Heiki Ernits

“Sa oled Trudeksporti ja Rossmetali üks parimaid müügimehi Euroopas, veerand elu ratastel loksunud ja lobibaarides kooserdanud, aga nüüd pead sa külarahvale lõpuks ühe tõeliselt rahvusliku jaaniku korraldama.”

“Asi see sitt siis orgunnida, hüppan täna veel korra Kopenhaagenist läbi ja tõmban Võidupüha hommikul lipu masti.”

“Aga söögid-joogid, transport, majutus, suhtlemine… Inimestega peab ju ometi rääkima!”

“Ära muretse, tee nimekiri, kõlla jobskid läbi, kui kohale jõuan, ajan käigult kõik kombe. Olen alati pakkunud hinna ja kvaliteedi parimat sulamit. Kas või roodude kaupa musklit ja aju ning sadade tonnide kaupa ehtsat vene rauda, kui turg seda vajab.”

“Millal tagasi jõuad?”

“Ööl vastu kahekümne kolmandat, kell pool üks läbi Helsingi. Hoiame sidet ja musi kaa!”

“Musi, musi,“ pudistas Logosoni Laine kaanega tualett-telefoni. Ta oli oma isand Peetri naine, väga arenenud kahejalgne ahv, kes armastas kulda, peegleid ja siidi, aga pelgas tööd ja higi. Kui Peeter nädalate kaupa mööda areaali ringi sebis, suhteid keevitas, rühmas, härgas ja jääras, siis Laine lesis diivanil, lehitses ajakirju ja näkitses ?okolaadi. Ta oli kunagi toiduainete tehnoloogia kursuse pooleli jätnud, millalgi restoranis koka ja administraatorina töötanud, aga nüüd veetles teda intellektuaalsemad alad. Ja selleks, et vaimsus välja paistaks, pidi korraldama paatisid ja grilliõhtuid.

Pidevalt rabav Peeter oli Laine kõrval rott kõrgeimas mõttes, kes võinuks vahest teisel asjaolul Ukraina keevitajate ja T?eropovetsi rauatonnide asemel ka amfetamiini või heroiini vahendada. Kuid nad olid riigi jaoks maksujõulised ja eurokõlbulikud inimesed, kel pojad ammu pesast välja lennanud, korter pealinna keskel ja suvilamaastik mitte kaugel merest paiknevas siirdekülas, kus oli hulgi igasuguseid arvajaid, aga mitte selget liidrit.

Kõrgel õhtupäikeselise Läänemere kohal vuhisevas Boeingis, lahja ja läbipaistev õlletopsik kintsu peal, vahtis Logosoni Pets Taani–Rootsi jalgpallilahingut. Samal ajal studeeris Laine värske Kroonika hinnalist teavet. Aga kui nad kolme tunni pärast kokku said, nikkus Pets naise kiiresti läbi, neelas A. Le Coqi porteri ja vajus unne kui jõulukuine isamäger. Laine oleks sel ööl veel pildiajakirjast midagi enamatki tahtnud, aga peagi koitis uus päev ja värske suve hommik heiskas hallid purjed.

Sulane oli selleks ajaks juba kodukülast linna tellitud; koduküla oli Laine uusmoodne väljend, mis tähendas omale ostetud oaasi väljaspool sõelaks kuluvat Tallinna. Sulane oli aga Ukrainast pärit hooajatööline Tolik, kellele parajasti kodukülla elamisluba kombineeriti. Pets libistas lõua tüükaist siledaks, hõõrus meeste Nivea nahka ja kostis: “Noh, kuis kurss? Kütame situst läbi ja võtame koorma peale!”

Situ oli Citymarket, kus müüdi tursafileed ja tuunikala, paltust ja austreid ja üldse miljonit asja, mis kõik võisid rahvuslikul eurojaanikul otse hädavajalikuks artikliks osutuda. Pets roolis oma BMW täpselt mõõdetud kaarega teiste sõiduautode parve ja ajas hõlmad laiali. Laine sättis päikeseprillid ette ja sulane haaras kolm kartulikotti kaenlasse.

