunas (seda
mõõdeti semantilise diferentsiaali meetodi abil). Ka eelmainitud
muusikapala kirjeldus mõõdetuna semantilise diferentsiaali
skaaladega oli kooskõlas samade skaaladega mõõdetud
enesetunde kirjeldusega ehk kõnealune muusikapala on sobiv kasutamiseks
lõdvestamise eesmärgil nii vibroakustilise teraapia situatsioonis
kui ka retseptiivse muusikateraapias üldisemalt.
Kolm lihtsat reeglit
- Madalad sagedused mõjuvad enamasti lõõgastavalt, kõrged sagedused võivad tekitada pingeid.
- Rütmikas muusika võib mõjuda ergutavalt, mitterütmiline muusika rahustavalt.
- Vali muusika võib esile kutsuda agressiivseid impulsse, mahedalt/vaikselt kostuv muusika mõjub rahustavalt (Olav Skille, 1989).
Uudis
Käesoleva aasta 23. – 24. aprillil toimus Horvaatias Vrbove?´is Vibroakustilise Teraapia I Ülemaailmne Kongress. Eestlastest käisid oma uurimustest ja praktilistest kogemustest vibroakustilise teraapia valdkonnas kohapeal rääkimas Riina Raudsik Jüri Tervisekeskusest ning Eha Rüütel ja Ivar Vinkel Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Rakendusloome osakonnast.
Käesoleva aasta 23. – 24. aprillil toimus Horvaatias Vrbove?´is Vibroakustilise Teraapia I Ülemaailmne Kongress. Eestlastest käisid oma uurimustest ja praktilistest kogemustest vibroakustilise teraapia valdkonnas kohapeal rääkimas Riina Raudsik Jüri Tervisekeskusest ning Eha Rüütel ja Ivar Vinkel Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Rakendusloome osakonnast.