Kui asjaolusid tähelepanelikult uurida, siis jääb mulje, et protsessi käivitasid britid ning Tallinnas istuvatel sõjaväeametnikel oli pigem “täidesaatev” roll. Kui ma sooviksin sel teemal fabuleerida, siis kirjutaksin Londonist tehtud telefonikõnest, mis andis Tallinna korralduse kellegi jaoks ilmselt liiga aktiivne ja algatusvõimeline Rene Toomse Kandaharis brittide jalust ära koristada. Mida siis orjalikult täitma tõtati, otsides selleks kas või lausa jaburaid põhjendusi.

Rene Toomse: Kas mina olengi Simm Teine?

Kuna kapo mind “paljastas” (viide Kapo aastaraamatule 2008, mis Toomset riigisaladuse lekitamises süüdistas – Toim.), siis ei jää ka mul muud üle kui asuda endapoolset versiooni avalikult jagama, sest peale minu enda ei kaitse mind keegi. Siiski pean jääma napisõnaliseks, et vältida uut süüdistust järjekordse “riigisaladuse” avalikustamise eest. Selleks on alljärgnevas kirjelduses puudu täpsed kuupäevad, seotud isikute nimed, operatsioonilised detailid jms. Tere tulemast reaalsesse Kafka “Protsessi”. Kuid läheme kõigepealt ajas natuke tagasi, mis siis tegelikult ikkagi juhtus?

Kandahar, detsember 2006

Rutiinse inimluure töö käigus räägib kohalik elanik mulle planeeritud rünnakust US erafirma vastu. Kohalik kirjeldab piirkonda, isikut (Al-Qaeda käsilane) ja tema sõidukit, millega isik plaanib sooritada enesetapurünnaku firma kontorile või konvoile. Samuti ütleb ta, et rünnak on plaanis lähima paari päeva jooksul.

Kaks tundi hiljem on saadud info vormistatud standardseks ettekandeks ja ma lähen, paber näpu vahel, oma kõrgemasse staapi. Kohal on vaid kanadalasest ülema asetäitja, kes ajab usinalt mingit pallikest mööda ekraani taga. Annan talle ettekande ja mainin, et seda firmat peaks hoiatama, ega staabis nende kontakti pole? Mees ei vaevu arvutist üleski vaatama: “Ei ole, mina küll ei tea. Otsi ise, kui sul aega on.”

Esimesena siirdun loomulikult jänkide meielaadse tiimi juurde, kellega meil on tekkinud väga hea koostöö ja kamraaditunne. Neil ei ole kahjuks firma kontakti, kuid nad on usinalt valmis guugeldama ja peagi on meil firma e-mail olemas.

Järgmisel hommikul panen kontaktisoovi teele (kasutades täiesti tavalist, krüpteerimata e-maili, sest ei Eesti riik ega ISAF ei olnud meile paremat võimalust taganud) ja peagi on tagasiside ning konkreetne mänedžer alal saab minult juba detailsema kirjelduse ohust koos sooviga baasis kokku saada, et arutada edasist võimalikku koostööd.

Möödub kolm nädalat ja minu kõrgem staap kutsub mind erakorralisele kohtumisele, mida juhib seesama kanadalasest ülema asetäitja. Õhus on pinget ja küsimused nagu ülekuulamisel, kuid siiski väga ääri-veeri: kellele ma olen rääkinud, mis tööd ma baasis teen? kas ma olen kellelegi peale nende staabi andnud informatsiooni?

Ei ühtegi vihjet, mis viitaks seosele kolm nädalat tagasi toimunud sündmustega, ja mulle isegi ei tule pähe seda ette tuua. Järgmine päev on valmis staabi käskkiri, mis käsib ajutiselt meie tiimil peatada oma tegevuse, seoses kahtlusega, et me ei oska informatsiooni käidelda (ilusas punases kirjas saladuseks kinnitatud paberil).

Järgnevad nädalad praktiliselt mitte midagi tehes ja oodates. Kannan pidevalt olukorrast ette kodumaale. Kontingendi vanem püüab staabist teavet saada – talle ei räägita midagi, totaalne vaikus.