Situs kulus neil ainult poolteist tundi ja pealt kaks tuhat krooni, sest ega siis Võidupühal või aega kulutada ja ebaeestlaslikult priisata. Pets kärutas õllekastid, viinapakid ja kihvtiballoonid pagasniku ette, sulane taris moonakotid taha istmele ja sõit läks mööda Haabersti kiviaeda edasi. Automakist tuli Meie Mehe mõnusat musa, Laine kuppis Eve’i ja sulane sügas mune. Ainult Vanajumal oli sel ennelõunal halliks kulunud põhjaeurooplane, kes taevast krae vahele siristas. Jaaniliste meeleolu polnud mitte just halvatud, aga igatahes parajalt rõhutud.

“Pole viga, ega me papist poisid ole. Siin kandis on üldse selline pull lugu, et kui üle Eesti sajab, siis meil paistab päike. Nagu läbi taevaaugu,” pani Pets pada.

“Ja vas-tu-pi-dii,” ruigas Kusti väravast sisse kakerdades, aga see oli talle lubatud, sest Kusti oli külafilosoof ning pilli-, pulli ja teadmamees. Temaga koos koterdas hoovi sotu, aga alati väga abivalmis Mari, keda hüüti tüdrukuks ja suiliseks. Pets tõmbas sinimustvalge vardasse ja muruniidukile hääled sisse. Laine pani lilled Rolfi hauale, kes puhkas juba aastapäevad aianurgas meeter maad mulla all. Ilus kõrgejalgne ja laiguline dogi oli olnud, aga dogid teadupärast kaua ei ela. Proviant tassiti palktarre, Laine hakkas tüdrukut juhendama, Tolik ja Kusti olid aiatagusele heinamaale kände ja oksi kuhjanud, aga see hunnik oli juba parajalt vettinud. Aeda pandi püsti hoopis telkkatus ja seati valmis grillimistarbed. Mujal kogu Eestis võis ju täitsa ilus ilm olla, ainult siin paepealsel rannikul sihistas vihma kui Taevataadi lõpmatust põiest.

Varsti tulid Kaidu ja Urve, kes olid usinalt second handi kolmandat fraktsiooni puistanuna kenasti riides ja elasid naabertalus juba mitu aastat kokku. Urve oli töötu, endine laevakokk, kes sõitis iga päev bussiga edasi-tagasi vallamaja ette luuda vibutama; Kaidul aga polnud juba pikemat aega mitte kusagilt seitset tuhandet krooni võtta, et oma aegunud tüürimehelitsentsi uuendada. Seetõttu kopsis ta ehitustöö otsi, aga tema põuetaskus pungitses pesuehtne Lauaviina poolik ja kaenla alla surutud maakonnalehe nutsakust sihtisid välja tuulehaugide teravad nokad. Korgid krutiti pealt ja muusika põhja, melus üle ühe lause keegi ei ütelnud. Mari muudkui kandis ja kandis, Laine muudkui pakkus ja seletas, aga süüa eriti ei tahetudki; mekutati ja mäluti, aga see-eest aina rüübati ja rüübati. Pets keeras liitrisel viskil korgi pealt, valas plastiktopsidesse “Elagu Võidpüha!” toostiks ning sinimustvalge rippus halli piserdava suvetaeva all lontis nagu püha kalts.

Siis aga saabus habetunud Meinard. Veidi tuikudes ta tuli, aga kirjanikule, mis siis, et noorele, oli see ju ometi lubatud, eriti siis, kui ta reaalse eluga kontakti hakkas kaotama ja seda Meinard kurtiski. Arutati valla asju, kiruti ja kuulutati selgelt, kuidas asjad peaksid olema. Kusti, kellega Meinard vaimu pani ja mõnes mõttes konkureeris, oli juba mitu korda europarlamenti kirjutanud ja toetust palunud, aga välisabi polnud mitte kusagilt näha. Kevadel kaevati peldikule uus auk, putka tassiti peale, solk lendas pangest ikka üle kiviaia ja harakatel oli lõbu laialt.

