Kallis Lapsepõlvemälestus: Engelina Billauer näitab oma Los Angelese kodus fotot ajast, kui ta oli tavaline Berliini koolitüdruk. Foto: Eve Tisler

„Sa oled palju noorem kui ma arvasin,“ on esimene asi, mida energiline ja valjuhäälne Engelina Billauer mulle oma Santa Monica koduväravat avades ütleb.

„Noh, mitte nii noor,“ kohman meelitatult. Ma ei ole tõesti nii noor.
Vaese rätsepa tütar Engelina Lowenberg oli 15aastane, kui ta end kodulinna Berliini asemel Eestis natside koonduslaagrist leidis.

„Kui sa siit näljasena lahkud, on see su enda süü,“ ütleb Engelina abikaasa Richard. Kausikestes ootavad salatid muna, tuunikala ja kanaga, kurgi-hapukoore kaste. Mulle valatakse kohvi ja pistetakse ahjusoe kukkel pihku.

Elevil proua ei suuda esimest küsimust ära oodata ja alustab meenutamist, samal ajal munavõiet saia peale määrides.

„Meid arreteeriti 24. septembril 1942. Kaks Gestapo meest tulid ja ütlesid, et võtke talvemantlid kaasa. Meid viidi sünagoogi, kus oli kokku umbes tuhat inimest.

Mind ja mu seitse aastat vanemat õde Freidelit kutsuti kõrvale: “Tüdrukud, kas olete kindlad, et olete juudid?“

Avalehele
12 Kommentaari
Loe veel: