Ma olin abielus inimsööjaga

12 aastat seoses oma mehe kuritegudega trellide taga istunud Pille elab nüüd Soomes. Intervjuus Tiina Jõgedale räägib naine jubedast minevikust, elust välismaal ja unistustest.

Pille tuleb mulle rongijaama vastu. Mina näen siin Kesk-Soomes tänavu esimest korda lund. Pille (49) näeb hea välja: pikad tumedad juuksed, tagasihoidlik meik, figuur, mida võiksid kadestada temast poole nooremad. Tal on erakordselt helesinised silmad, hääl nagu Tina Turneril.

See on suitsetamisest, ütleb ta. Ütlen talle, et me oleme varem kohtunud, õigemini – mulle näitas teda 1992. aastal Harkus üle kambriukse toonane naistevangla ülem, kes sosistas kõrva, et see, kes seal nurgas raamatut loeb, mäletad ju küll, see on kuulus inimsööja naine!

“92. aastal? Kas ma olin siis rase?”

“Ma ei mäleta. Sinu kohta öeldi, et sa niikuinii ei taha ajakirjanikega rääkida.”

Ma olin noore reporterina saadetud kirjutama olukirjeldust naistevangla muutunud elust iseseisva Eesti tingimustes.

Tingimused olid selleks ajaks paremad küll, möönab Pille. Samal aastal sai ta välja, olles talle määratud kaheteistkümnest aastast kümme ära istunud. Harkust vabanedes oli ta seitsmendat kuud rase ja taskus oli tal 47 krooni. Mees, kellega ta vanglas abiellus, ootas teda kodus – et siis selle 47 krooniga poodi pudeli järele kiirustada.

“Lennart Meri andis mulle armu, aga ma usun, et seda tänu Lagle Pareki kirjale.”

Lagle Parek oli sel ajal siseminister. Mõni aasta varem oli ta koos Pillega Patareis istunud.

“Parek töötas seal pesumajas, ta võis mind mäletada küll.”

Sellest märtsihommikust, kui Pille ärkas kella nelja paiku voodisse visatud “importkilekoti”

plartsatusest, on möödas täpselt 26 aastat. Neil oli armastatud abikaasaga õhtul tüli tõusnud (“Andreas oli haiglaselt armukade”), mees pani end vastu ööd riidesse ja läks välja.

Ja naasis mõne tunni pärast selle kilekotiga, mille sisu ta nüüd naisele tutvustas. Pille keha kattus meest kuulates külma higiga. Ja mees hakkas seda lihakäntsu tõepoolest praadima.

Mida pidi Pille tegema? Ta ei osanud muud, kui keeras voodis köögi poole selja ja endale üllatuseks jäigi magama...

Nõukogude Eesti ühest võikamast kuritegude ahelast (kolm mõrva ja kaks mõrvakatset) on kirjutatud arvutu hulk lugusid. Neist mõrvakatsetest, mis Pillele endale tema nägusa ning jumaldatud mehe poolt osaks said, ei ole Pille varem rääkinud.

Sel nädalal esietendub Taanis tema eluloo põhjal lavastatud ooper “Süda kilekotis”.

“Kas sa lähed seda vaatama?”

“Jah, meid tütrega on kutsutud.”

Mõistagi on ta seal inkognito. Või vähemalt nii ta lootis – kuni avastas paar päeva tagasi, et ooperiteater on müügiedu tagamiseks oma koduleheküljele üles riputanud kõik Pille eraelulised andmed.

“Lavastaja lubas mulle täieliku anonüümsuse, sest mina olen ju mitte keegi, see on lihtsalt üks lugu. Teiste jaoks on see huvitav lugu, aga minu jaoks kolmandik mu elust. Mul on teismeline tütar kasvamas, tema tahab normaal­set elu. Ma võin oma töökohast ilma jääda. Kuhu ma pean siis minema, kas Aafrikasse?”

Pille on rohkem kui murelik. Aastaid tagasi, kui isikuandmete kaitset Eestis veel ei tuntud, vändati tema mehe loost dokumentaalfilme ja avaldati põhjalikke artikleid. Psühhiaater Anti Liiv, kes tegi Pillele tunniajalise psühhiaatrilise ekspertiisi, avaldas softpornoajakirjas üksikasjaliku loo “Inimliha ketšupiga”. Riiklik süüdistaja Hein o ­Tõnismägi koondas oma uurimistulemused aga loosse pealkirjaga “Praepannil”. Ja nüüd siis taanlased. Pillel on hea huumorisoon, elu on õpetanud teda mustast huumorist lugu pidama.

“Terve Eesti teadis ju paremini kui mina, kuidas ja mis oli toimunud. Mulle tuldi rääkima, kuidas ma olla mehega Nõmme turul punasest Žigulist teatud konserve müünud. Ka vanglas küsis üks naine, et kuidas inimliha maitses. Vastasin, et võin tema ka sisse soolata.”

“See lihatükk, mis ta koju tõi, oli vaid nii suur,” Pille veab õhku käega poole saiapätsi suuruse juti.

Mul oli Pillest loetu põhjal tekkinud arvamus, et tegemist on rumalavõitu, kana tüüpi naisega. Ei midagi säärast. Tegemist on söaka ja intelligentse (tal on kõrgem teoloogiline haridus) inimesega.

“Ma olen lapsest peale olnud poisilik tüdruk. Ja ma oskan enda eest seista.”

