„Ma oleksin pidanud naisele elamisloa ostma“.
„Teadsin, et elamislube müüakse ja teadsin kuulujuttude ka umbes, kes ja kus. Asi lõppes skandaaliga ja naersin. Eestis maksavad ikka juba seadused ja nii ei tohi. Mis aga minu endaga juhtuma hakkas, veenis mind küll vastupidises ja ehkki lõppkokkuvõttes on õigus siiski olemas, on haavad veel üsna valusad ja alandusest ülesaamine võtab aega.“ V. N.
2009. aasta detsembris tutvus Eesti Vabariigi kodanik V marilanna J-ga, kes oli hetkel Vene Föderatsiooni kodanik ning kuni 2. maini sel, 2012.aastal elasid nad juba perena koos. Reisiti palju ja ikka koos ja selle kohta on olemas dokumenteeritud materjalid ja siinkohal olgu see mainitud vaid selleks, et sellest tuleb hiljem juttu. Oktoobris 2011 otsustati oma suhted ka seaduse silmis korda teha ning see tähendas abielu ametlikku registreerimist. Pärast lapse saamist planeeriti perekonna elupaigaks Eesti ning see tundub ju üsna loogilisena, sest siin elasid ju ka mees, tema vanemad ja õde ning lisaks oli J ka orvuna sündinud.
V on ettevõtjana ametis juba Eesti taasiseseisvumisest alates, lisaks Eestis paiknevale ettevõtete ketile on V rajanud toitlustusettevõtted ka Taisse ja laenanud selleks raha siinselt Swedbankilt ja kõik maksud tasub V ka loomulikult siin Eestis. Tööülesannete tõttu viibib V iga kuu vaat et pool ajast just Tais, sest alustav ettevõtlus seal vajab omaniku järelvalvet ja ses mõttes pole ju ka midagi imelikku, sest erinevatel andmetel viibib pidevalt välismaal tööasjus pea 100 000 Eesti kodanikku eesotsas meie kõikvõimalike euroametnikega, kes käivad kodus oluliselt harvem.
2012. aasta kevadel tuli paar Tallinna, J-l oli kehtiv Läti viisa ja mille alusel kõrgharidusega J tegutses seal Pilatese alal. Pilatese treeneri karjäär katkes enam kui inimlikel põhjustel, sest J ootas last (kuues kuu) ega saanud enam programmides osaleda ning Tallinna notari juures pandi aeg kinni 12. aprilliks, et sõlmida ametlik abielu. Ilusam ei saanud tulevik enam näida. Notari juures selgus, et osa dokumente oli lisaks vaja ja uus aeg määrati 22. aprilliks. Aeg aga venis taas ja uus aeg määrati 2. maiks. Teatati sugulastele ja tuttavatele – pulmad 2. mail ja pidu planeeriti uhke, ehkki naise rasedust arvestades pidi sellest osa võtma vaid vanemad ja kõige lähedasemad. Dokumentidega polnud ka probleeme, sest J viisa oli kehtiv kuni 10. maini.
2. mail abielu registreeriti. Raskustega kulgenud rasedus nõudis arsti juurde minekut, kuid J-l polnud veel selleks ajaks isikukoodi. Juba järgmisel päeval pöördus noorpaar KMA poole palvega elamisloa taotlus kiiremas korras läbi vaadata, sest isikukoodi oli arstile pääsemiseks kindlasti vaja, ilma selleta saab ju, tõsi küll, abi ka häda korras. Oma koju J ka arstile minna ei saanud, sest siinsete arstide soovitusel ei tohtinud ta ei lennata ega ka rongis kolm päeva loksuda ja üsna inimlik olnuks talle ju kvalifitseeritud abi osutada just siin. KMA-s selgus aga, et J on Eestis illegaal 26st aprillist alates. Asi oli selles, et viisa oli kehtiv kaks korda ühe kuu poole aasta jooksul ja need kuus kuud lõppesid just 26. aprillil. Välja kirjutati trahv, noored olid sellega nõus. Ametniku ühetähendusliku viipe peale, et „Narva piir on sealpool“ esitasid noored paberi, milles oli kirjeldatud raske rasedus ja soovitus reise mitte ette võtta. Tuletame siinkohal meelde, et tegemist oli Eesti vabariigi kodanikuga, siin Eestis äsja ametlikult sõlmitud abieluga ja lisaks veel ka varsti ilmavalgust nägeva Eesti Vabariigi kodanikuga, keda veel sündimata kujul taheti siit rongi peale panna …
Terve mõistus tõrgub uskumast
Arstitõend seisundi kohta kehtis 25. maini, kogu see aeg oli J siin seega illegaal. Kogu asi võttis üles pöörded ja käigud, mida terve mõistusega pole võimalik jälgida. V sõitis korra tööasjus Taisse olles veendunud, et vahepeal on mõistus võitnud. J käis aga vahepeal elukoha kõrval olevas kaupluses piima toomas ja koridoris ootas teda juba politsei, kes tahtis selgeks teha, ka V ja J abielu mitte fiktiivne ei ole. Ülekuuulamised ja sinna juurde kuulunud mõnitused olid otsekui loomulik osa protseduurist. Piimapakki ja vorstijuppi kotis kirjeldasid ametnikud kui rasket pakki, mida simulandist J tassib raskusteta, 4-kuust kutsikat kirjeldati kui suurt koera, keda kantseldades rikub J haigusrežiimi ja viitab üheselt sellele, et J ja V abielu pole ehtne, isegi peatselt sündiv laps ei ole mingiks tõendiks koos ametlikult sõlmitud abielu ega sellele eelnenud 2,5 aastane kooselu ei ole samuti mingil juhul tõendiks noorte pere loomise kavatsuste kinnitamisel. Asi arenes nagu halvas unenäos – J-d aidanud ja ravinud arstid langesid samuti uurimise alla, J-le ütles üks arst, kellega oli eelnevalt vestelnud politseiametnik, et „Teie mees on kriminaal ja seepärast oletegi jälgimise all“.
