Maailm rõugetõve hirmus
Läinud reedel teatas president George W. Bush, et peab võimaliku rõugerünnaku kartuses vajalikuks alustada relvajõudude ja meditsiinitöötajate vaktsineerimist lähinädalate jooksul. Edaspidi kavatsetakse hakata kaitsepookimisi pakkuma ka tsiviilelanikkonnale.
Ametlikult on rõuged juba kaks aastakümmet maailmast kadunud. Äärmiselt ohtlikku viirust säilitatakse vaid kahes laboris – Atlantas asuvas nakkushaiguste kontrolli ja ennetamise keskuses ja Koltsovos paiknevas Vene uurimiskeskuses VEKTOR. Väidetavasti võivad rõugepatogeeni varud siiski olemas olla ka Iraagil ja Põhja-Koreal ning USAs suhtutakse aina suurema kartusega võimalusse, et viirus jõuab terroristide kätte.
Epidemioloog Ants Jõgiste ütleb, et rõuged nakkavad kergesti: “Ta levib piisknakkusega ja on võrdlemisi külgehakkav, umbes nagu gripp.” Rõugete vastu ei ole mingit spetsiifilist ravi. Surevus sõltub viiruse tüübist, kuid on keskmiselt 30 protsenti. Paljud ellujäänutest jäävad pimedaks.
Tänu ülemaailmsele vaktsineerimisele toimus viimane haigestumine Eestis 1943. aastal, USAs 1949. aastal. 8. mail 1980 kuulutati haigus maailmast ametlikult kaotatuks.
Vaktsiini pole ega tule
1. jaanuaril 1980 lõpetati Eestis rõugetevastane kaitsepookimine. “Teoreetiliselt annab vaktsiin immuunsuse kümneks aastaks,” ütleb Tervisekaitseinspektsiooni peadirektor Tiiu Aro.
Merimetsa haigla ambulatoorse osakonna juhataja Lea Tammai arvab siiski, et neil, kes rõugepookimise elu jooksul saanud, on säilinud teatav kaitsefoon. “Nemad on õnnelikud. Aga väga hull oleks olukord kahel viimasel põlvkonnal, kes on sündinud pärast vaktsineerimise lõppemist.”
Tiiu Aro sõnutsi on “ohustatud kontingentide” rõugevastane vaktsineerimine Tervisekaitseinspektsioonis “väga põgusalt” jutuks olnud” pärast 11. septembri terrorirünnakuid. Ekspressile teadaolevalt on vaktsiini saadavalolekut ravimifirmade käest uurinud kaitseväe esindajad.
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna juhataja Ain Aaviksoo tunnistab: “Hetkel Eestis ei ole rõugevaktsiini varusid. Meie farmaatsiatööstus pole valmis seda tootma ja praegu ei ole ka plaanis seda osta.”
Kriisiolukorras plaanib Eesti küsida abi Maailma Terviseorganisatsioonilt.
Paanika Viru hotellis
1985. aastal kutsuti kiirabi Viru hotelli, kust leiti eest turist, kelle haiguspilt sarnanes kahtlaselt rõugete omaga. See oli ka esialgne diagnoos. Järgnenud viroloogiline uuring tuvastas siiski, et tegelikult olid hotellikülalisel kallal hoopis sarlakid. Kergendus arstide keskel oli üleüldne.
Sarnaseid valehäireid on esinenud ka mujal maailmas. Üks viimaseid juhtumeid oli oktoobris 2002, kui Kansase osariigis asuva Leavenworthi väikelinna haiglasse jõudis haige, kelle keha katsid kummalise kujuga vermed. Rõugekahtlusest informeeriti otsekohe Kansase ja Missouri kubernere ning Atlantas asuvat nakkushaiguste kontrolli ja ennetamise keskust. Õnneks tõi vereanalüüs paari tunni jooksul vastuse, et patsient on nakatunud tuulerõugetesse, mis erinevalt pärisrõugetest ei lõppe peaaegu kunagi surmaga.
Doktor Tammai leiab, et perearstid peaksid end nõndanimetatud signaalsümptomitega kursis hoidma. “Tänapäeval on tundide küsimus, millal haigus ühest riigist teise lendab.”
Ta toob näite: esmaspäeval toimetati Merimetsa haiglasse kaks inimest, kes olid Eestis üliharuldasse malaariasse nakatunud Keenias safaril käies.
Jälk haigus
Rõugetesse nakatumisele järgneva 7…17 päeva jooksul sümptomeid pole. Seejärel tekivad külmavärinad, iiveldus ja palavik, samuti kerge lööve. Mõne päeva jooksul ilmuvad suu limaskestadele väiksed punased täpid. Need muutuvad haavanditeks ja hakkavad eritama rõugelima. Lööve levib üle keha ning asendub kõrgete muhkudega, mis on täidetud tumeda, sitke vedelikuga. Haigus on jõudnud oma kõige nakkavamasse faasi.
Umbes 10 päeva pärast on muhud kattunud koorikute ja kärnadega, mis hakkavad seejärel ära langema, jättes nahale ja sidekoesse eluaegsed armid. Nakatunu on teistele ohtlik hetkeni, kui viimane kärn on ära langenud.
