“Keskpäevane praam” (1967) - Peategelaseks saab põlev auto. Merre lükatakse ka kallis sõiduauto Volga. Sel puhul nõukogude inimene võpatas. Rahvas ristis filmi “Keskpäraseks praamiks”. (Foto: Eesti Filmiarhiiv, Tallinnfilm)

Ajal, mil Eesti rahvas valib oma lemmikfilmi ja siinne filmikunst juubelit tähistab, pani Eesti Filmiarhiiv kokku näituse “100 aastat Eesti filmi”. Alates aastast 1914 kuni tänapäevani esindab iga aastat üks täispikk Eesti mängufilm — v.a juhud, kui filme säilinud ei ole.

Näituse kuraator Gerli Rebane: “Kõige vanemad filmid pole mitte ainult hävitatud, vaid ka hävinenud, kuna nitroalusel originaalnegatiivid on kerged hävinema.” Aga need filmid on ka muide ohtlikud, kuna on 30 kraadi juures isesüttivad.

Nõukogude aja kohta on Rebane kuulnud operaatoreid ning režissööre rääkimas, kui raske oli siis head filmi teha. “Sest tsiteerides Rein ­Maranit — vene film oli sama tundlikkusega kui püksirihm.”

Õnneks olid fotograafid kohal ja hoolimata filmitegemise keerukusest jäädvustamas ka hetki, mida me kinos näha ei saa.