Jah, Svante Pääbo (52) nimi ei ütle enamikule eestlastest midagi. Kui usaldada google.ee otsingumootorit, on professor Pääbo (557 vastet) siinses kultuurikontekstis loendamatuid kordi vähem oluline nähtus kui näiteks “Ingrid Tähismaa” (15 100), “Arnold Oksmaa” (14 600) või “rasvaimu” (13 600). Tema isikut on maarahva internetis mainitud küll veidike sagedamini kui “aiapäkapikku” (379), kuid samas etendab Eesti juurtega Pääbo meie kollektiivses teadvuses siiski märksa väiksemat rolli kui “Eduard Paukson” (844), “kaerakile” (628) või “konjunktuuriinstituudi direktor” (588).

Ajakirja Time poolt hiljuti maailma saja olulisema teadlase hulka valitud Pääbol pole samas ilmselt midagi selle vastu, et ta on oma ema sünnimaal suutnud hoida madalat profiili. Leipzigi Max-Plancki evolutsiooniantropoloogia instituudis evolutsioonigeneetika osakonda juhtiva Pääbo vähene kuulsusjanu pole teadussfäärides saladus. Kaameraid ja asjatuid esinemisi vältides saadab ta enda asemel konverentsidele oma teadureid ja doktoreid, põhjustades sümpoosiumikorraldajates nii mõistetavat meelehärmi. Kui seltskond õpetlasi Pääbo Müncehni Ludwig Maximiliani ülikoolist aastaid tagasi ise üles otsida otsustas, suundus uje professor enne delegatsiooni kohalejõudmist Lõuna-Saksamaa mägedesse matkama.

Miks on Svante Pääbo erialastes ringkondades nii hinnatud (ja laiema üldsuse seas sedavõrd tundmatu)? Ilmselt seetõttu, et Pääbo on ligi veerandsada aastat uurinud asju, millega keskmine kodanik kuidagi kokku ei puutu – muumiatükke ning veelgi iidsemaid luid. Neist inimkonna esivanemate säilmetest ekstraheerib Pääbo omakorda midagi sellist, mida oma silmaga nägemata enamik meist suurepäraselt hakkama saab – tema erialaks on tilluke pärilikkusaine DNA.

DNA eksisteerib luukeres edasi palju kauem kui konte kunagi ümbritsenud inimene, kuid pole sugugi igavene. 1985. aastal tekitas Pääbo sensatsiooni, olles suutnud ekstraheerida DNA 2400 aasta vanusest Egiptuse muumiast. Kuigi kõlalt lihtne otsekui espresso tegemine, on see pikk, keeruline ja sageli ka tänamatu protsess. “Kondid – mõned armastavad eriti hambaid – tuleb ülima hoolega ära puhastada happega ja siis, kuidas öelda primitiivselt, taguda uhmris tükkideks,” kirjeldab Teaduste Akadeemia president Richard Villems. Saadud sodipudist otsitakse üles ajahamba käest pääsenud DNA-jupikesed (mida on sageli alles vaid miljondik kunagisest), istutatakse puljongitassides elavatesse bakteritesse ja loodetakse parimat.

Eksitused tulevad imekergelt, ülitähtis on steriilsus. Aastaid tagasi avastati Kartaago lähedalt iidne surnuaed, mille savipottides foiniiklaste poolt Baalile ohverdatud laste luud. “Teadlased hakkasid sealt DNAd võtma ja saidki, analüüsisid seda oma väga steriilses ja hea varustusega laboris ning tegid tohutu avastuse, et DNA on Kagu-Aasia päritolu – Vietnamist või Taist, kusagilt sealt. Juba taheti suure vaimustusega teha avaldus, et aastatuhandeid tagasi on Foiniika ja Kagu-Aasia vahel pidanud toimuma suur rahvasteliikumine, kui avastati, et kirurgilistel kummikinnastel, mida teadlased laboris kasutanud olid, jookseb peenike kriips mööda kindaserva – “Made in Thailand”. Ja mis selgus,” jätkab Villems, “oli see, et neid kindaid, mis olid bakterite ja viiruste mõttes absoluutselt steriilsed, oli vabrikus keegi enne gammakahuri alla saatmist oma käte ga puudutanud.” Sellest juhuslikust puudutusest piisas, et kindad proovid kaasaegse DNAga ära saastaksid.

Professor Pääbo vastumeelsus ennatlike järelduste suhtes on legendaarne, oma allkirja paneb ta teadustöödele harva. Aastaid tagasi reisis Pääbo piki Niilust üles, võrreldes kõrbeliivast leitud muumiate DNAd jõe ääres tänasel päeval elavate egiptlaste omaga, ent ei avaldanud selle uuringu vilju kunagi. Richard Villemsi sõnul olla Pääbo lausunud, et ei jäänud ise oma tulemusi uskuma.

