Elo-Mall Toomet on vabakutseline kolumnist

Murran juba mõnda aega pead, mis ikkagi häirib inimesi heategevuse juures. Kelleltki ei saa nõuda, et ta püüaks maailma viletsust kuidagi vähendada või leevendada. Aga miks näidatakse sellele, kes natukenegi püüab, häbistavalt näpuga?

Jõuluaegsed heategevuskampaaniad tembeldatakse juba ette silmakirjalikeks, kuna nende korraldajad kasutavat teiste kannatusi liht­salt enda reklaamimiseks. Ja kord aastas olevat vähe. Aga kord aastas on oluliselt rohkem kui üldse mitte. Ja lisaks ühele kärarikkale kampaaniale võivad inimesed muul ajal teha paljugi head ja mõttekat, mis lihtsalt kõigile arvustajatele välja ei paista ja ei peagi paistma.

Mind hämmastab arvamuseavaldajate ülbus, kes leiavad, et nemad on mitte midagi tehes paremad kui need, kes teevad natuke. Paistab, et kui püüda maailma parandada, tuleb seda kindlasti teha iga päev, vaikselt ja salaja, et keegi kuidagi teada ega kaasa lüüa ei saaks. Rääkimata sellest, et kõik tööd, millel on mingi ilus eesmärk, peavad olema täiesti tasustamata. Lisaks kuuleb vähemalt iga Aafrika-suunalise kampaania kõrvale ikka ja alati, kuidas näljasele tuleb anda õng, mitte kala. Ja sellega oleks nagu kõik öeldud ja võiks rahus tagasi pöörduda mitte millegi tegemise juurde. Et kui keegi tingimata tunneb vajadust tegutseda, võib ta tegeleda õnge andmisega. Aga peamine, et ta mingi hinna eest ei annaks kellelegi kala. Sest see on naeruväärne ja silmakirjalik. Aga äkki on näiteks Bono või Bob Geldof seda õnge ja kala juttu varemgi kuulnud või koguni ise selle peale tulnud? Äkki nad tegutsevadki selle eelteadmisega?

Samuti ironiseeritakse tihti igasuguste kat­sete üle teadlikumalt ja vastutustundlikumalt tarbida. Kui keegi leiab, et näiteks kosmee­ti­ka­toodete loomkatsed ei ole vajalikud ega toe­ta­mist väärt, saab ta kohe küünikute rünna­ku osaliseks. Tal soovitatakse loobuda igasugusest tarbimisest, kolida metsa koopasse ja kasvatada seal oma juurvilja. Mis ei ole iseenesest halb soovitus. Ainult kummaline. Miks ikkagi peaks näiteks linnas elaval inimesel olema täiesti ükskõik, mida ta oma ostuvalikutega endale ja ülejäänud maailmale teeb? Ma arvan, et ei peakski. Samuti ei tee see, et inimene ei keskendu korraga kõikidele maailma probleemidele, teda kuidagi silmakirjalikuks.

Ilmselgelt tuleb silmakirjalikkust ja pettust alati ette. Ka tahtmatut. Aga inimesele on antud piisavalt analüüsivõimet, et tausta uurida ja läbi mõelda, kas iga hea algatus ikka on täielik jama. Ja isegi kui osa sellest on jama, äkki on asjast kokkuvõttes ikkagi kasu. Kui me midagi ei tee, ei tee me midagi. Kui püüda midagi teha, võib osa sellest olla mõttetu, aga palju saab tehtud.