Maailmade sõda olümpiajääl
Ei 70ndate alguses, kui Põhja-Ameerika ja vene hokihuvilised nägid esimest korda “vaenuleeri” parimaid mängijaid, eesotsas Phil Esposito, Paul Hendersoni, Valeri Harlamovi ja Aleksandr Raguliniga. Ei 1980ndate alguses, kui USA koolipoisid olümpial Punase Armaada selili lõid, aasta hiljem aga Vladislav Tretjak “üksi” Kanada karika võitis. Ega ka seni põnevaimal NHL-mängijate osalusel peetud hokiturniiril Naganos, kus Dominik Hašek domineeris kogu maailma parimate ründajate vastu.
Juhul kui saab tõeks unelmate finaal Kanada ja Venemaa vahel, jätab Vancouveri olümpia ilmselt varju isegi hokiajaloo seni vingeimaks võistluseks peetava Kanada Karikaturniiri aastast 1987. Mõlemad jäähoki suurriigid on näinud palju vaeva, et mängida taliolümpia viimasel päeval, 28. veebruaril, finaalis, mis otsustab, kes on maailma parim hokimaa. Kanada peab end teatavasti juba ajalooliselt maailma parimaks, viimased kaks MMi võitnud Venemaa ei arva endast aga sugugi vähem.
Enesetõestamist on ka neli aastat tagasi olümpia võitnud Rootsil, Kanada “väikesel lõunanaabril” USA-l, meie suurel põhjanaabril Soomel, seni olümpiaturniiridel edutult mänginud Slovakkial ning muidugi tšehhidel, kelle suurim staar Jaromír Jágr viimased kaks hooaega NHLi asemel hoopis Venemaal, uues ja ambitsioonikas KHLis ehk Kontinentalnaya Hokkeinaya Liga’s mänginud.
Hokiajaloo suurimaks mängijaks peetav Wayne Gretzky jõudis olümpiale alles 37aastasena ega suutnud Naganos ainsatki väravat lüüa ja jäi medalita. 50ndate-60ndate täht Gordie Howe ei jõudnud olümpiale. Sellal, kui nemad NHLis rekordeid püstitasid, valitsesid rahvusvahelises hokis Moskva AKSK superviisikud, kelle kullasära tuhmistab “amatööridega” piiratud konkurents.
Alates 1998. aastast osalevad olümpial kõik maailma parimad hokimehed ning konkurents on ülimalt tihe: kolm kulda ja kolm hõbedat on läinud kuude eri riiki!
Pole võimatu, et Vancouveri turniir jääb (vähemalt mõneks ajaks) viimaseks, kuhu NHL oma mängijaid lubab. Pärast Torino mänge, kus mitmed mängijad (näiteks Dominik Hašek, Jaromír Jágr, Patrik Eliáš, Simon Gagné, Aleksandr Frolov) vigastada said, olid NHLi klubide juhid põhjendatult närvis. Nii et Sotši mängude osas läbirääkimised alles käivad ja jõupositsioonil on muidugi NHL. Siin tulebki mängu poliitika.
Jah, üle 20 aasta on jäähoki taustal “külm sõda” – mitte enam vaba maailm versus NSV Liit, vaid NHL ühel ja praegu veel Venemaaga samastatav, ent üle Euroopa laieneda ihkav KHL teisel pool. Suhted nende liigade vahel pole kuigi head, Sotši olümpia kontekstis. Nii ongi Rahvusvahelise Jäähokiföderatsiooni president René Fasel öelnud: “Jääsõda on alanud.”
Turniirisüsteem on eelmistest erinev – NHLi klubiomanike rahustuseks.
1998 ja 2002 lubas NHL mängijad olümpiale alles otsustavas faasis. See rikkus näiteks Slovakkia meeskonna šansid, kes NHLi mängijate puududes ei pääsenud kummalgi korral alagrupist edasi. Torinos osalesid 12 satsi kuueliikmelistes alagruppides, mis muutis mängugraafiku liiga tihedaks.
