1. Mina kui kahepaikne loom.

Tulin paar hommikut tagasi metsisemängust. Elu kees täiel rindel. Kuked ihusid ja rabistasid, kanad olid mängus, nende kaagutamist oli metsaalune täis.

Pilti küll ei saanud, aga tunne oli võimas. Ikkagi kevad.

Vahel öösiti kondan metsades ning kuulan, kas ja kus kakud huikavad. Uneaega jääb napiks, aga ega kevadet või maha magada.

Kui on vähem aega, pildistan hommikul kalmistul linde. Surnuaia linnud inimest väga ei karda, paari varajase tunniga võib erinevatest liikidest toredaid võtteid saada.

Aga kui kell kukub, tuleb linnas olla, sest palgatöö tahab tegemist. Metsiste ja kakkude asemele asuvad poliitikud ja pankurid, kalmistulinde asendavad kunstnikud ja kirjanikud. Huvitavad elukad needki. Siis veel majad ja majakad, arhitektid ja arstid, nõiad ja teadlased, muuseumid, kohtud, kohvikud, kunstisaalid...

Nii ma siis pendeldan edasi-tagasi kahe keskkonna vahel, kord linnas, kord metsas. Selline kahepaikne tegelane. Elu nagu konnal. Et osa elust vees, osa maismaal. Sigimine ja sünd vees, asisemad toimetused kuival.

Olen olnud õhtust varahommikuni Kakerdaja rabas, hommikul linna tulles läinud pildistama presidendivisiidile. Selline kahepaikne eluviis kulutab kõvasti energiat. Vahel on toss üsna väljas, aga vähemalt ei hakka igav. Elu võlud pidavat peituma kontrastides.

Õhtul pärast tööd vahetan jälle kostüümi ning siirdun metsa viidud seakorjuse juurde, lootes et karu või kotkad tulevad raipega maiustama. Või siis põikan läbi tuttavate mägraurgude juurest. Või külastan mõnd konnakontserti.

Vaat sellised tööd ja tegemised.

2. Eestlane nagu kobras.

Kui võrrelda tüüpilist eestlast mingi loomaga, siis selleks loomaks võiks sobida kobras. Eestlasel ja kopral on palju sarnaseid jooni.

Eestlane on ikka end kõvaks töömeheks pidanud. Samuti on kobras hirmus töörügaja.

Koprale sobib puude langetamine ja igasugused ehitustööd. Eestlaselegi meeldib metsa langetada ja ehitada.

Kobras teeb pesakuhilaid ja tamme, eestlane elumaju ja kaubanduskeskusi.

Kobras ehitab tamme selleks, et kõrge veega laiema toidubaasini jõuda, eestlane kaubanduskeskusi, et rohkem tarbida.

Kobras närib puid, sest hambad sügelevad kasvades ja neid peab otsast kulutama, eestlasel sügelevad käed ja kallid harvesterid ei või niisama seista.

Kobras on tark, töökas, visa, ettenägelik. Nii nagu eestlanegi.

Kopra peaks valima Eesti rahvusloomaks, kobras võiks asuda Eesti vapil.

Vaat sellised naivistlikud mõtted.

3. Kährik, mink ja Sosnovski karuputk.

Peale konnade, kobraste ja teiste kohaliku päritolu tegelaste asustab Eesti alasid hulk võõrleegionäre. Kährik, mink ja Sosnovski karuputk on neist kuulsaimad.

Muidugi ei ole nad tulnud omal vabal tahtel, vaid toodud siia ikka ja alati kasu saamise eesmärgil.

Kährik toodi Kaug-Idast, temast pidi saama suurepärane karusloom ja jahiuluk. Kährikunahast mütsid olid aastakümnete eest kuum moekaup. Mood möödus, nüüd levitab kährik vaid jõudsalt marutõbe ja hävitab linnupesi.

Minki ehk ameerika naaritsat kasvatati algselt farmides - samuti karusnaha pärast. Loodusesse pääsenuna hakkas mink välja tõrjuma siin elavat euroopa naaritsat, viis viimase väljasuremise äärele.

Sosnovski karuputkest pidi saama suurepärane silotaim. Kaukaasiast sisse tooduna väljus liik kiiresti inimese kontrolli alt, hakkas ohustama looduslike liike ja koosluste tasakaalu. Võitlus karuputkega on raske.

Jutu mõte on selles, et ka kohalik inimpopulatsioon nimega eestlased on üsna nõrk, et saabuvatele võõrleegionäridele vastu panna. Et majandusliku edu nimel odava tööjõu sissetoomine lähitulevikus on kahe teraga mõõk. Et migratsioonipoliitika tuleb hoida äärmiselt konservatiivne. Sest suure kasu asemel on alati tulnud suured jamad.

Vaat sellised natsionalistlikud visioonid.

Foto. Kopratöö ja tüüpiline eestlane.

Autori foto