Luftwaffe vaba jaht Saaremaa kohal
Nõukogude Liiduga puhkenud sõja alguses määrati eskadrill, kus teenis ka nooruke austerlane Walter Nowotny, paiknema Lätimaale ühele Ventspilsi-lähedasele lennuväljale. Lendurite ülesanne oli eskortida Saksa pommitajaid ning kindlustada meretranspordi ohutus. Kuid kokkupuuteid vaenlasega oli vähe ning teenistus sellel inimtühjal liivarannal tundus noormehele, kes oli rõõmuga tervitanud oma kodumaa ühendamist Reich’iga, nii sündmustevaene, et kirjas kodustele lubas ta hakata marke koguma või lilli kasvatama. Tema kontol polnud veel ühtki õhuvõitu.
Kõik muutus 19. juulil. Saanud lahinguülesandeks “vaba jahi” Saaremaa kohal, avastasid Nowotny ja tema paarimees Karl Schnörrer Nõukogude hävituslennukite baasi Kuressaare ligidal. Nad ründasid seda, hävitades osa lennukeid maapinnal, mõned aga ka õhuvõitluses. Nowotny laskis alla kaks vaenlast, avades sel moel oma lahinguarve.
Sõjamöllus kaotas Nowotny oma paarilise silmist ning kui kütusevaru jõudis kriitilise piirini, lahkus ta Kuressaare kohalt ja võttis suuna kodubaasi. Mõne aja pärast märkas ta tagantpoolt lähenevat lennukit, pidas seda oma kadunud kamraadiks ning kõigutas tervituseks tiibu. See oli aga noore lenduri esimene tõsine viga. Tagant lähenev masin kuulus hoopis Punaarmee ridadesse ning vastas Nowotny tervitusele kuulipildujatulega.
“Minu lennuki mootor pidas vastu täpselt niikaua, kuni jõudsin selle rünnaku eest kätte maksta,” on lenduri meenutused juhtunust talletanud tema vend Rudolf Nowotny mälestusraamatus “Berichte aus dem Leben meines Bruders” (“Teateid minu venna elust”). “Vaenlase lennuk langes püstloodis maa suunas, saades minu kolmandaks ohvriks sel päeval. Siis seiskus ka minu lennuki mootor.”
Lendurist paadipõgenikuks
Rannajoone kohal liueldes kaalutles Nowotny võimalikke hädamaandumiskohti. Saarele laskumine tähendas kindlat vangilangemist. Ta märkas merel loksumas mootorpaati. Võib-olla kukutada lennuk merre selle lähedal, hõivata paat ning katsuda sellega jõuda Kuramaale omade juurde? Kuid samas kangastus lendurile kujutluspilt Nõukogude sõdureist seal paadis – ootamas Saksa lenduri süllelangemist sõna kõige otsesemas mõttes. Nowotny otsustas mitte riskida ning maandas oma Messerschmitt 109 merre Saaremaa lõunaranniku lähedal.
Lennuki kollases kummist päästepaadis istudes valdas Nowotnyt suur rahu. Ta oli veendunud, et peagi leiavad kaasvõitlejad ta üles ning seiklus lõpeb. “Ainult sigarettide märjaks saamine tekitas tuska,” on ta meenutanud.
Paadis polnud vähimatki süüa ega juua. See fakt hakkas lendurile muret valmistama alles siis, kui saabus õhtu, päike loojus, kuid mingist päästeoperatsioonist polnud märkigi. Kindluse mõttes otsustas ta hakata liikuma Saaremaa rannikust lõuna suunas, et jõuda lähemale Saksa vägedele 60 kilomeetri kaugusel Kuramaal.
“Ma hakkasin kätega sõudma ning märkasin rõõmuga, et Saaremaalt paistev tuletorn hakkas aeglaselt kaugenema,” meenutas lendur. Saabuv öö oli selge tähistaevaga ning Nowotny sättis Põhjatähe otse oma selja taha, uhades kätega laineid.
Hommikuks paistis tuletorn poole väiksem kui eelmisel päeval. Kuid pääsemist ei paistnud kusagilt. Paar Saksa hävitajat lendas küll üle taeva ning ehkki Nowotny püüdis endast märku anda püstolist tulistamise ning seljast võetud polosärgi lehvitamisega, ei pööranud lendurid paadile mingit tähelepanu.
“Särk oli tumesinine ning muidugi ei pannud lendurid seda mere taustal tähele, kui nad juba kärtskollast kummipaatigi ei märganud,” märkis Nowotny hiljem.