Seekord on 12 meeskonda kolmes alagrupis. Alagrupimängude punktide põhjal pannakse meeskonnad ritta – neli parimat saavad otse veerandfinaali, ülejäänud kaheksa peavad enne kvalifikatsioonimängu (5. vs 12., 6. vs 11. jne).
Kõik koondised teatasid oma esialgse koosseisu juba detsembri lõpus.
KANADA
Neli aastat tagasi lõppes Kanada kullajaht juba veerandfinaalis. Legend nimega Wayne Gretzky osutus koondise peamänedžerina läbikukkujaks. Nüüd, kodujääl, pole koondise uuel juhil Steve Yzermanil, peatreener Steve Babcockil ja 23 mängumehel ainsatki alternatiivi esikohale. Missugune kodusõda Kanadas puhkeb, kui kulda ei võideta (või mis veel hullem – kaotatakse medalimängus USA-le või Venemaale), on raske kujutleda. Aga ega keegi sellele mõtlegi, sest vähemalt paberil on Kanada ülivõimas.
Kõik 23 koondislast eesotsas Sidney Crosby, Dany Heatley, Jarome Iginla ning NHLi kõigi aegade võidukaima väravavahi Martin Brodeuriga on absoluutsed tähed. Kanada hoki hetkeseis on nii vägev, et medalite eest suudaks võidelda isegi nende duubelmeeskond, kui see kokku panna. Ent teooria ei maksa midagi, kui staaride omavaheline keemia tööle ei hakka, sest play-off on halastamatu, võidukohustusest tulenev pinge aga erakordne.
VENEMAA
Just halb keemia oli pikka aega Venemaa koondise Achilleuse kand. Pole võimatu, et on tänavugi. Intriig NHLi ja KHLi vahel on juba lõkkele löönud, kui esialgsest nimekirjast jäeti välja Sergei Zubov, üks edukamaid venelasi NHLi ajaloos, kes nüüd KHLis Peterburi klubis mängib.
Mees nimetas koondisejuhtide Vladislav Tretjaki ning peatreener Slava Bõkovi otsust näkku sülitamiseks. Kui Zubov ning kaks NHL-ründajat – Frolov ja Kovaljov – välja arvata, võib öelda, et Venemaa 77 700 registreeritud hokimängijast 23 parimat on tõesti kohal. 2008 ja 2009 MM-tiitlid on venelaste enesekindluse muidugi maksimumini viinud ning nende parimate – Aleksandr Ovetškini, Jevgeni Malkini, Ilja Kovaltšuki ning väravavaht Jevgeni Nabokovi sooritused NHLis annavad Kanada pooldajatele kuhjaga põhjust muretsemiseks.
ROOTSI
Rootsi koondise komplekteerijad tegid kummarduse rahvuskangelasele Peter Forsbergile. 1994 taliolümpia kangelane pole viimasel aastatel sportlike saavutustega silma paistnud, ent koondisse ta võeti. Ilmselt peamiselt maskotina, sest jääl peavad kastanid tulest tooma teised mehed: eeskätt kaitsja Nicklas Lidström ning ründajad Daniel Alfredsson, Henrik Zetterberg, noor Nicklas Bäckström ning lausa kodujääl mängivad ehk Vancouveri oma poisid, kaksikud Daniel ja Henrik Sedin – viimane on muide olnud tänavu NHLi parim punktikoguja.
Ka Rootsi koondise kokkupanek tipnes skandaaliga. Vancouveri klubi mängija, Torino olümpiavõitja Mikael Samuelsson kommenteeris koondisest väljajätmist nii: “Mul on selle kohta öelda üksainus lausa, mida ma võib-olla kahetsen: mingu nad perse.”