Ei Harkus ega ka mujal ei ole Pillel enesekehtestamisega probleeme olnud. Viis aastat oli ta õmblusmasinate mehaanik, ta võis ringi käia pika terava kruvikeerajaga, aga võis ka juhtuda, et kellelegi kukub masin kogemata varba peale – seriaal “Pahad tüdrukud” kahvatab Pille jutustuse ees.

Vanglas teda peljati, sest jutud inimsööjast liikusid temast kaugel ees. Mine sa tea!

“Sellest kümnest ära istutud aastast olin ma kokku poolteist aastat kartsas.” Põhjused olid alati samad: Pille ei talu ülekohut ega jäta oma arvamust välja ütlemata. Ainuke, kellega ta midagi peale ei osanud hakata, oli tema abikaasa.

Nad tutvusid, kui Pille oli kolmteist ja Andreas neliteist. Mõlemad olid usklikest peredest ja baptisti koguduse kaudu nende vanemad suhtlesidki. Andrease isa oli Kohtla-Järvel pastor. Pille armus poisisse silmapilkselt ja jäägitult – paraku aga vastutundeta.

Poisil olid omad pruudid, eelkõige aga võttis tema aja kuritegevus. Kui Andreas oli 15, oli ta juba otsaga Viljandi koloonias. Kui ta teist korda raske režiimiga vanglast vabanes, ilmutas ka tema naise suhtes tundeid. Pille sai talt tihti lilli. Nad abiellusid mõni kuu hiljem, või teistpidi arvestades - kolm kuud enne Andrease esimest mõrvatööd.

Need esimesed abielukuud tekitasid Pilles üksjagu küsimusi. Näiteks miks magab mees tema roosa flanellöösärgiga või miks hoiab ta seifis kallist naistepesu? Mehe mõlemast soost armukesed suutis Pille kuidagi välja kannatada. Pille jõudis ära oodata ka mehe armastusavalduse...

Sel ööl tuli Pille töölt ja leidis mehe kodumaja eest ootamast. See tundus naisele, kes kuulnud ähvardusi oma elu aadressil, enam kui kahtlane. Nad läksid Nõmmel Glehni parki jalutama ja sealsamas Kalevipoja kuju varemetel tunnistas mees nuttes talle oma mõrvatööd üles.

“Siis ta ütleski esimest korda, et armastab mind. Minus aga katkes just sel hetkel miski ja see muutus põlguseks, vihkamiseks, hirmuks. Kui ma püüdsin teda kivi pealt püsti aidata, tundsin, et tal on nuga põues.”

Kuu aega pärast miilitsa poolt vahistamist õnnestus Andreasel tekiservast rebitud räbalaga enesetapp. Lauale oli mees talle omase pedantsusega köitnud paberid ja lahkumiskirjad, kõige peal oma sünni- ja surmakuupäevad. Pille kuulis sellest kaks päeva hiljem.

Andrease vanemad ütlesid poja surnukehast lahti. Pille palus oma vanemaid, et need mehe inimlikult mataksid, ent selleks hetkeks oli kristlastel ligimesearmastus otsas. Riik ajas ta auku kuskil Liiva kalmistul, maa-ala on teada, ent täpne asukoh t mitte. Hooldatud kalmu kui sellist pole, Pille käis seda kord otsimas.

Andrease “õnnestunud” enesetapu järel langes kogu õigusemõistmise raskus Pillele. Kohus mõistis talle kaks aastat rohkem, kui nõudis prokurör.

“Esimesed pool aastat ma lihtsalt ulgusin vanglas. Ma vaatasin enda ümber: ema, kes viskas oma vastsündinud kaksikud prügikasti, sai kaks aastat ja teine naine, kes sidus oma kuueaastase lapse elusalt puu külge ja süütas põlema, sai 15 aastat – maksimumi sai ta mitte lapsetapmise, vaid riigimetsa põletamise eest...”

Kaheksakümnendatel ei räägitud veel perevägivallast ega sellest, et üle maailma on naistevanglad täis naisi, kes on olnud kas sunnitud kaasosalised oma psühhopaatidest meeste tegudes või siis pikaajalise vägivalla järel kannatuse katkedes mehele vastu hakanud. Selliseid istus ka Harkus koos Pillega.

Nüüd elab Pille uue nime all Eestist kaugel ja unistab. Unistusi on mitu. Naine tahaks, et juristid annaksid tema “süüasjale” pädeva tänapäevase hinnagu.

“Ma muud ei tahagi, kui et seesama kamp, kes mulle 12 aastat ­määras, lihtsalt vabandaks mu ees. Aga vaevalt nad seda teevad. Vähemalt pool karistust ma istusin küll mitte millegi eest. Mina ise ju inimliha ei söönud.”

“Mis sa arvad, mille eest see pool karistust sulle oleks olnud õiglane karistus?”

“No ma ei tea, ma ju ikkagi ei suutnud oma mehe peale kaebama minna. Nii oli mind kodus õpetatud – omade peale ei kaevata.”

Ta tahaks nõustada vanglast vabanenuid. Ta tahaks elada uue inimesena, et minevik talle ennast pidevalt nina alla ei hõõruks. Paar unistust on tal veel...

Pille paksude tumedate juuste juured on pealaelt hallid.

“Pille, sa oled tegelikult täitsa halli peaga?”

“Jah, 24aastaselt hakkasin minema.”