Michael Schumacher Reuters / Scanpix

Kolme aasta pikkuseks veninud kambäkk Mersuga ei maksa midagi ega ka tõik, et esimesed tiitlid võitis Michael Schumacher Benettoni roolis. Arvukal fänkonnal ja ilmselt ka ülejäänud maailmal läheb tema nime mainimisel silme eest ikka punaseks. Ei-ei, enamasti mitte veripunaseks, vaid Ferrari-punaseks.

11 aastat oma fenomenaalsest karjäärist veetis Schumacher Ferrari tiimis. Just neil aastatel purustas ta praktiliselt kõik F1 MM-võistluste rekordid.

See oli aeg, mil Schumacherist ja Ferrarist kujunesid lausa sünonüümid. Just asjaolu, et sakslane suutis Ferrarist kujundada “oma” võistkonna, tõstis ta F1 rekordite tabelites pikaks ajaks, aga võib-olla isegi lõplikult püüdmatusse kõrgusse.

Tegelikult tuleb näpuga osutada Ferrari juhtkonna poole, kes usaldas Schumacherit sedavõrd, et andis talle vabad käed. Tõenäoliselt öeldi talle: “Võistkond on sinu – tee sellega, mida soovid. Nimeta oma hind, palka, keda tahad, vali teine sõitja, aga me tahame tiitleid.” Nii sündis Team Schumacher. Just oskuses koguda enda ümber õiged inimesed ja neid motiveerida avalduski ilmselt sakslase suurim anne.

Ja stabiilsus. Samal ajal, kui suurimad konkurendid vahetasid rehvitarnijaid, mootoritootjaid, sõitjaid, konstruktoreid, püsis Schumacheri koostatud pakett koos kõik need 11 aastat ja sealjuures enneolematult edukalt. Loomulikult tehti vigu, kuid meeskond oskas neist õppida. Sellist võistkonna usaldust ühe sõitja vastu on ajaloost raske leida.

Nii pikalt kestnud eduka koostöö üheks võtmeks oli Michaeli oskus keskenduda põhilisele. Hoolimata oma rikkusest, kuulsusest ja edust maailma ühel kõige glamuursemal spordialal on ta jäänud ikka selliseks, nagu oli 21 aastat tagasi, mil debüteeris GP-maailmas. Avalikkus pole kuulnud teda uhkeldamas lennukite, mootorpaatide või majadega, kiitlemas kuulsuste seltskonnaga, pole näinud pilte tema “vägitükkidest” ööklubides (vaid paar ebakaines olekus pilti on netti imbunud) või istumas mullivannis. Schumi on pühendunud oma perele, eraelu turvalisusele ja stabiilsusele.

Ta kogus enda ümber endaga sarnased inimesed. Tehnikabossideks võttis Ross Brawni ja Rory Byrne’i, mitte aga tujuka Adrian Newey või Mike Gascoyne’i. Tiimijuhiks igava ja napisõnalise Jean Todti, aga mitte glamuurset ja sõnakat Flavio Briatoret, kelle juhtimise all saavutas Benettonis kaks tiitlit. Eddie Irvine osutus Ferrari teise sõitja kohal heaks, aga mitte ideaalseks valikuks. Tema väljavahetamine Rubens Barrichello vastu oli õnnestunud käik, samuti hiljem Felipe Massa palkamine.

Etteheited? Neid on muidugi küllaga. Näiteks tiimi teise sõitja allutamine orjastavale lepingule, mis välistas Schumacheriga konkureerimise. Aastatuhande algul, mil Ferrari autode ülekaal oli sedavõrd suur, et osale publikust muutus võidusõit igavaks, oleks rahvas tahtnud näha veidikenegi konkurentsi kahe punase auto vahel.

Kui Schumi parajasti ei istu autos, on ta alati olnud elurõõmus ja heasüdamlik. Jaganud oma teenitud miljonitest palju heategevusele ja kutsunud üles teisi sama tegema, ehk siis käitunud igati korraliku inimesena.

Aga laske ta vaid autosse! Muutus oli silmaga nähtav – nagu dr Jekyll ja mr Hyde. Rajal oli ta armutult ründav, väga nahaalne, ja pidevalt valmis isegi “räpasteks” trikkideks.

Siinkohal meenuvad ühe ajakirjaniku naljaga pooleks öeldud sõnad oma hea sõbra, 1976. aasta F1 maailmameistri James Hunti kohta: “Mul on alati olnud tunne, et kui pakkuda James Huntile üht lisapunkti oma vanaema alla ajamise eest, siis teeks ta seda hetkegi kõhklemata! Ja ta tagurdaks igaks juhuks temast üle lootuses veel vähemalt pool punkti teenida.”

Teisalt ütles 10 GPd võitnud Gerhard Berger: “Mul piisab oskusi võitmaks etappe, aga napib nahaalsust võitmaks tiitleid.” Ja nii see kahjuks ongi – siidikinnastes tiitleid ei võida. Rajal peab olema häbitu ja oma koha eest taeva all võitlema.

Ka Michael Schumacheri karjääri jäid varjutama mitmed võitlused, kus tema nahaalsus kasvas millekski muuks. Näiteks maadejagamine Damon Hilliga 1994. aasta viimasel etapil, mil Schumacheri avarii rivaaliga viis rajalt mõlemad ja tõi sakslasele esimese MM-tiitli. Tegu jäi karistamata. 1997. aasta viimasel etapil üritas ta samas olukorras sama trikki Jacques Villeneuve’iga, aga tookord lõppes kokkupõrge kanadalase kasuks. Schumacherit karistati MM-võistluste hõbemedali äravõtmisega. Ühes hiljutises intervjuus tunnistas Schumacher, et see on tema karjääri ainuke viga, mida ta kahetseb. Neid “trikke” oli veel, mõni jäi karistuseta, mõne eest väänati täiega. Igatahes pälvis ta nende eest piisavalt kriitikat publikult, asjatundjatelt ja kolleegidelt.

Kolm aastat tagasi vajusid paljude suud imestusest pärani, kui 2006. aastal korra juba kiivri varna riputanud Schumacher teatas oma naasmisest. Mercedes tegi pakkumise ja Schumacher nõustus. Miks ta seda tegi? Mis teda motiveeris?

Kindlasti mitte raha, kuigi palk oli soliidne. Ilmselt ka mitte kuulsus, sest selles osas oli rohkem kaotada kui võita. Pakun, et otsuse taga oli igavus, ja see, et mingi säde oli veel ihus hõõgumas. Edukaks seda kambäkki lugeda ei või, aga kuidas sa “vanast peast” ikka noorte vastu saad.

Nüüd on igatahes kriips alla tõmmatud ja Schumi võidusõitja karjääriga saavad asjad ühele poole. Suur sportlane lahkub areenilt. Oli ta andekaim? Kindlasti üks neist. Edukaim? Vaieldamatult. Läbi aegade parim? Las jääda igaühele oma arvamus.Schumi lõpetas iga teise sõidu poodiumikohagaSündinud 3. jaanuaril 1969 Saksamaal

Seitse meistritiitlit

305 starti, neist 91 võitu (võitude osa 30%)

155 poodiumikohta (51%)

68 parimat stardikohta (22%)

77 kiireimat ringi (25%)

1560 punkti

Abielus, kasvatab tütart ja poega