"'Ma kohe kardan mehi, kes teavad kõiki vastuseid"'
Keegi kirjeldas mulle sisendusjõuliselt, et Tiit Pruuli on halliks läinud. Et tal on pikad hallid juuksed (mitte küll nii pikad nagu Aivar Pohlakul, aga siiski), ja et ta on ikka kõvasti muutunud. Ja siis lisati, et aga see sobib talle. Et Pruulile sobib, kui ta on hall.
Sain Pruuliga kokku. Uurisin, mis ma uurisin, aga ei leidnud tema peast mitte ainustki halli karva. Ilmselt on nii, et kuna Tiit on tark inimene, siis temast lihtsalt jääb mulje, et ta on soliidne ja väärikas. Ja hall.
Sinu senise elu võib jagada kolme etappi. Kunagi olid tõsine kirjandustegelane. Siis riigitegelane. Ja siis tiirutasid aastaid ümber maakera. Kas asjaolu, et sa ostsid osaluse turismifirmas Cassandra, on märk sellest, et on tulemas mingi neljas, täiesti erisugune periood?
Oo, periodiseerimine, aja- ja kultuurilugu lihtsustav võte, mulle meeldib. Paraku on inimese ja ühiskonna lineaarseid arengujadasid selle meetodiga raske joonistada. Ainult klassik Tammsaare oskas ära surra aastal 1940, ühe väga selge etapi lõpetuseks. Rooma impeerium lagunes ja keskaeg algas millalgi aasta 500 ringis. Aga see „millalgi” tähendab mitmeid põlvkondi barbareid ja roomlasi, elusaid inimesi. See, et kunstnik Õunapuu teatraalselt suri ja sündis kirjanik Õunapuu, ei tähenda, et sama mees sama moodi jumalat ei otsiks.
Minugi erinevate tegemiste piirid on palju ähmasemad kui "kirjandustegelane” ja "riigitegelane”. Seda enam, et õieti pole ma kumbki „tegelane” olnud. Äärmisel juhul kõrvaltegelane.
Nii et lühidalt küsimusele vastates – ma ei tea ikka veel, kelleks tahan saada.
Miks sulle meeldib selline sahmimine ja asjaajamine? Istuksid parem laua taha, kirjutaksid näidendi, lavastaja paneks su teose lavale, inimesed käiksid vaatamas, plaksutaksid… Sinu reisid peaksid andma ju ainet küll, et head kirjandust teha?
Piiri peal olevates situatsioonides, mida taolised reisid vaieldamatult sisaldavad, on kirjanduslikku ainest loomulikult küllaga. Minusugune võib need intrigeerivad hetked ja inimtüübid küll ära tunda, aga selleks, et neist lugu jutustada, peab olema Naipaul, Theroux, Dalrymple, Meri või mõni teine taoline reisikirjanik. Lükkangi oma viimasest reisist kirjutama hakkamist iga päev selle vabandusega edasi, et ma pole ükski nimetatuist.
Tiit, mis äri sa ajad?
Ma ei usu, et ma eriti äri ajan. Mõnikord lihtsalt tulevad mõned mõtted, mis natuke ka sisse toovad. Ma olen tänulik oma partneritele, kes erinevalt minust suudavad teha rutiinset, ülesehitavat majandustööd ja kes mind sellisena – ideelt ideele hüplevana – aktsepteerivad, suunavad ja raamidesse suruvad.
Räägi täpsemalt. Millega need mõned mõtted seotud on? Raudteega? Venelastega?
Venelastega. Inglastega. Eestlastega. Soomlastega. Suurt vahet pole. Nendes tegemistes ei ole enamasti nii palju intellektuaalset väljakutset, et sellest mujal kui tööpostil või maksuametis huvitav rääkida oleks. Ühiskonna üldise arengu mõttes liig marginaalsed asjad, et nendega uhkustada.
Kuidas see rahvuslikule poliitikale abiks on?
Positiivses mõttes niipalju, et päris palju eestlasi saab seeläbi tööd ja leiba. Aga teisalt, jah, olen nõus oma kunagise ülemuse Mart Laariga, et idaäri ajajate hulgas võib olla hulga inimesi, kel poeeti parafraseerides „raha tähtsam on kui muu” ning see on teema, mis peaks olema Kapo huvisfääris.
Kuidas oled rahul selle lagaga Balti jaamas?