TŠEHHIMAA
Olümpia avapäeval 38aastaseks saav Jaromír Jágr lahkus NHList kaks aastat tagasi ja sõlmis megalepingu (aastapalk – 10 miljonit USDd) Omski Avangardiga. Neljandal olümpial mängivale Jágrile polegi ehk omaette eesmärgiks Kanada alistamine, tema tööandjale ja kogu KHLile aga kindlasti. Hašeki asemel on tšehhide väravasuul nüüd Florida mängija Tomas Vokoun, kes jaanuaris näitas väga head vormi. Mõnevõrra ootamatult jäeti esialgsest nimekirjast välja nimekad ründajad Prospal ja Hejduk ning kaitsja Hamrlik, ent nendetagi on tšehhidel ühtlaselt tugev koosseis. Nimekamad mängijad: Patrik Eliáš, Martin Havlat, Tomas Kaberle ja Marek Zidlicky.
USA
Kaks aastat tagasi nimetas IIHF jänkide 1980. aasta olümpiavõidu rahvusvahelise jäähoki ajaloo säravaimaks hetkeks. 30 aastat hiljem panustavad jänkid taas noorusele. Vaid kolmel (ründajad Jamie Langenbrunner ja Chris Drury ning kaitsja Brian Rafalski) on olümpiakogemus (kahel viimasel hõbe Salt Lake Cityst). Kolmel olümpial mänginud Mike Modano jäeti vähemalt esialgu reservi, vaatamata heale vormile. Puuduvad ka näiteks Keith Tkatchuk ja Scott Gomez. Väravaid oodatakse 21aastaselt Patrick Kane’ilt, Zack Parise’ilt ja Phil Kesselilt, kaitses loodetakse eeskätt Erik Johnsonile.
Numbrite maagia annab USA-le igatahes lootust. Nad on võitnud kulla kahel üldse ainsal “nulliga” lõppeval olümpia-aastal – 1960 ja 1980! Et see omamoodi seeria 2010 jätkuks, on vaja erakordset sportlikku õnne ja eriti väravavahtide enesekindlust. Just see “liin” on jänkidel tugevaim – Tim Thomas, Ryan Miller või Jonathan Quick – kõigil on tänavu NHLis olnud väga hea hooaeg. Ning mis oleks magusam kui maksta kanadalastele kätte 2002. aasta Salt Lake City finaali eest, mil Kanada lõi USA-d 5 : 2.
SOOME
Torino olümpial kullas kinni olnud (1 : 0 eduseisust kaotati 2 : 3) soomlased elasid jaanuari keskel üle vastiku ehmatuse. Oma viiendaks olümpiaks valmistuv Teemu Selänne, Torino turniiri parim ründaja, sai NHLi mängus raske vigastuse. 39aastasele mängumehele lendas litter näkku ja purustas lõualuu. Õnneks on viimased uudised positiivsed ja mees on paranemas.
Selänne kõrval lähevad Soomele medalit püüdma vennad Saku ja Mikko Koivu, Olli Jokinen, Jere Lehtinen, kaitsja Kimmo Timonen ja kolm esmaklassilist puurilukku – Miikka Kiprusoff, Niklas Bäckström ja Torino olümpiaturniiri parimaks mängijaks nimetatud Antero Niittymäki.
Peatreener Jukka Jaloneni ja mänedžer Jari Kurri juhendamisel vaikselt olümpiaks valmistuvad soomlased on kokku saanud väga hea tiimi ja võivad näiteks poolfinaalis vormistada kellelegi favoriitidest Suure Pettumuse.
SLOVAKKIA
Torinos alustasid slovakid vägevalt – alagrupis alistati Venemaa, USA ja Rootsi, kuid veerandfinaalis kaotati “kodusele” konkurendile ehk Tšehhimaale 1 : 3. Slovakkia koondise liidriteks on sel sügisel Chicago Blackhawksiga 12aastase ja 62 miljonit dollarit väärt lepingu sõlminud Marian Hossa, New York Rangersis tänavu suurepäraselt mängiv Marian Gaborik ja Boston Bruinsi kahemeetrine kaitsja Zdeno Chara. Väravas alustab Montréal Canadiensi puurilukk Jaroslav Halák, kelle osavõttu fännid tervitasid nii: “Tänu taevale, et Halák osaleb. Varem pidi Chara üksi täitma kõik kuus kaitsjate ja ka väravavahi koha.”