Proovide tänapäeva DNAga saastumise kergus häiris Pääbot sedavõrd, et pikki aastaid uuris ta vahelduseks hoopis mammutite ja koopakarude geneetikat. Ent suurimad avastused tulid siiski iidsetest inimhaudadest. 1996. aastal õnnestus professoril saada uurimiseks väärtuslik tükike Neanderi jõeorust leitud 40 000 aasta vanuse neandertallase reieluust (tehnika oli kümne aastaga oluliselt edasi arenenud ning tänapäeval peab Pääbo võimalikuks, et DNAd saab ekstraheerida isegi 100 000 aasta vanustest säilmetest).

Piinliku steriilsuse tingimustes töötades tõestasid Pääbo ja tema doktorant Matthias Krings, et neandertallased ei ole vähemasti emaliinis DNAd nüüdisaegsele inimesele pärandanud.

Erinevused olid nii suured, et kui kujutada moodsaid inimesi – nagu hiljem populaarselt näitlikustati – seismas tihedas tropis lõkke ääres, luuraks 500 000 aasta eest teist arenguteed läinud neadertallane hämaras lagendikuservas puude all, homo sapiens’idest vähemalt üheksa meetri kaugusel. Samas on Richard Villemsi sõnul “kondiinimesed, morfoloogid” hiljem väitnud, et kolju närviur­gete analoogia põhjal võis mingi “­madalama taseme segunemine” 30 000 – 40 000 aasta eest siiski aset leida. Põhjapanevamaid avastusi inimkonna põlvnemise kohta võib ilmselt oodata siis, kui teostub Pääbo praegune ambitsioon – panna kild killu haaval kokku terve neadertallase genoom.

Mõneti on see morbiidne teadusharu; valdkond, kus ülima entusiasmi allikaks saanud näiteks ühest Horvaatia kaevust leitud iidsed luud. Otsekui vastukaaluks on Svante ise väga tervete elukommetega mees. Ta väldib alkoholi ja tubakat, suusatab ja sörkjookseb ning propageerib innukalt jalgsikäimist. Puhkamiseks suundub professor mägedesse või üürib endale mõne ilma elektrita Rootsi metsaonni.

Pääbo juures töötanud biotehnoloogia erakorraline professor Maris Laan kirjeldab Svantet kui äärmiselt sooja ja loovat inimest, kes ei pea tähtsaks hierarhiat – professoritega võrdselt tähtsad olid Müncheni uurimisrühmas nii diplomandid kui laborandid. Erinevus tuli ilmsiks vaid ühiste restoraniarvete tasumisel – Pääbo maksis ise alati suurema osa, jättes proportsionaalselt palju väiksemad summad doktoritele ja veelgi pisemad teaduritele ja diplomandidele. Pääbo laialdane raamatukogu oli avatud kõigile soovijaile, kuid ajurünnakud  pühad. Vaid korra vabandas Pääbo kõigi ees ja ütles, et peab koosoleku ajaks telefoni sisse jätma, kuna ema on haige ning pole helistanud. Ja kui siis selgus, et ema ongi haiglas, jättis Svante uuringud kus see ja teine ning lendas krõpsti Stockholmi. Ta on kahtlemata väga hoolitsev poeg.

Sõjapõgenik proua Karin Pääbo lausub Ekspressile, et teadushuvi tekkis Svantel umbes 13–14aastaselt, pärast ema ja poja Egiptuse-reisi. Egüptoloogiat läks muumiatest innustunud Svante Uppsala ülikooli ka õppima, kuid küllastus kopti keelest ja hieroglüü­fidest varsti ja valis uueks erialaks meditsiini – vähetuntud fakt on, et tema isa on tänaseks lahkunud teadusdoktor Sune Karl Bergström, kes sai 1982. aastal Nobeli laureaadi tiitli ­arstiteaduse valdkonnas. Pääbo senised tähtsaimad auhinnad on 1992. aastal saadud Gottfried Wilhelm

Leibnizi preemia ja  2005. aastal saadud Louis-Jeantet’ meditsiinipreemia.
Eestis on Svante Pääbo käinud mitu korda, viimati koos emaga 90. ­aastate keskel. Legendi kohaselt töötanud Pääbo veelgi kaugemas minevikus, 70ndate lõpus või 80ndate algul, Tallinnas mõnda aega turismigrupi giidina. Vene keelt on Eesti vähetuntud poeg ­õppinud, kuid eesti keelt ei valda. “Mitte et tal midagi Eesti vastu oleks,” selgitab ­Maris Laan, “tema loomus on lihtsalt olla kosmopoliit. Ta ei pea end otseselt ka rootslaseks.”

Geenigeenius
  • Svante Pääbo on sündinud 1952. aastal.
  • Rootsi kodanik.
  • Lõpetas Uppsala ülikooli 1986. aastal molekulaar­geneetika PhD kraadiga.
  • Harrastab innukalt kaljuronimist – teadaolevalt on ka Max-Plancki Instituudi uude hoonesse rajatud ronimissein just tema algatusel.