Kui keegi veel usub, et ajakirjandus kirjutab elust enesest ja sellest, mis on oluline, siis näib, et loomad on meile tähtsad. Kuid kas eestlane tõesti armastab loomi? Vahel tundub mulle, et loomad meeldivad Eesti inimestele vaid loomapiltidel, internetis ja televiisoris, äärmisel juhul ka loomaaias, kus loom on puuris või piirde taga. Loomahais ja loomahääled võivad sel juhul siiski loomaarmastusse mõra lüüa. Interneti- ja televiisoriloomal on pärisloomadega võrreldes eelised - sa saad ta hiire- või puldiklõpsuga ära saata.

Elust ja loodusest võõrandunud kontoriinimesed toovad oma hallidesse päevadesse ekraani ees vaheldust, klikkides võrgus loomauudistel. Keegi päästis kassi puu otsast - 4000 klikki! Põder linnas, 5000! Pehmeid väärtusi igatsevad lehetegijad ise põgenevad porise linna pimeduse, liiklusmüra ja kaubanduskeskuste nüri melu eest loodus- ja loomapiltidesse, mille muuga võiks seletada loomateemade rohkust ajakirjanduses. Kuidas samas talume loomi tegelikkuses, peremeheta loomi linnas või metsikuid loomi looduses? Kuivõrd on kaitstud lihaloomade ja söögiks minevate sulissõprade heaolu?

Kas keegi julgeks täna Eestis tõstatada küsimuse tapamajja transporditavate kalkunite liiga kitsastest puurioludest viimsel teekonnal? Üle lahe oli see teleuudiste teema. Loomaõiguslased hurjutasid meil mõni aeg tagasi kasukamüüjaid ja avalik arvamus oli üksmeelne: vägisi sissetoodud temaatika ja kopeeritud meetodid.

Tõepoolest, tegelemaks loomade tegelike muredega Eestis ei olegi veel vaja problematiseerida kanapuuri kitsikust ega kasukakaubandust. Mured on palju suuremad ja elulähedasemad. Ei hakka siin üle rääkima hulkuvate loomade teemat.

Kuna Eestis veel loomi on, siis näiteks n-ö piiratakse nende arvukust väga jõhkralt. Lohakas maaomanik, kes ei suuda ehitada oma kartulipõllu ümber aeda, näeb ainsa võimalusena loa taotlemist, mis võimaldaks hävitada kõik lähiümbruse metssead, kes käivad tema saagi kallal. Tean valda, kus lasti möödunud aastal maha peaaegu kõik sead, nimetatud paikkond kuulutati peaaegu seavabaks! Mõnigi metsakasvataja tapaks meelsasti kõik kitsed, kuna need söövad ära puuistikud. Haned hävitavad orase. Hülged rebivad katki kalavõrgud ja kalurid neid kassinäolisi loomi teatavasti salaja ka notivad. Jah, loomad ei taipa majandustegevusest midagi ja söövad sealt, kus on mugav süüa. Tühja purskkaevu kukkunud kährik on nummi, aga kui ta looduses vabalt ringi liigub, on ta potentsiaalne marutaudikandja, ohtlik ja seega aasta ringi vabalt tapetav.

Lehest surikaate imetlevaid lugejaid võib-olla üllatab, et mõned elu peremehed, inimesed, kellel on raha, armastavad meie looduskaunites kohtades pidada jahti autoaknast, lastes tulede valgusvihus looma maha ning jättes ka korjuse sinnapaika, sest ei leia seda üles. Igal jahihooajal jääb ka mõni karupere hasardis jahimeeste tõttu ilma emast - ja pojad on siis jälle ajalehes meie kõigi imetleda.

Loomad tegelikus elus on Eesti inimesele sageli vaenlased, kellest vabanemiseks ta kasutab tugevama õigust ja luba tappa. Loomadeta loodus oleks mugav ja rahulik, mõnus keskkond majandustegevuseks. Pean tunnistama, et elust kaugenenud linlane, kontorirott tõrgub loomade tapmist ka loodusliku tasakaalu reguleerimiseks mõistmast.

Loomade elu Eestis on parem kui kümmekond aastat tagasi, kus iga nende olukorra parandamiseks tehtav samm näis kellelegi tehtavat pensionäride või lastega perede arvelt. Kodututest loomadest osa leiab peremehe lausa välismaalt. Kindlasti on viimastel aastatel tsiviliseerunud ka jahikombed. Siiski, kui oleks võimalik, eelistaksin ma täna olla loom mõnes teises riigis, mitte Eestis.