Kandahar, jaanuar 2007

Afganistani külastavad eesti ajakirjanikud, keda meie kaitseministeerium on saatnud positiivset sõnumit kajastama. Kuigi oli vaikiv kokkulepe, puudus neil selge piirang meie meeskonna töökonteinerisse sisenemiseks.

Nii satuvad nad ühel vihmasel päeval mõneks ajaks sinna vihmavarju. Varsti peale seda on ühe ajakirjaniku blogis vihje selle kohta, et meie tiim on töölt kõrvaldatud – kas nad nägid punase kirjaga käskkirja? Mingi aeg oli see kui administratiivne dokument puhkuselt naasvatele meeskonnaliikmetele lugemiseks ruumis nähtaval. Siiski ei ole tänase päevani kindel, kas see oli nähtaval ka siis, kui ajakirjanikud ruumi sattusid.

Olgu mainitud, et kõigi saladuste hoidmise jaoks on meil kasutada vaid üks sõdurikast, mis kuidagi ei vasta nendele tingimustele, mida seadus nõuab (ja ka seda paneb prokurör mulle süüks). Juba varem olin ma meie tagalalt taotlenud vähemalt lukustatavat failikappi, kuid rahapuudusel seda ei pidavat saama ja kunagi ei saanudki olema.

Kandahar, veebruar 2007

Baasi külastavad kontingendi vanem ja koos temaga luurevisiidil olev tulevane vanem. Nad kutsutakse minu kõrgemasse staapi ja viiakse asjaga lõpuks kurssi. Peale seda on minu kord ülevaade saada. Valminud on memorandum, mis kirjeldab minu ja tiimi lugematuid pattusid, mis lähemal lugemisel on pastakast väljaimetud ja täis faktivigu.

Ma ei suuda oma silmi uskuda, kuid eksperdid on näiteks tuvastanud, et kui ma ükskord ühele koosolekule saabudes olin pastaka maha unustanud, siis näitas see ilmselgelt, et ma ei olnud koosolekuks valmistunud. Muuhulgas olgu mainitud, et dokumendi kvaliteeti näitab ka see, kui mind on süüdistatud staabile valetamises kuupäeval, kui me alles Eestis asju pakkisime!

Lühidalt – meie meeskond on ebakompetentne, treenimata, laisk jne. Maasikas tippu loomulikult US erafirma teavitamine, millega me olevat paljastanud NATO salajast infot, sest neil pole vastavat ligipääsuõigust ja ka mitte teadmisvajadust.

Siiski on see kõik šokk ja terve mõistus keeldub sellist jama uskumast. Teen kohe esialgsed kommentaarid absurdi pareerimiseks ja saadan ka taotluse Eestist uurija saatmiseks siia, et saada selgust – mis ikkagi toimub.

Mu taotlusele ei vastata midagi, keegi ei liiguta ega kõssagi. Me oleme üksi välja peal, me oleme juba ära tõugatud omade poolt. Ainus, mis ma teha saan, on alustada ise asja uurimist.

Kui me olime nii kehvad, siis peavad meie koostööpartnerid sama arvama (pidevalt tegime koostööd mitmete US üksustega ja brittidega). Palun neil kirjutada erapooletu hinnang koostööle meie meeskonnaga, kuna meid viiakse tõenäoliselt mujale piirkonda. Partnerid on loomulikult nõus ja enamik hinnanguid kirjutatakse lähipäevadel.

Huvitav intsident juhtub brittidega – ühel päeval näitab meie kontaktisik mulle ülimalt positiivse kirja mustandit oma arvutis, kuid järgmisel päeval teatab kahetsusega, et kõrgema staabi poolt on selle väljastamine keelatud!

Brittide kirjad jäävad saamata, kuid siiski on mul teistelt juba kuus kirja, mis kirjeldavad meie meeskonda kui ülimalt professionaalset, parimat partnerit, kõrgelt motiveeritud ja alati abivalmis meeskonda, kelle üle meie kodumaa peaks igati uhkust tundma.

