Lüüriline ingel Baltoscandalil

Madli Pesti külastas Eesti juurtega tantsijat Charlotte Engelkesi tema unenäolisel reisil Schuberti maailma.

Mailõpu Rootsi. Erkrohelised põllud ja kollased võililled. Rongisõit Stockholmi äärelinna. Kõrged korrusmajad, päevinäinud kaubanduskeskus. Otsin silti “Riksteatern”. Suures, paljude saalidega hiidhoones peab algama rootsi näitleja, laulja ja tantsija Charlotte Engelkesi soololavastuse läbimäng. Lavastus “Forellen and me” esietendub 2. juulil Baltoscandali festivalil Rakveres. Riksteaterni lavastuste ettevalmistusplats meenutab hiigelladu, kus üksteise kõrval kümmekond saali – NO99 blackbox’i suurused ja suuremadki. Charlotte’i vaatama tulnuid – sõpru, sugulasi, muidu teadjaid – juhatatakse lahkelt saali number 2, enne võib näppu haarata ka topsi veini ja kartulikrõpse.

Charlotte Engelkesi ema on 1940ndatel Rootsi põgenenud eestlane, kuid Charlotte ise on Eestis käinud vaid korra. Tema Eesti päritolust ollakse Rootsis teadlikud ning arvatakse, et perekonnanimi Engelkes tähendab eesti keeles inglikest. Charlotte on 1980. aastate keskelt alates tuuritanud eri etendustega kogu Euroopas ning teinud koostööd rahvusvahelise teatri- ja tantsumaailma väga tuntud tegijatega (Sasha Waltz, Raimund Hoghe, ­Heiner Goebbels); alates 2000. aastast loob Charlotte soololavastusi (vt ka www.charlotteengelkes.com).

“Forellen and me” lähtub muusikast (nagu ka tema teine Baltoscandalil mängitav, 2006. aasta soololavastus “Miss Very Wagner”). Kõigepealt valis Charlotte välja Franz Schuberti laulud – luues nendest enda laulutsükli; lauludest lähtuvad teemad ja dramaturgia (tekst on loodud koostöös dramaturg Marina Steinmoga). Lavastus on äärmiselt poeetiline, lüüriline, unistuslik.

Tegelasteks tuuleveski, veskimehe naine, kellel on nisujahuallergia, jõest kala püüdev nunn, õhupallina paisunud vares jms.

Lava on valge. Üle lavapõranda jooksevad jämedad mustad vahtkummist juhtmed, mis peagi efektselt mööda valget tagaseina üles roomavad. Juhtmed moodustavad valgele seinale triibustiku, mis hiljem tähistab kord puuri, kord veepinda. Etendus on viimse detailini välja peetud. Charlotte mängib asjadega – need muudavad vastavalt vajadusele funktsiooni.

Riidest korv on alguses varesepuur, hiljem aga tõmbab Charlotte selle kübarana pähe. Musta ülikonna hoidmise koti riputab ta üles, tehes sõlme ühe kummijuhtme sisse. Kotist ilmuvad kõik etenduses vajalikud asjad. Hiljem kasutab ta kotti nunna riietusena. Ka tuuleveski luuakse väga minimalistlike vahenditega: Charlotte võtab kätte valged ronitaimede kasvatamiseks mõeldud võred ning kui ta kätega vehib, näeme tuuleveski tiibade liikumist.

Etenduse pealkiri viitab kaladele. Jah, välja ilmuvad värvilised vahtkummist kalad, mille Charlotte kinnitab juhtmete külge – tekib justkui vaade akvaariumisse. Põrandale asetab musta puust haikala. Kaladega on seotud ka lavastuse efektsemaid stseene – Charlotte mängib ise kala voolujoonelist ujumist lava tagaseinas, teispool juhtmeterivi, mis nüüd tähistab veepinda. Kui Charlotte oma pea juhtmeterivist läbi pistab, tekib täielik illusioon jões sulpsu löövast kalast. Tegelik lavapilt on aga äärmiselt lihtne ja lakooniline, igasugusest illusioonist kaugel.

Charlotte ütleb, et etenduse eesmärk on interpreteerida romantilisi laule ning muuta need tänapäevaseks muusikaliseks draamaks. Lavastuse žanri ongi raske määratleda, muusikaline draama sobib ehk kõige paremini (muidugi võib lavastuse suruda ka kõikehõlmava nüüdistantsu mütsi alla). Schuberti lugusid laulab Charlotte ise nin g muusika on väga omapärases arranžeeringus sisse mängitud. Kokku on miksitud eri lood, pillid, stiilid. Muusika kasvab tegelaseks, kus eri meloodiad ja stiilid omavahel võitlevad.

Samamoodi kasvab omaette tegelaseks ka enamasti valgetes toonides valguskujundus.

Valgus langeb lavale kõikvõimalike nurkade alt, vahetub järsult ja üllatuslikult. Valgust ei muudeta sünkroonis muusika rütmiga või lähtudes tekstist, muutused on ootamatud.

Charlotte Engelkes loob koostöös kunstniku (Karl Svensson) ja dramaturgiga lavale kunstliku, semiootikast laetud lava- ja mänguruumi. “Forellen and me” on poeetiline teater, kus rõhk on teatrivahendite uurimisel ja nendega mängimisel. Charlotte’i tööd vaadates selgub, et tänapäeval on võimalik teha ka poliitikavaba, aga nüüdisaegselt mõjuvat teatrit. Lisamata ei saa ka jätta, et etendus on läbivalt sooja, mängulise huumoriga ning et kogu lavastuses mängib kaasa esitaja enda isik – ­Charlotte Engelkes tundub oma pikkade punaste juuste ning teatud lüürilise ja kuningannaliku olekuga pärinevatki Schuberti-aegsest maailmast.

Esietendused ­Baltoscandalil

2.–5. juulil näeb Rakveres värsket teatrimõtet üle Euroopa. Päris esietendusi on peale Charlotte Engelkesi ­“Forellen and me” veel mitmetelt teatritelt ja tegijatelt.

Peeter Jalakas esitab soolona alkeemilise tragöödia “Võluflööt: Remiks ja selgitus”, Kaja Kann ja Juha Valkeapää (Haukka Bros) toovad lavale etenduse “50 ­lovely ways to die”, kus kohtuvad eelneva lavakogemuseta vabatahtlikud ja neli professionaali, jutustamaks lugusid nii igapäevaelust kui ka vanadest müütidest ja legendidest.

Rakvere Teater mängib esimest korda etendust “Kool”, mis lahkab koolitarkuse olemust olukorras, kus Jukule on juba selge, et koolitarkus ei ole ainult ABC ja 1+2. Etenduse publik osaleb tõelises õppeprotsessis, kus elu vältel omandatud koolitarkus leiab kinnitust täiesti uues ja ainulaadses kontekstis. Vaata lähemalt: http://www.baltoscandal.ee/ .