Teose alged ulatuvad varasesse Sumerisse (u. 3. aastatuhande eKr keskpaiku) lõplik nö kanooniline versioon kujunes aga välja 7. saj. eKr. Alguseks ja säilus Uus- Assüüria maailmakuningate residentsis Niinives, Assurbanipali (669 – 627) nimelise valdja palee raamatukogus. Teos oli teada-tuntud „Viljaka poolkuu“ tsivilisatsiooni iidseis kultuurides ning keelkondades, eelkõige sumeri, akkadi, vana-babüloonia, kesk-babüloonia, uus-babüloonia ning hetiidi keeltes. Ei ole sugugi välistatud eepose omaaegsed tõlked hurri ja foiniikia keelde.

Teksti kui niisugust tuleb käsitleda nimelt kirjandusteosena, mida loeti ja kuulati kaasa (nagu Oriendis ikka tavaks), kuigi seal esineb hulgaliselt vihjeid ning osutusi mütoloogilistele süžeedele. Nimikangelane, jumaliku ja inimliku loomusega Uruki linna valitseja Gilgameš on omas laadis üks esimestest maailmakirjanduse tegelastest, kelle ette tõusevad üksikisiku igikestvad küsimused – armastuse, võimu, sõpruse jne piirid. Ning loomulikult surm pöördumatus. Isegi Gilgameši jaoks.

Kui nüüd aastatuhandeid hiljem üritada määratleda kommenteeritult ümberpandud lugulaulude tähendust kunagistele lugejatele/kaasakuulajatele, siis kuuluvad viimased nn arhetüüpiliste teoste hulka, millede sisu ja tegelased on konkreetsele kultuurile või isegi tsivilisatsioonile kõige olemuslikumad. Seda võidi teadvustada või tunnetada alateadvuses. Muinas-Hellase jaoks olid selles suhtes primaarsed muidugi „Ilias“ ja „Odüsseia“, nende pärimusliku autori, Homerose skulptuuri, paigutasid vanad kreeklased lausa päikesevalguse ja teaduse-kunstide jumala Apolloni peapühamusse Delphis. Ja Gilgameši lugulaulud on oma arhailisuse ja kunstilise taseme poolest nimetatud antiikeeposte ja miks ka mitte, ka „Kalevala“ väärilised.

Eelmise aastasaja kaheksakümnendate aastate algupoolel küsis kord mind ukse juurde saatnud Uku Masing mureliku suuga: „Kas see Kabuur ikka jätab Gilgameši rahule?“. Olin sunnitud siiski purustama meie kultuuriklassiku nõrgad lootused: „Kahjuks ei“. Ja kurvalt pead vangutades sulges Masing minu järel ukse. Mõne aja pärast nägigi Boris Kaburi „Gilgameši“ kaudtõlge trükivalgust. Kuid millegipärast ei jätnud mind maha vägagi kindel tunne, mida ma mõnikord isegi loengutes välja ütlesin: sedasi ei või ju ühe maailmakirjanduse alustekstiga ümber käija! Küll veel tulevikus ilmub kusagilt välja „Gilgamesi“ tõeline eestindaja…

Gilgameši eepos. Akkadi keelest tõlkinud ja seletused kirjutanud Amar Annus. Eepose hetikeelsed tekstifragmendid on eestindanud ja kommenteerinud Jaan Puhvel. Toimetanud Triinu Pakk. Tallinn, 2010 TLU Press, lk. 242.