Lotte ja Robert
Linna- ja maaelust
Lotte: Ma tegelikult ei usu, et jään elu lõpuni linna elama. Kui vanamutike olen, tahan arvatavasti maal peete kasvatada. Kuid seda ei tea tegelikult ette ennustada. Noorena meeldib rohkem ringi rokkida. Aga kui ainsad kohad on bensiinijaam ja kirik – kumma sa valid?
Robert: Võibolla leiab mõne rahvatantsurühma ka.
Lotte: Või ketramisringi.
Robert: Hängimine!
Lotte: (Naerab) Jah, hängimisest jäi väheks. Sõbrad olid ju kõik linnas. Ega maal elamise vastu mul iseenesest midagi ei ole. Vastupidi, mulle tegelikult meeldib seal väga! Ainult et talutööd ei meeldi. Ma vist laseks võililledel rinnuni kasvada ja arvatavasti vallutaksid metsloomad mingi hetk elamise.
Ja vahel linnast ära saada on tegelikult väga hea. Alati kui maale lähen, saan aru, miks nad seal elavad. Looduse ilu ei pannud ma küll vanasti nii hästi tähele. Otse linnast maale minnes võib tekkida hapniku üledoos!
Käbist ja kännust kui väljamõeldisest
Robert: Hetkel on käbi väga lähedal, vahepeal oli kaugemal. Naljakas, ta muudab kogu aeg oma asukohta. Aga känd...
Lotte: Ole nüüd, sa ei ole mingi känd. (Pilk diktofonile) Panegi nii kirja! Minu issi ei ole känd!
Robert: Tegelikult, jah, mulle ei meeldi see kännu jutt. Justkui oleksin maasse juurdunud, ei liigu ega arene. Tänapäevases moodsas maailmas ei ole üldse kindel, kes kelle ümber tiirleb...
Jaanipäevast
Lotte: Polegi vist tavaliselt selleks ajaks koju jõudnud.
Robert: Seekord, ma tean, tulevad Anti, Uku ja Iti ka. Sind jälle ei ole.
Lotte: Kõik teised tulevad? Äkki ma pean ka siis tulema.
Robert: Ära mõtle, et pead. Sa võid.