Võtan ka ühendust isikuga sellestsamast erafirmast ja annan neile teada, et kahjuks pean alalt lahkuma. Nad saadavad mulle kirja, milles tänavad veel kord antud hoiatuse eest, ja on veendunud, et see võis säästa mitmete nende töötajate ja ka süütute tsiviilisikute elud.

Kandahar–Tallinn, märts 2007

Mingit uurimist kohapeal ei toimu. Kedagi ei huvita meie väited, midagi meilt ei küsita ja Eestist tuleb otsus meie äratoomise kohta koju. Pakime asjad ja lendame vaikides.

Saabudes Tallinna lennuväljale, on vastas sõjaväepolitsei delegatsioon, kes laseb tollil korraldada meie asjade põhjaliku läbiotsimise. See on alandav, kuid me ei saabunud just ka kangelastena.

Järgneb tunde kestev ülekuulamine peastaabis ja kuud täis teadmatust. Sõjaväepolitsei menetleb asja ja jõuab lõpuks peaaegu kogu memorandumi asjus järeldusele, et see ei ole tõsiselt võetav ning teeb ettepaneku kõrgemale asi lõpetada. Samas on kaitsepolitsei uurida antud nii võimalik saladuse lekitamine “isikutele, kellel puudus vastav luba ja teadmisvajadus” kui ka ajakirjanike episood. Ja asi soikub terveks aastaks, ilma et meist kedagi ülekuulamisele kutsutaks. Kuid ma tunnen seda kirvest õhus iga oma rakuga 24/7.

Tallinn, 2008–2009

Vahetunud on nii kapo uurija kui ka prokurör. Materjalid on saadetud lõplikult prokuratuuri ja uus prokurör saatis märtsis kohtusse süüdistusakti, ilma et ta oleks lasknud materjalidega tutvuda mu kaitsjal ja minul. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei ole selline protseduur meie riigis võimalik, sest kaitsja peab kõiki materjale nägema ja saama võimaluse nii esitada vastulauseid kui ka märkida oma tunnistajaid.

Aprillis ilmub kapo aastaraamat, kus minu “patud” kirjas, kuigi kohtunik pole veel eelistungi aegagi otsustanud. Teen taotluse kapole, et nad lõpetaks minu delikaatsete isikuandmete avaldamise, kuna see ei ole kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega. Saan vastuse, et selle asja vastu on suur avalik huvi ja neil on ka prokuröri luba selleks – vot nii.

Ma ei hakka oma energiat raiskama, et neile ära märkida esiteks seda, et see ei olnud eetiline, kuna ma olen oma eelneval positsioonil nendega aktiivset koostööd teinud riigikaitse huvides (kusjuures saanud hinnalise kingituse uurimise ajal!).

Teiseks seda, et ühe suhteliselt ebaolulise kapteni suhtes ei ole tõenäoliselt nii massilist avalikku huvi (seaduse seletuskiri toob näiteks ministrite kategooria, kelle puhul sellist avalikku huvi eeldatakse).

Kolmandaks on kapo tõenäoliselt ise rikkunud samuti riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust, kirjutades avalikku raamatusse informatsiooni (nimi, ametikoht ja üksus), mis on kaitseväes jätkuvalt tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks (kvalifitseeritav kuriteona KarS § 243 kohaselt).

Neljandaks on nad seadnud ohtu minu ja mu pere turvalisuse, sest ei ole vaid paranoia selles valdkonnas tegutsevate isikute identiteedi varjamine. Vaid mõni aasta tagasi lasti Inglismaal koduuksel maha sarnase valdkonna teenistuja väidetavalt tema teenistussaavutuste eest missioonil. Aastaraamatu ingliskeelne versioon on loetav üle maailma ja edasi tuletagem ise.