Kummaline – ja kui olekski kasvõi mõne hullu teoreetilise konstruktsiooni alusel kriminaal, siis kuidas ilmub ametnik ja loobib seda infot kasvõi arstidele laiali, kusjuures veel teiste patsientide juuresolekul? KMA-st öeldi J-le korduvalt pakkige oma kohvrid ja hakake minema. 150 cm pikk, juba suure kõhuga ja hullumiseni viidud J ei saanud üldse enam aru, mis toimub. „Võta kott ja hakka sõitma, mis siis et rong kolm päeva koju sõidab ja paljugi, mis sul selle rasedusega on“. Juristid on appi võetud, paberid esitatud ja kõrgeima juriidilise täpsusega koostatud – nagu vastu seina, kõikenäinud advokaadid ei saa aru, juhus on pretsedenditu. KMA ametniku poolt instrueeritud (?) doktor tõendeid ei pikenda, vahepeal viib kiirabi J Sõle tänava haiglasse, kus diagnoositakse olukorra komplitseerumine
Loed neid pabereid ja mõistus tõrgub – inimlikkus koos paradiisiga hoopis kadunud või ametnike poolt varastatud?
Ametnik poeb delikaatsete isikuandmete taha peitu
Küsisin järele KMA-st, kuidas selline asi sai üldse Eestis, 21. sajandil toimuda?! Vastati – tegemist on delikaatsete isikuandmetega ja neid KMA väljastada ei saa. Seejuures on tähelepanuvääriv, et KMA-st pole keegi mingeid isikuandmeid küsinudki ja sisulistele küsimustele jäeti nagu tavaliselt, hoopis vastamata. Lisati veel ka seda, et nende küsimuste esitamiseks peaks mul olema mingi neid küsimusi esitama volitav dokument!!! Telefonikõnes ütles KMA vastutav ametnik aga just nii – pikk abielu registreerimisele eelnenud kooselu, sellejärgne abielu ametlik registreerimine ja lapse sünd pole kuidagi käsitletav kui tõsine kavatsus luua peret … . See võttis tummaks.
Süvenedes paistab aga pilt, et KMA-d otseselt süüdistada ei saagi, sest ametnikud teevad oma otsused neile edastatava informatsiooni põhjal. Antud juhul paistab aga isegi ilma luubita silma keegi Igor Krotenko, kes pea ainuisikuliselt kogu antud asja „uurimist“ on iseäralikul viisil toimetanud ja „tulemustest“ omakorda ülemustele ette kandnud ja neist lähtuvalt polegi KMA ametnikele tõesti midagi ette heita. Mis asju ajas Krotenko antud asjas, saab loodetavasti selgeks tehtud ja see ei ole sugugi antud kirjutise ei eesmärgiks ega ülesandeks. Ehkki, suitseb seal üsna tugevasti.
J-l jätkus aga jultumust pöörduda ka otse Presidendi kantselei poole ja esitada sinna asjasse puutuvad materjalid. Ja hakkas liimuma! Vastus tuli kiiresti – Teie dokumendid on edastatud Politsei- ja Piirivalveametile. Läks paar tundi ja KMA-st tuli teada J-le - Teie elamisloa taotlus on rahuldatud 1.08.2012!
Aga mida teha, kui pole ei aega, raha ega ka peaasi julgust oma asja eest seista? Kust võtavad ametnikud selle ülbuse ja õiguse inimeste saatusega sel viisil manipuleerida? Uskumatu ja tervist uuele, peatselt sündivale Eesti Vabariigi kodanikule ning vähemalt ühel korral on President teinud seda ja käitunud nii, nagu ta seda kõnedes kogu aeg on rõhutanud. Äkki tuleb lisa?!
