Selle ringleva prügilaama avastanud USA okeanograaf Charles Moore hindab piirkonnas ringi ujuva rämpsu koguhulgaks sada miljonit tonni.

Moore'i asutatud, USAs baseeruva Algalita Mereuuringute Sihtasutuse teadusdirektor Marcus Eriksen selgitab: "Meie esialgne ettekujutus oli, et tegu on plastmassirämpsust moodustunud saarega, mille pinnal on peaaegu võimalik jalutada. Tegelikult see päris nii ei ole. See on midagi plastmassisupi-taolist. Võib arvata, et see on pindalalt umbes kaks korda nii suur kui USA maismaaterritoorium."

Okeanograaf ja ujuvjäätmete teadusliku uurimise juhtivaid asjatundjaid Curtis Ebbesmeyer on jälginud plastmassijäätmete lisandumist meredesse rohkem kui 15 aasta jooksul ning võrdleb prügilaama elusorganismiga: "Ta uitab ringi nagu suur loom karjamaal." Kui see elukas läheneb rannikule, nagu praegu Hawaii saarestikus, on tagajärjed rängad: "Saastaelukas oksendab natuke ja liivarannad on plastiputru täis."

"Supp" koosneb õieti kahest omavahel seotud alast, üks ida pool, teine lääne pool Hawaii saari. Ligikaudu viiendik prahist - seal leidub kõike, alates jalgpallidest ja kajakkidest ja lõpetades Lego-klotside ja kilekottidega - visatakse merre laevadelt ja naftaplatvormidelt. Ülejäänu on pärit maismaalt.

Endine purjetaja Moore puutus selle prahiuputusega kokku juhuse läbi 1997. aastal, kui otsustas Hawaii regati järel kodusadamasse Los Angelesse seilates pisut "lõigata". Selleks võttis ta kursi Vaikse ookeani põhjaosa keerisepiirkonnale - alale, kus tänu tuulevaikusele ja äärmiselt kõrgele õhurõhule vesi aeglaselt ringleb. Tavaliselt väldivad purjetajad seda kanti.

Hämmastusega leidis ta end maismaast tuhandete miilide kaugusel keset prügiuputust, millest oli päevade kaupa võimatu väljuda. "Iga kord, kui ma tekile tulin, oli ümberringi kõik ujuvat prahti täis," rääkis ta ühes usutluses. "Kuidas me ometi oleme suutnud tekitada säärase tohutu prügivälja?"

Mõni aeg hiljem müüs Moore maha päranduseks saadud osalused naftaettevõtetes ja temast sai keskkonnaaktivist. Ta hoiatab, et kui ühekordseks kasutamiseks mõeldud plasti tarbimine ei kahane, kasvab prügiväli lähema kümne aastaga pindalalt kahekordseks.

Hawaii ülikooli okeanograaf professor David Karl on öelnud, et plastmassireostuse kogus ja koostis vajab veel teaduslikku uurimist, kuid samas pole Algalita järeldustes põhjust kahelda.

"Selge on, et plastmassirämps peab kusagile minema ja praegu on viimane aeg välja selgitada plasti kogused merede ökosüsteemis ja eriti selle käitumine ja mõju ökosüsteemidele."

Professor Karl valmistab juba koostöös Algalitaga ette veel tänavu algavat ekspeditsiooni prügiväljale ning on seisukohal, et see jäätmemass kujutab endast tegelikult uut elupaika. Varasematel aegadel ookeanidesse ringlema sattunud prügi lihtsalt lagunes bioloogilisel teel.

Tänapäevased plastmaterjalid on aga sedavõrd vastupidavad, et Vaikse ookeani prügiväljalt on leitud ka poole sajandi vanuseid esemeid. "Kõik viimase 50 aasta jooksul toodetud plastesemed, mis kunagi on ookeani sattunud, ujuvad seal tänapäevani," ütleb USA Research Triangle'i Instituudi keemik Tony Andrady.

Moore'i sõnul pole prügiuputust satelliidifotodelt näha seetõttu, et praht ulbib vahetult veepinna all. "Seda näeb ainult laeva pardalt vaadates."

ÜRO keskkonnaprogrammi andmetel hukkub igal aastal plastmassijäätmete tõttu rohkem kui miljon merelindu ja üle saja tuhande mereimetaja. Prügi ekslikult toiduks pidanud ja surnud merelindude seedekulglast on leitud süstlaid, tulemasinaid ja hambaharju.

90 protsenti ookeanides ringi ujuvast prügist arvatakse olevat plast. ÜRO keskkonnaprogrammi 2006. aasta hinnangul leidub igal maailmamere ruutmiilil keskmiselt 46 000 plastmasseset.

Dr Erikseni sõnul seab ookeanis pikkamööda ringlev jäätmemass ohtu ka inimtervise. Igal aastal satub keskkonda sadu miljoneid plastmassitööstuse toorainena kasutatavaid tillukesi plastgraanuleid, mis varem või hiljem jõuavad meredesse. Seal toimib nende mass keemilise "käsnana", mis imeb enesesse tööstuslikke kemikaale nagu näiteks süsivesinikke ja taimemürk DDTd. Sealt jõuavad need omakorda toiduahelasse. "Kõik, mis satub ookeani, satub mereloomade organismi ja lõpuks teie toidulauale. Nii lihtne see ongi," ütleb dr Eriksen.

Artikkel ilmus ajalehes The Independent 5. veebruaril 2008.