Uus päev tuli kõrvetava kuumusega, mida kahekordistas merehädalise janu. Kätega sõudmise käigus kõrvetas soolane merevesi paadiparraste vastu hõõrdunud nahka. Valuliku sõudmise asendamiseks leiutas Nowotny alternatiivse liikumismeetodi: ta viskas paadi ankru liikumissuunas ettepoole ning tõmbas siis paati nööri pidi järele. Saaremaast polnud enam midagi näha ning kurssi aitas hoida lendurikell.
Kohtumine öisel merel
Teisel õhtul märkas Nowotny kesköö paiku merel kahte musta varju, mis kiiresti liginesid. Tema ehmatuseks hakkasid üsna paadi lähedal õhku kerkima kurjakuulutavad veesambad.
“Kui need oleksid Nõukogude sõjalaevad, kes mind tulistavad, peaksin nägema suurtükitorude laskude sähvatusi,” arutles Nowotny. Aluste liginedes taipas ta, mis sünnib: kaks Nõukogude hävitajat hoopis põgenesid lõuna suunast lähtuva suurtükitule eest.
Nüüd tuli teha kõik, et ennast varjata. Suveöö heledust ning paadi erkkollast värvust arvestades oli see raske ülesanne. Nowotny kasutas igat oma riidetükki paadi parraste kinnikatmiseks ning jäigi märkamatuks.
Kui oht oli möödas, ründasid üleväsimus, kurnatus ja meeleheide. Ehkki mandrilt lähtunud suurtükituli tähendas, et rannik ei saa olla enam kaugemal kui 12 kilomeetrit, polnud seda silmaga kusagil näha. Janu, valu ja krambid muutsid edasise sõudmise peaaegu võimatuks.
“Midagi ei aita, pean surema – nii ma mõtlesin,” meenutas mees hiljem. “Kuid parem teen juba ise lõpu, kui nii haletsusväärset surma suren.”
Ta hakkas paadi pardale kirjutama hüvastijätukirja oma vanematele, lootuses, et keegi paadi leiab ning kirja loeb. Järgnevas vaimses hämarseisundis vaheldusid raevukad sõudmiskatsed meeleheitehoogude ja püstoli meelekohale asetamistega.
Ent järgmisel hommikul mõistuse selginedes avastas mees end juba Kura rannast Mikelbaka kandis. Lähedal asuvas talumajas kosutati ta taas elule. Valgete linade vahel ärgates nägi Nowotny oma ehmatuseks Vene mundris sõdureid ning haaras taas püstoli järele. “Õnneks märkasin õigel ajal nende sõdurite varrukalinte – tegemist oli Läti vabatahtlikega,” muigas lendur tagantjärele.
Natsist õhusangar
Saaremaa kohal läbielatu tegi Nowotny kui piloodi õhus väga ettevaatlikuks. Järgnenud aasta jooksul võitis ta vaid 40 lennukit, jäädes tipp-pilootide tulemustele selgelt alla. Siis sattus ta aga 1942. aasta augustis Leningradi kohal õhuvõitlusse, kus laskis alla seitse Nõukogude hävitajat ühel päeval. See oli murdepunkt: nüüdsest ei kartnud Nowotny enam midagi. Lenduri võitude arv hakkas kiiresti kasvama, mis oli seda tähelepanuväärsem, et just Nowotny hiilgeajal ilmusid venelaste kasutusse uued ning Saksa masinatega võrdväärsed lennukimudelid.
1943. aasta 15. juunil laskis Nowotny alla oma 100. vastase. Juba augustiks oli võite kogunenud 150, kusjuures nii mõnelgi päeval ligines alla tulistatud lennukite arv kümnele. 9. septembril sai täis 200 võitu ning kui Nowotny oktoobrikuus idarindelt lahkus, oli võite juba 255. See oli tolle momendi parim tulemus kõigi sõjas osalevate riikide arvestuses. Nowotny oli Teise maailmasõja esimene lendur, kes ületas 250 võidu piiri.
1944. aasta sügisel usaldati Nowotny juhtimise alla Saksamaa esimene reaktiivhävitajate üksus Kommando Nowotny. Kuid Messerschmitt 262 tüüpi lennukid olid veel tehniliselt toored ja kohmakad, lisaks äärmiselt ebatöökindlad. Nowotny suutis oma punktisummale lisada vaid kolm võitu ning hukkus siis 8. novembril võitluses Ameerika hävitajatega. Saaremaa seiklusest saati igal lahingulennul jalas kantud hea õnnega püksipaarist ei olnud talle enam abi.