Pilt Balti jaamas on viimase paari aastaga mõnevõrra paranenud. Narkomaanid ja õnnetud kodutud on kadunud, jaamahoones on 24 tundi valve. Sügisest algab Balti jaama renoveerimine ning edaspidi peaks tast, tema kõrtsist ja pubidest ning kõrvale kerkivast hotellist saama mõnus paik rännumeestele – neile, kes liiguvad piltlikult öeldes ringi seljakott seljas ja kitarre üle õla. Selline koht, kuhu näiteks tahavad teed jooma tulla vennad Johansonid või uhhuduuri mehed või Tuksam või Joe Cocker.
Jaan Tätte ütleb, et teda ei huvita enam niivõrd, et saaks hea rolli või teeks hea näitemängu. Ta mõtleb, kuidas hommikul Vilsandi päikesepaistes kohvi juua ja poegadega arutada, kuhu siis täna purjetama peaks. Kuidas sina ennast motiveerid?
Jaan on elus juba palju suuri ja ilusaid asju teinud, nüüd võib ta endale lubada väikese ilusate asjadega tegelemist. Ja lastega tegelemine on võibolla veel kõige suurem ilus asi.
Alates Toompeale tööle minekust 1992 ja muidugi eriti pärast sealt kolinaga lahkumist ei kuulu ma paraku inimeste hulka, kes võiks öelda, et nende töö, hobi ja armastus langevad kokku. Ennevanasti meeldis mulle istuda Tartus kirjandusmuuseumis või Teaduste Akadeemia raamatukogus Tallinnas ja nokitseda mõne fakti või mõtte kallal. Lasin ennast sellest mõnusast keskkonnast aga liig ruttu eemale ahvatleda ning siis äkki, kui oli jälle aega ning raha Vikerkaart ja Akadeemiat tellida, sain aru, et ma ei mõsta enam suurt osa sellest, mida kirjutavad mu toonased ea- ja raamatukogukaaslased Väljataga või Krull või mõni kolmas.
Täna tahan ma tõsiselt tegelda turismialase ettevõtlusega, avardada eestlaste maailma ja näidata maailmale killukesi Eestist. Sellele tööle motiveerib mind soov näha, et inimene tuleb koju tagasi tagasi elurõõmsama ja targemana.
Oled rääkinud nivelleerumisest. Et maailma riigid lähevad järjest rohkem ühte nägu. Kuidas selle ühetaolisusega võidelda?
Aga näiteks nii, et setudel lubadakse vana tava kohaselt puskarit ajada, et Eesti riik toetab Peipsi-ääre vanausulisi venelasi, et vanaisa Juhan viib lapselapsed Sinimägedesse ja räägib, mis seal 1944 toimus. Tantsupeod on ilusad ja vajalikud, aga sisemine tunne, et rahvatants on lahe ja seksikas ja minu oma tants, peab tulema enne suurt pidu, emapiimaga vist.
Suhtlejana oled sa sümpaatne. Äriasju ajades ilmselt aga tükk maad küünilisem?
Küüniline, ka ebaviisakas võin olla mitte ainult äriinimestega. Sest lolle ja lurjuseid tuleb, kuigi seda võib raske uskuda olla, ette ka teiste elualade esindajate hulgas. Ebaviisakust kahetsen ja põen pärast hirmsasti. Kasutan juhust ja vabandan parlamendisaadiku ees, kelle Viljandi folgil valimatute sõnadega pikalt saatsin.
Kas mees peab olema ilmtingimata väljapaistev? Ma ei mõtle, et ta oleks nüüd ilmtingimata ETV uudistelugeja, aga et teda siiski teataks ja tuntaks, ja et ta oleks isik, keda tuleb koolilastele eeskujuks seada?
Selles küsimuses on mitu erinevat eetilist ja käitumuslikku kategooriat omavahel lootusetult sassis. Tunnustusvajadus, rahvakeeles edevus, istub ja draivib kuigipalju meis kõigis. Võiksin olla heal meelel külasepp, aga ikka oleks mul hea meel, kui külamehed minu taotud hobuseraudu kiidavad. Üldsuse teadmisest pole mul sooja ega külma, aga elada tahaks ikka nii, et keegi ütleks millalgi samuti, kui hiljuti kuulsin öeldavat oma ammu surnud arstist vanaisa kohta. „Vana Feliks oli kuradi hea inimene,” ütles tema kunagine tudeng.
