Lurich ja Aberg Ameerikat murdmas
Tallinna lihakaupmehe poja Gustav Boesbergi 1888. aastal asutatud raskejõustikuring oli Eesti raskejõustiku algus. Ilma selle 120 aastat tagasi loodud ringita ei saaks me ilmselt täna rääkida ei Georg Lurichist ega ka Aleksander Abergist, kes mõlemad just seal alustasid. Kaks ja veidi enam aastakümmet hiljem algas aga nende tähelend juba kaugel Ameerikas. Unelmate maal, kuhu 20. sajandi algusest peale pürgisid kõik eestlaste maadlustipud Georg Hackenschmidtiga eesotsas.
Lurich sõidab Ameerikasse
Augusti lõpul 1912 sai Tallinnas Laial tänaval asunud juuksuriäri omanik härra Granberg Lurichilt Hamburgist postkaardi. Hammonia hotellis peatunud maadluskuulsus teatas oma suurtest plaanidest. "Detsembris sõidan ma Ameerikasse, et võistelda Gotchiga, samuti ka Zbyszko-Cyganiewicziga, kummagi puhul on 20 000 dollarit võiduauhinnaks deponeeritud."
Postkaart oli postitatud 19. augustil, kui Hamburgis lõppes esinduslik rahvusvaheline maadlustšempionaat. Lurich võis oma esinemisega enam kui rahule jääda ning teha tõesti suuri tulevikuplaane. "Suured maadlusvõistlused Hamburgis lõppesid 19. augustil. Esimese võiduhinna 15 000 marka (7500 rubla) sai Eesti jõumees Georg Lurich, teise võiduhinna sakslane Saft ja kolmanda hinna ameeriklane Westergard-Smith ja serblane Saikov kokku," kirjutas ajaleht Tallinna Teataja.
Ameerika oli kõigi võimaluste maa ning võimalust oma maadlusoskuse ja nimega raha teenida nägi ka Lurich. 36aastane maadleja ei olnud siis enam oma tippvormis, millest ta ise hästi aru sai. "Kahju, et ma 10 aastat varem Ameerikasse ei tulnud, siis oleksin ameerika vabamaadluses palju osavam võinud olla..." Selles ja ühes teiseski 1913. aasta alguses saadetud kirjas niisiis ei teinud Lurich mingeid illusioone. Ta isegi pidas oma andekaima õpilase, Aleksander Abergi šansse enda omadest suuremaks.
"Ameerika võitluses oleks Abergil siin rohkem lootusi kui minul, sest siinne võitlus nõuab enam hoolimata pealekäimist. Ma ei taha teisel konti murda ega enesel murda lasta, sest 4 korda olen enesel juba kondi murdnud. Peale selle on Abergil tugevad ja sitked kondid, hea vastupidamine ja ettevaatlik võitlusviis, minul aga äge võitlusviis, mis Ameerika võitluses kardetav on," kirjutas Lurich. Nagu aeg näitas, ta ei eksinud.
Et Lurich oli hiljuti saanud veel ka käevigastuse, mille ravimine kuid aega võttis, mõistis ta: kas nüüd või mitte kunagi. 30. novembril 1912 istus ta Bremenis aurikule Friedrich der Grosse ja teekond New Yorki algas. Sõit oli tormise ilma tõttu vintsutusterohke ning laev jõudis pärale kaks ööpäeva ettenähtust hiljem.
Edukas algus
Pärast Ameerikaga kohanemist oli Lurich valmis maadlusmatile astuma. 6. jaanuaril 1913 teataski ajaleht Boston Herald, et 14. jaanuaril toimuvast maadluskarnevalist võtab osa neli maailma parimat maadlejat. "Raskuseks on saada sobivat meest Lurichi vastu, kes tõenäoliselt on suurim maadleja, kes kunagi on Euroopas välja arendatud," teatas leht.
Lurich oli võimas. Ta tegi tuule alla Karl Lemlele, keda kutsuti hellitavalt "Böömi ime". "Lurich haaras Lemlest jalgupidi kinni, keerutas teda umbes pool tosinat korda ringi ning heitis ta selili põrandale. Enne kui Lemle suutis end ringi pöörata, võttis Lurich oma vastase kääridesse ja surus ta õlgadele," kirjeldas Boston Globe
Vähem kui nädal hiljem tabas sama saatus Ameerika maadlejat Benjamin Rollerit. "Georg Lurich, kogukas Saksa-Vene maadleja, sai Globe'i teatris võidu dr B. F. Rolleri üle, alistades viimase mitte ainult maadluse, vaid ka peksuga. [-] See oli üks tooremaid matše, mis kunagi nähtud, ja mitmel korral meenutas rohkem rusikavõitlust kui maadlusmatši," vahendas Chicago Tribune. Kindlasti pani reporter palju vürtsi juurde, sest mitte kunagi varem polnud Lurichit süüdistatud toorutsemises.
