Pole vist kellelegi uudiseks, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Tundub aga, et iseäranis on seda filmitegijad ja eriti need, kes tegid Eestis filme kaheksakümnendate lõpus – üheksakümnendate alguses.

Kui mõelda praegu tollastele mängufilmidele, siis prevaleerivad ajastufilmid ning just säärased, kus käsitletakse ühel või teisel moel Stalini-aegset või -järgset perioodi. Põhjuseid on mitu, olgu siis mitte nii väga ammu alanud perestroika ja glasnost, mis lubas rääkida lähiajaloo valgetest laikudest, või nõukogude filmitegijate üldine armastus sedalaadi retro vastu, kus möödanik paistis vaatajale kätte justkui läbi vaseliinifiltri.

Üksteise järel revideerisid nüüd küpseks saanud filmitegijad hoogsalt oma lapsepõlvemälestusi, üritades jagada isiklikku kogemust laiema publikuga ning andes oma parima, et personaalsest loost saaks universaalne. Pikemalt mõtlemata meenuvad näiteks Valentin Kuigi “Perekonnapildid” (1989), Jüri Sillarti “Noorelt õpitud” (1991) ja Aare Tilga “Tule tagasi, Lumumba” (1992).

“Tule tagasi, Lumumba” on omamoodi süütu film – siinsed tegelased saavad täiskasvanuks lapselikul moel, kuid see on sümpaatne. On raske öelda, kas see film on suunatud lastele, rääkides täiskasvanuks saamisest, või täiskasvanutele, jutustades lastest. Hoolimata tõsiasjast, et “Tule tagasi, Lumumba” toetub Toomas Raudami jutustusele “Lugu Reinust”, on režissöör Aare Tilk määratlenud filmi kui autobiograafilist. Kogu tegevus toimus samas majas, kus Tilk kaheksa-üheksa aastaselt näiteringis mängis, ütleb režissöör ühes oma raadiointervjuus, lisades, et isakodu oli kõigest sada meetrit eemal.

Facebooki- ja Twitteri-eelses maailmas elasid lapsed oma elu enamasti väljaspool koduseinu – ronisid puude otsas ja tegid lõket. Armastus ja surm olid nende jaoks kauged asjad, mida võis näha peamiselt kultuurimajas kinolinal, ning seda vahetumalt kogesid nad emotsioone, mis nende sündmustega päriselt kaasas käisid. Vaevu noorukiikka jõudnud peategelased on filmis aga juba õppinud ära ellujäämisoskuse topeltstandardite maailmas. Kuid filmi peategelast Reinu (Ojar Rõuk) rõhub mure. Vähe sellest, et ta on raskele haigusele kaotanud oma ema, hakkab Reinu haardest ära libisema ka isa (Lembit Ulfsak), kes upub mälestustesse ja viinapudelisse. Õnneks koidab lahendus silmapiiril. Heaste linnakesse, kust Rein pärit on, kolib elama poiss hüüdnimega Lumumba (Ahto Heiden) koos oma võluva tädi Auroraga (Anu Lamp), kellest saab kultuurimaja uus juhataja. Rein ja Lumumba sõbrunevad ja otsustavad need kaks paari panna.

Ah jaa, mis või kes on Lumumba? Pole ju nagu eesti nimi. Ei olegi, Patrice Lumumba on Kongo poliitiline aktivist, kes küll võitles Nikita Hruštšovi toel ägedalt oma kodumaa vabaduse eest, kuid kaotas selles võitluses elu. Filmi-Lumumba sai hüüdnime küll kinoringvaates nähtud vabadusvõitleja järgi, kuid erinevalt Musta Mandri kangelasest saab tema filmi lõpus oma ellu tagasi sisu, mille nimel võidelda tasub. Eks vahest tulebki maailma muutmist alustada iseendast.

Tule tagasi, Lumumba

Tallinnfilm 1992

Režissöör Aare Tilk

Stsenarist Toomas Raudam

Operaator Urmas Sepp

Kunstnikud Marju Pottisep, Pille Jänes

Helilooja Alo Mattiisen

Osades Ojar Rõuk, Ahto Heiden, Kadri Kalm, Lembit Ulfsak, Anu Lamp

DVD on müügil koos Eesti Ekspressiga alates 13. veebruarist.

Filmidega saab tutvuda ja ­sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.