Keegi elutark daam väljendus hiljuti, et mööda maailma minnakse rändama seepärast, et olla eemal elulistest põhiküsimustest – kuidas pere kasvab, kas kõik on terved, ega katus sisse ei saja. Mille eest sina põgened?
Kui ma põgeneksin kodu eest, oleksid need hoopis teised minekud. Ilma kodu toetuseta oleks taolised reisid olemata. See, kuidas lapsed kasvavad, on mulle kõige olulisem küsimus, aga see ei tähenda, et peaksin teismelisi tüdrukuid igal hommikul käekõrval kooli viima.
Rutiini eest põgenen, seda kindlasti. Jah, põgenen muidugi ka paljude hirmude eest, klaustrofoobiast Riigikogu majanduskomisjonini, eksistentsiaalsetest problemised labasuse ja tühisuseni.
Sa elad korteris. Kas see pole sinu kui ekstravagantsustega harjunud isiku jaoks liiga tavaline?
Ei näe ühtki põhjust, et kodu peaks olema midagi ekstravagantset või edevat. Minu elamise teevad lisaks naisele-lastele koduks mu raamaturiiulid, veinipudelid kööginurgas ja lähedastele sõpradele 24 tundi lahti olev uks.
Aga mõnikord ma siiski mõtlen savimajast, sellisest nagu neid ehitasid pueblo indiaanlased ja mille parimaid kaasaegseid – adobe majade – näidiseid näeb Santa Fe ümber kogunenud kunstnike ateljeedena. Hästi loodus-, see tähendab inimsõbralikud ehitised.
Tiit, kui sa peaksid komplekteerima meeskonna, kellega koos midagi pingutavat ette võtta, mis tingimustele peaks vastama inimene, kelle sa oma meeskonda võtad?
Meeskonna igal liikmel peab olema lõputu tahe enda ette seatud ülesanne täita. Kahjuks pole rumala inimese tahtega midagi peale hakata. Nii et terve hulk vaimseid kriteeriume oleks veel ka.
Aga kui ta on kohutavalt tark ja vaimukas, aga peseb ennast harva?
Olime Lennuki-reisil vahel päevi ja nädalaid külmades vetes seilates korralikult pesemata. Ei juhtunud midagi hullu.
Ja kui sa suunad ta hügieeniradadele, selgub, et ta krigistab öötundidel väljakannatamatult hambaid?
Palju väljakannatamatum oleks, kui ta viriseks, et ta magab öösiti halvasti.
Kui tõsised on sinu suhted vabamüürlusega?
Ilma aumärkideta mehed kummarduvad universumi ülima ehitusmeistri ees, suudlevad püha piiblit, vinklit ja sirklit. Juba selles formaalses aktis on, kui seda ise tahta, moraalne ja igavikuline sisu. Alistumine ja ülendumine ühekorraga. Aga see on nagu näiteks jõuludegagi. Kellele on see vaba päev, kellele võimalus teleülekande ajaks pühapäevariietega kirikusse minna, kellele kahekõne jumalaga. Jumal kirjuta siinkohal väikese tähega.
Ma ei julge kindlasti öelda, et kümme aastat vabamüürluses on mulle andnud vastused elu põhiküsimustele. Küll aga õpetanud paljusid küsimusi enda käest küsima. Ma ei tea veel vastuseid. Ma kohe kardan mehi, kes teavad kõiki vastuseid. Nagu Jüri Mõis. Et kümme miljonit krooni võrdub miljard senti. See ei pruugi nii lihtne olla.
Kas on mingi asi, mida sa kuskil mujal maailma otsas, Polüneesias või Tšiilis või Argentiinas jne kogenud oled ja mida sa tingimata ka Eestis tahaksid juurutada.
Rohkem rõõmsaid inimesi! Ma ei tea veel, kuidas täpselt neid juurutada.
Ja mis on meil sellist, mis neile põrutav tunduks?
Siin on nii palju põrutavat, et olen oma järgmise suurmatka planeerinud Eestisse - aastail 2005-2006. Tahan sel reisil kohtuda 930 000 eestlasega. Või kui palju meid täpselt praegu ongi.
Pärast seda intervjuud algab mul puhkus. Tiit, mis sa soovitad nelja vaba augustinädalaga peale hakata?
Tee ükskõik mida, aga tee seda koos lähedase inimesega – emaga, naisega, pruudiga, ülikoolisõbraga. Ja tee seda juba sel suvel. Enne kui on hilja, enne kui oled üksi ja tekib hirm.
