SELJAD KOOS: Lass ei söandanud Jürgenit kassile ussirohtu ostma saata. INGMAR MUUSIKUS

Kõige vastikum asi autojuhi elukutse puhul on ootamine, nii olen ma alati arvanud.

Ootan hommikust peale, pea kammitud, aga kinnisvaramaakler Liis Lassi (20) näha ei ole.

Helistan, piiksutan. Lassi ei kuskil. Lõpuks, pärast lõunat, saabub Lassilt teade. “Andeks! Lükkame homsele!”

Järgmisel päeval sama seis – Lass silmapiirilt kadunud.

Kirun ennast mõttes – on sul vaja kõigi plikade pärast muretseda, vana mees! Ja tuleb kõne: “Halloo, pane ennast valmis, kümne minuti pärast olen kohal!”
 
Kõigepealt esitleb Lass oma Mazda MX-5 võimalusi. Tõmbab tänavatel jumekaid poognaid ja möödub uimasevõitu Sierradest, nii et tolm taga.

Kuidas sa nende kontsadega sõidad?

“Tead – pigem väsib tossuga jalg enne ära!”

Meie sihtpunkt on ehitusjärgus ärihoone Tallinnas Tartu maanteel, mida Lass müüb.

Mazda sildadelt ja vedrustuselt ning hinna ja kvaliteedi suhtelt libiseb jutt olukorrale kinnisvarasektoris. Kostab termineid “likviidsus” ja “marginaal” (nii ühe kui teisega olevat asjad – ptüi-ptüi – head).

Ja jutu üldine sõnum on, et tänapäeval ostab klient kvaliteeti. “Aeg on selline, et ega enam mingit saasta ei müü!”

Mazda vurab ehitusplatsile, mida katab nii paks killustik, et olen valmis Lassi kontsade säästmiseks maakleri kukile võtma. Aga Lass hääletab mu ettepaneku maha. Põhjus: seelik on liiga kitsas ja killustik ei tegevat kontsadele kõige vähematki.

Töömeestel kustuvad sigaretid näpu vahel ära, kui ehitusplatsil maaklerit näevad.

Lass teeb ehitusjärgus hoonest mõned klõpsud, et need kontoris veebi üles riputada ja suundume tagasi linna, mina roolis.

Tuul puhub, päike sirab, autoakendes kohtab äratundvaid pilke.

Lass kiidab, et kui kabrioletiga suvel mõni pikem ots teha, pole randa minna vajagi.

Räägib telefoniga, ajab asju, vasaku käega žestikuleerides juhatab mu parkimiskohta, kusjuures mul juuksed hirmust püsti – me loovime läbi keelava liiklusmärgi alt!
 
Kontoris paneb Lass meile lauale tassid ülimagusat kakaod (see on talle endale lõunasöögi eest). Ise asub arvuti taha ja kukub seda niisuguse innuga toksima, et kõrvarõngad värisevad – nagu sõidaks rong vanast puumajast mööda.

Lass lepib kokku kohtumisi disaineritega, kellega tal on vaja arutada, missugused võiksid olla köögid, mis korterisse sisse projekteeritakse.

Siis uurib, kas isik, kellega oli lõunasöök kokku lepitud, on kohal. Ei ole.

Tutvustab trammikujundust, mille ta ise välja mõtles – sinna tulevad A&A Kinnisvara logod.
Lassil pole mingit ideed, kuidas kaela sadanud autojuhti rakendada.

Ma olen kuulnud, et autojuhilt võib tellida kõikvõimalikke teenuseid. “Järsku ma toon sulle midagi poest?”

Lass ei haagi.

“Või panen maniküüri aja kinni?”

Lassil on lühikesed küüned, ta ei viitsi pikkade küüntega jamada.

“Kassile ei ole vaja midagi osta?”

Selgub, et Lassi kassile oleks vaja ussirohtu, aga sellise kohustusega Lass mind koormata ei söanda.

“Või veedame lõunatunni rannas!? Ma võin vabalt jäätist süüa ja tunnikese...”

Lass vaatab m ind mõningase tusaga. “Ma ei käi isegi  p u h k u s e  ajal eriti rannas. Pigem suhtlen, loen...”

“Mis raamat sul praegu pooleli on?”

Lass: “Peeter Raidla raamat Hans H. Luigest.”

“Ma mõtlesin küll rohkem ilukirjandust.”

“Kas see pole siis ilukirjandus?” Viskab kavala pilgu. “No mingi Vonneguti raamat on ootamas.
Aga enne loen selle Luige-raamatu läbi.”

Mida sa sealt Luige-raamatust leiad?