Oli ka teistsuguseid kirjutisi. Seesama "toorutseja" valdas kõnes ja kirjas seitset keelt (tegelikult oskas 14 keelt), väitis 19. veebruaril 1913 Boston Globe. "Ma olen nagu muusik, kes uusi meloodiaid välja mõteldes need kohe paberile paneb. Kui ma mõne uue võtte välja mõtlen, kirjutan ma selle kohe üles ja siis mõtlen, kuidas seda veelgi täiuslikumaks muuta. Ma näen und maadlemisest, ja kui ma neis unenägudes mõne uue võtte näen, püüan ma seda ärgates meelde tuletada ning paberile panna." avameelitses Lurich Bostoni lehele.
Päev pärast intervjuud läks Lurich kokku endast viis aastat noorema ja suurepärases vormis oleva poolaka Stanislaw Zbyszkoga. Varem oli Lurich teda küll võitnud, kuid seekord oli Zbyszko selgelt üle. Kolmveerand tundi kestnud maadlemine lõppes eestlasele õnnetult - tema küünarvars sai vigastada. Matš katkestati ja kuulutati tulemusetuks.
Lurich õnneks paranes kiiresti, ent juhtunu ei lubanud tema Ameerikasse sõidu vaat et peapõhjusest, maadlemisest Frank Gotchiga, midagi head loota. Need kaks suurt maadlejat kohtusid Kansas City suures Convention Hallis 1. aprillil 1913. Matši oli kogunenud vaatama 19 000 inimest. Etteaimatult kaotas Lurich mõlemad raundid, neist teise topeltnelsoniga. "Lurichil ei näinud õnnestuvat ühtki head võtet sisse saada Gotchile, ja need pool tosinat korda, kui ta peal oli, ei suutnud ta Iowa hiiglast liigutada, kes vingerdas end vabaks näiliselt erilise pingutuseta. Seevastu Gotchil õnnestus pidevalt rakendada poolnelsonit, nupu- ja käsivarrehaardeid, jalalukku ja varbavõtet, ning Lurich suutis harva kohe jalule hüpata, kui ta end võttest oli saanud lahti murda," kirjeldas Chicago Tribune.
Kui mitmed lehed andsid suursündmusest asjaliku ülevaate, siis oli ka parastajaid, nagu näiteks Kansas City Star. "Tagasi Venemaale, George! Mr Gotch andis sulle sinu väikese šansi, ja nüüd head aega. Ära tunne end halvasti, Mr Lurich: keegi ei saa ju saavutada võimatut - tšempion oli nii õrn kui võimalik," pilkas leht.
Nädal hiljem, 7. aprillil 1913 maadles Lurich taas Bostonis ja võitis suurema vaevata Marion Plestina, keda Gotch nimetas oma lemmikuks. Eestlane oli endiselt mees, kellega tasus maadlusmatil tõsiselt arvestada - koju saata oli Lurichit veel vara.
Paraku vedas Lurichil viltu. 28. mail pidi ta New Yorgis taas maadlema oma vana rivaali Zbyszkoga. Matš küll toimus, ent seekord astus poolakas Lurichile vastu puhtalt vaid tahtejõust - ta oli vahetult enne saanud maadeldes tõsise vigastuse, peatrauma. Loomulikult polnud Zbyszko võimeline Lurichiga vääriliselt maadlema, ja enamgi veel. "Stanislaw Zbyszko minestas matšis Vene tšempioni Lurichi vastu pärast 16 minutit 27 sekundit kestnud ägedat heitlust Madison Square Gardenis..." teatas New York Sun järgmisel päeval.
Selles matšis näitas Lurich tõelist härrasmehelikkust. Nimelt kattis Zbyszko vigastatud kohta silma kohal plaaster. "Iga meie linna noor oleks mõlema käega tormanud tolle lapiga märgistatud silma kallale. Lurich aga hoidus hoolega puutumast vigastatud kohta, kuigi see takistas ta ponnistusi," tunnustas eestlast New York Evening Journal. Nii lõppes Lurichi Ameerika-aastate kõige enam tähelepanu pälvinud ja ühtlasi ka talle edukaim periood.
Aberg Hirmsa saabumine
Novembrikuu algul 1913 teatas Boston Herald, et "siin on üks imemaadleja: Aberg, kes tuleb esinema Bostonisse, ei ole viimase 10 aasta jooksul kordagi kaotanud". Aleksander Abergi tõi Ameerikasse ei keegi muu kui tema õpetaja Lurich ise, kes sõitis Eestisse ja naasis sealt koos Abergiga.
Abergi võitude jada Ameerikas algas umbes paar nädalat pärast tema saabumist Karl Lemlega toimunud matšiga. Harjumine polnud kerge, Aberg pidas Ameerika maadlust tooreks. Ta kurtis seda, kuid kohtunikud naersid ta välja. "Kui süda täis sai, tuuseldasin mehemoodi ja see mõjus. Ameerika maadlejad hakkasid mind kartma, muutusid inimlikumaks." Abergi aga hakati kutsuma Aberg Hirmsaks.