Koondisekutse teenisid ka veteranid Pavol Demitra, Žigmund Pálffy, Miroslav Šatan ja Josef Stümpel, kel kõigil vanust üle 35 aasta. Kuue eelnimetatud meeskonnaga võrreldes on Slovakkia pink oluliselt lühem, ent hea õnne korral võib neid siiski medalimängudel näha – selle otsustab ju vaid üks mäng – veerandfinaal, kus on juba kõik võimalik.
Olümpiaturniiri esimese vooru mäng tšehhide vastu peaks andma Slovakkia potetntsiaalist selge pildi.
Teised
Viimastel suurvõistlustel on seitsme suure kõrval või isegi neist mõne asemel kõige sagedamini medalimängudele trüginud Šveits. Tänavu peavad nad lootma eeskätt väravavahtidele Jonas Hillerile ja Marin Gerberile ning kaitsjale Mark Streitile. Kaitsemäng ongi Šveitsi trump. 2002. aastal suurüllatajana poolfinaali jõudnud Valgevene koondises on neli NHL-meest, eesotsas Montréali vendade Kostitsõnitega. Ka Valgevene võib olla üks üllatajatest. Läti rahva jaoks on taliolümpia hokiturniiril osalemine aasta suursündmus. Kaks aastat tagasi Kanadas toimunud Mmi ajaks läks võistluspaika tuhat Läti koondise fänni ja raske uskuda, et vahepeal kaela sadanud “masu” die-hard fännid koju telekate ette jätab.
Erilisi edušansse Lätil paraku siiski pole. Puudub ka nende viimase aastakümne kuulsaim mees Sandis Ozolinš, kes oma 37 eluaastale vaatamata on KHLis mängiva Riga Dinamo üks parimaid. Puudub ka üks kolmest lätlasest NHLis – Raitis Ivanans. Saksamaa jättis vähemalt esialgsest nimekirjast välja kaks tuntud meest: Jochen Hechti ja Christoph Schuberti. Nendetagi on sakslastel rivis mitu nimekat meest (Marko Sturm, Marcel Goc), ent kaheksa hulka jõudmine tundub siiski ebatõenäoline. Sama kehtib ka Norra kohta.
Noorim mängija olümpial on Šveitsi kaitsja Roman Josi (19). Vanimad Läti väravavaht Sergejs Naumovs ja venelane Sergei Fjodorov (40).
Soomlased Jere Lehtinen ja Teemu Selänne osalevad olümpial viiendat korda.
Maailma parimateks mängijateks peetavad Sidney Crosby ja Aleksandr Ovetškin pole rahvuskoondistes omavahel kohtunud pärast 2005. aasta juunioride MMi, mil Kanada võitis finaalis 6 : 1. Samuti finaalis osalenud Jevgeni Malkinist sai hiljem Crosby klubikaaslane Pittsburghis. NHLis on Ovetškini ja Crosby ehk Washingtoni ja Pittsburghi vastasseis üks pingelisemaid.
Kohtunik Dennis LaRue püstitab rekordi – 22 aastat olümpiaturniiridel.
Tema esimene olümpia oli juba Calgarys.
Vancouver Canucks peab NHLi põhiturniiril liiga ajaloo pikima välismängude seeria – 14 mängu kuue nädala jooksul. Seda selleks, et nende koduväljak saaks olümpiaturniiriks viimase lihvi. See on esimene kord, kui olümpiaturniir toimub NHL-klubi kodujääl, ja samuti esimene kord, kui mängitakse NHL-mõõtudega, s.t neli meetrit kitsamal väljakul (61 x 26 meetrit).