Milleks siiski selline “overkill”? Seda hämmastavam on asja juures see, et ma olen pidevalt kinnitanud ja kinnitan jätkuvalt, et ma olen huvitatud tõe selgeks saamisest – kas mul oli õigus või mitte. Kellele ja miks on kogu selline käsitlus ning represseerimine vajalik ning just nüüd, kui juba kaks aastat asja venitatud on?

Mida on vaja selgeks saada?

Mismoodi peaksid Eesti kaitseväelased edaspidi sellistes olukordades käituma. Kui elu ja surma küsimus on võib-olla tundides, siis mis on õige asi teha? Kui mind mõistetakse süüdi, siis mida tähendab see tulevikus meie missiooniüksuste jaoks?

Näiteks teades, et meie oma tsivilistist kaasmaalane on rünnakuobjekt, ei tohi me teda ilma kellegi müstilise ametiisiku loata (ja loa saamine võib võtta aega või suuliselt antud luba võidakse pärast eitada) hoiatada ja peame vaid leinarivis pea langetama, kui tema jäänuseid lennukiga kodumaale saadetakse. Aga kui see on teie tuttav, sõber, abikaasa? Ilmselgelt on siin selget regulatsiooni vaja.

Miks meie meeskond “alla lasti”?

See on küsimus, millele ei saa vist selget vastust kunagi. Fakt on see, et juba meile eelnevale tiimile (ESTHUMINT-1 – Toim.) anti väga otse mõista, et nad ei ole selles ülesandes seal alas ja nende partneritega oodatud. Siin võib luua lõputuid vandenõuteooriaid ja nendeks need jäävadki, kuid lühidalt võiks selle kokku võtta nii, et sellega öeldi ära – ärge tulge suurte poiste mängumaale. Kedagi tegelikult ei huvita, kui hea sa oled või võid olla, sa lihtsalt ei kuulu sellesse klubisse ja ongi kõik. Meie viga oli see, et me ei saanud sellest ise aru (mitte ühelgi tasandil) ning üritasime jätkuvalt halva mängu juures head nägu teha.

Siiski ei ole see universaalne suhtumine. Koostööd teinud meeskondade tasandil oli klapp hea ja üldiselt eesmärkidele pühenduv. Tõrge on kuskil kõrgemal tasandil, staapides ja poliitikates. Kuskil on salakokkulepped, reaalsus on ka “nelja silma” ühendus (ma ei hakka seda kooslust siin lahkama, kes teab, see teab). Need kokkulepped ja plaanid on eriti rasvase punase kirjaga salastatud igaveseks. Las nad olla.

Väikesed peavad paratamatult suuremate reeglite järgi mängima, vähemalt seni, kuni nad väikesed on. Siiski tuleks seda teha targalt. Eelkõige tuleb meil aga teadvustada, et ei NATO ega ükski koalitsioon ei ole harmooniline lillelaste ühendus. Ahnus, omakasu, omavaheline võistlus kuulsuse nimel, rahvuslikud ambitsioonid üle partneritele lubatu jne on kõik seal olemas ja tõenäoliselt veelgi rohkem võimendunud operatsioonide piirkonnas. See on inimlik ja normaalne, sest ei ole olemas universaalset lahendust, millest kõik võidaks.

Huvitav on ka muidugi analüüsida kodumaal toimunut kogu selle case’i kontekstis: millised olid samal ajal toimunud avaliku elu sündmused, seadusloomeprotsessid, skandaalid ja võtmefiguurid. Jällegi annaks konstrueerida imepäraseid ja uskumatuna näivaid võrke, kuid las see jääb fantaasiamaailma. Kindel on see, et ükski asi ega protsess siin ilmas ei toimi isolatsioonis ja ilma suurema ideeta, seega pidi ka minu case’i aastatepikkune soojashoidmine kellelegi mingitmoodi kasulik olema. Võib-olla saame me kunagi veel teada.

17. septembril otsustas Harju Maakohus lõpetada kriminaalmenetluse Rene Toomse suhtes. Käesolev tekst on kompileeritud kahest versioonist, uusimat saate lugeda Toomse blogist aadressil: www.renetoomse.blogspot.com.