Teadaolevalt võistles Aberg mitme nädala jooksul peaaegu iga päev, mis näitab tema võimsust. Jõulupüha õhtul kohtus Aberg ka Lurichiga ning õpetajal ei olnud oma elu parimas vormis olnud õpilase vastu midagi panna - ta kaotas kindlalt. Kusjuures Lurich oli viimati avalikkuse ees maadelnud kuid tagasi, mais Zbyszkoga.
Samal ajal kui Aberg muudkui võitis, käis Lurichi käsi kehvasti. Jaanuaris 1914 kaotas ta Gustav Frishtenskyle ja Americusele, Zbyszko poolvenna Wladekiga jäi matš viiki.
Varakevadel toimus veel Abergi ja Zbyszko kohtumine, mis jäi eestlast ilmselt kauaks piinama, kuna siin seljatas äri Abergi. "Meie maadlust Bostonis ei saagi õieti maadluseks nimetada. Härra Zbyszko teab väga hästi, et ma olin sõltuv temast, tema mänedžerist Hermanist ja direktor Tuohey'st ning et mul polnud võimalik temaga tõsiselt maadelda..." kirjutas Aberg.
Enam Aberg selliseid kokkuleppeid ei sõlminud ja jäi elu lõpuni võitmatuks. Tema kuulsus kasvas, samal ajal kui Lurichi oma kahanes. Kui 1913. aasta esimesel poolel oli õhtu naelaks ikka Lurich, siis nüüd jäi ta Abergi varju. Tema vormgi polnud enam see mis aasta tagasi. Ja aastaid tuli samuti juurde, Lurich oli peaaegu 38aastane.
Näib, et Lurich seda mõistes keskendus edaspidi rohkem ärile, maadlusturniiride korraldamisele. Voldemar Veedam oma raamatus "Lurich Ameerikas" igatahes arvab nii ja viitab, et näiteks 1915. aasta mais New Yorgis toimunud maadlustšempionaadi korraldas tegelikult Lurich, kuigi tema nime ametlikult ei nimetatud. Tasub mainida, et Aberg esines sellel sinimustvalge õlalindiga ja rõhutas ajakirjandusele alati oma päritolumaana Eestit, kuigi oli Vene kodanik. Ja teda nimetatigi Eesti hiiglaseks! Õpetaja ja õpilane kohtusid taas ja jälle võitis Aberg Lurichit, kusjuures viimase enda võttega. Need võidud Lurichi üle ei tulnud kergelt, nii pidi 6. märtsil 1917 Aberg kõiki oma oskusi rakendama, et Lurichist jagu saada. Veedami sõnul jäi see meeste eelviimaseks matšiks Ameerikas. Juba märtsi lõpul lahkusid nad Ameerikast, Eestisse jõudsid Lurich ja Aberg suvel.
Miks Lurich hiljem Ameerikas nii vähe maadles, sellel on ka üks teine põhjus. Nimelt avastas ta Venemaa riiklike saladuste müümise sakslastele ning keskendus spioonide jahtimisele! Lurich avastas, "kudas meie ohvitserid meie ammunitsiooni jne plaanid sakslastele ära müüsivad". Ta teatas sellest Vene saatkonda, ent selgus, et seal käis sama äri. Lurich esitas kogutud materjalid ka Vene sõjaministeeriumile. Ta tegutses nii aktiivselt, et sakslased ähvardanud selle laeva põhja lasta, millega Lurich koju sõidab.
Kokkuvõttes võib öelda, et Lurichil läks Ameerikas isegi hästi, sest klassikalise maadluse tipptegijal polnud kõigele vaatamata võimalik lühikese ajaga saada ka esmaklassiliseks vabamaadlejaks. "Euroopas ja Aasias olin mina kõige parem tehnika-maadleja igas maadlusliigis, aga siia tulles nägin ära, et peab veel palju juurde õppima. Siiani olen võitnud ainult jõuga, sest siinsed ameerika vabamaadluse maadlejad on minust osavamad," tunnistas Lurich ühes oma kirjas 1913. aasta algupoolelt.
Lurichi aastatepikkune turnee oli majanduslikult edukas, paljuski tänu ka võistluste korraldamisele. Lurichi sõber maadleja Johannes Eduard Nõmm väitis, et nii Lurich kui ka Aberg jätsid osa oma Ameerikas teenitud rahast ühte New Yorgi kommertspanka. Kui see pank pole pankrotti läinud, on see raha seal tänaseni. Kummalgi mehel polnud antud seda enam kasutada - Vene kodusõja keeristes Armaviri sattunud Lurich suri 22. jaanuaril 1920 tüüfusesse, Aberg järgnes oma sõbrale kolm nädalat hiljem.