Tegelikult oli õe suvilas hapnev Meinard peaaegu paadialune ja mõningasse sõltuvusse langenud salanarkar, kellele soomlasest suvilanaaber polnud enam droogi toonud, sest somm oli parajasti stjuuardina pika välisotsa peal teenistuses. Soomlasele meeldis tegelikult hoopis rohkem Toliku munni imeda ning mida sa hing siin ilmas ühest perssepanevast ukrainlasest enamat saadki ihaldada, kui kord juba homo oled? Aga seda külarahvas veel ei teadnud, vorstikesed särisesid grillipannil, saunaahjus suhises tuli, halogeenlambikesed rippusid telgilaes, jaanik oli täies hoos. Kaidu kakerdas vihma käes ja Meinard kippus Urvele musi tegema.

“Sa võiksid natuke rohkem oma hügieenile tähelepanu pöörata.”

“Aga ma ju harjan iga nädal korra oma hambad üle. Kas seda on siis vähe?” Kirjanik oli riivatud.

“Marutaud levib nüüd ka pudelikaela kaudu. Seepärast rüüpa terviseks!” Kusti ulatas Meinardile lohutuseks kraaniga viinapaki, millest kirjanik otse kõrri niristas ja siis habemest viinapritsmeid puristas.

“Mehed! Kurat! Jalgpall ju hakkab peale! Holland–Läti või Saksamaa–T?ehhi – ei teagi mida vaadata. Peaaegu oleksin maha maganud.” Karjatanud Pets tormas tarre nagu oleks see tuld võtnud.

“Ei see haigus ilmast lõpe.”

Päike, kui seda sel päeval kusagil üldse oli, hakkas vist juba metsa ja mere taha vajuma, kiskus päris hämaraks. Tümps aga pumpsis, neelati ka lääbakil, Laine peibutas Toliku sauna. Tolik oli teda seal varemalt korra juba pannud, aga jaaniööl polnud selles enam mingit pattu. Pealegi oli Tolik poolenisti nagu oma pere liige, Mariga küll paberite kaudu abiellu munsterdatud, migraametis taotlus sees ja puha, aga tähtsam oli see, et hoidis valvurina suvilat ja keppis ka, kui Petsi käepärast polnud. Keda see huvitas, et Tolik tasu eest vahel ka sommi pani ja kunagi allohvitserina Kiievi KGBs oli teeninud. Eesti saun ja eesti püha, truiks neil jään nüüd surmani.

Meinard aga tahtis ka oma teravust saada, viskas suraka grillisüüte vedelikku hinge alla ja oh, kuis ergult sähvas see! Kaidu ja Urve istusid kaelakuti telgi all jorisedes ning Kusti tiirles igal pool põrisedes nagu tüütu parm. Saunas tehti ägedat öötööd ja sada krooni saanud Mari põlvitas tares, tugitoolis lösutava Petsi ees suhu võtta. „No kumb on parem – jalgpall või seks?“ küsis Pets, aga Mari vaid mõmises.

Süütevedelik tõusis Meinardile ajudesse, neerudesse, igale poole; ta kakerdas sauna, võttis riista välja ja saigi eluga kontakti, kui otse pistikupessa kusi. Saun sähvatas lühisesse ja öötöölised pidid kuuri kolualusesse nühkima kolima. Saun aga võttis pikapeale tuld ja nõnda sai lõpuks ka jaanitulest asja.

Südaööl löömas kodukülas päris võimas lõke, mida märgati mujalgi, aga Päästeameti kohale unnates olid järgi vaid aohallis suitsevad tukid. Natuke kurvastav see ju oli, aga mitmel mehel oli nüüd mõneks ajaks jälle konkreetsemat tööd.

Jaanipäeva hommikul pesi külafilosoof Kusti palge oksest puhtaks ja hakkas UNESCO jaoks taotlust kirjutama, et ta koduküla rahvuslik jaanik kultuuriväärtuste maailmapärandi nimekirja kantaks.

Tarmo Teder