Lass: “Ma olen kõik Raidla raamatud läbi lugenud, mis ta Äripäevas kirjutanud on.”
 
Lass on kontorisse nii istuma pandud, et ta on esimene, keda sissetulija näeb. Seina peal on raami sees tunnistus selle kohta, et ta on edukalt läbinud kinnisvaramaaklerite põhikursuse Haabersti Maja Kinnisvarakoolis.

Praegu õpib Lass EBSis ärijuhtimist ja keeli – prantsuse, saksa ja hispaania. Saksa keele selgeks saamine on Lassi suur eesmärk. Nüüd tahab minna TTÜsse haldusjuhtimist õppima.

“On sul neid koole nii palju vaja?”

Lass asetab käed lauale, sõrmed vaheliti, ja naeratab nagu teletöötaja, kui lambid põlema pannakse.

“Sotsiaalne kapital, mis kõrgkoolist saab, on meeletu väärtusega – isegi tähtsam kui teadmised, mis sealt kaasa tulevad.”

Võtan veidi aega, et see lause sõna-sõnalt üles kirjutada ja loen selle Lassile ette. Ta on rahul.

Ma olen Lassi kohta lehest lugenud, kuidas ta lahkus hiljuti teatrist akna kaudu ja pidi peaaegu ühe tuntud muusikakollektiivi laiali ajama ja kellega ta elab ja kellega enne seda elas.

“Mis on kõige hullumeelem asi, mida sa oma elus teinud oled?”

Liis mõtleb, meelde ei tule. Kõik on olnud läbimõeldud ja korralik.

“Miks sinuga juhtub nii, et lehed kirjutavad, kuidas sa lahkud teatri aknast ja kuidas sa ajad ansambleid lõhki?”

Liis selgitab pikalt, kuidas meedia inimestest vahel teise pildi jätab.

Liis: “Minu töö ja eraelu on täiesti erinevad asjad. Mu professionaalne töö on selline, et siin ei ole naljategemist. See on usaldusväärsus, mida ma müün. Kui ma siin meelelahutust müüksin, ei võtaks mind keegi tõsiselt.”

Liisi arvates võib naisterahva pilt kinnisvarakuulutuse kõrval olla tõsiselt distracting (häiriv, eksitav), tuua kaasa mittevajalikke kõnesid jne.

Saad sa kõnesid palju?

“Ükskord kella kaheteistkümne ajal öösel helistas keegi härra, et on võitnud miljoni ja kas ma ei aitaks tal seda ära kulutada.”

“Mis sa talle vastasid?”

“Ma vastasin, et ma ei tööta öösel kell kaksteist.”

Liis veenab mind järgneva poole tunni jooksul, kuidas talle meeldib tõsine kontoritöö ja äri ja matemaatika ja arvud ja kuidas see kõik on talle meedias möllamisele vajalikuks tasakaaluks.
 
“Martin, tule siia!” Liis kamandab lähemale kolleeg Martin Sillandi, vanemmaakleri, kes Liisi siia kontorisse tööle tõi. “Räägi ajakirjanikuga!”

Sillandi istub maha ja alustab. “No mis ta sellest kinnisvarast ikka teadis, kui ta siia tuli! Mitte midagi!”

Liis karjatab “Kuule, ma ei võta sind meheks!!!” ja torkab Sillandit näpuga ribidesse.

Sillandi ei lase annast häirida: “...Aga mina küll usun, mis ta mulle räägib! Vahel ma mõtlen, et ta on nii noor – kuidas ma seda kõike usun, mida ta räägib!!!”

Liisi minupoolne kõrv läheb heameelest roosaks. Teist pole näha.

Sillandi: “Sisu on tal oluliselt rohkem, kui pealt paistab. Ettekujutus, mille ta endast on meedia abil loonud – sellega võrreldes on sisu kordades rohkem.”

Liis ohkab ja vaatab mulle otsa, valvsust kaotamata, käed laual koos nagu diktoril.

“Kas ta teil siin ülekäte ei lähe?” küsin.

“Ei, me hoiame teda ohjes!” Sillandi viskab Liisi suunas kiire pilgu.


“Päris aktiivne hull ei ole?” püsin sama teema küljes.

“Ei. Me saame temaga hakkama!” kordab Sillandi.

Liis prahvatab: “Issand, räägivad mul siin nagu kaks isa!!!” ja uurib õhetades oma lühikeseks lõigatud küüsi.
 
Mis sinust on saanud kümne aasta pärast?

Liis: “Ma olen alati teadnud, et kõike, mida ma tahan, seda ma ka saan. Praeguste arengute juures võin ma öelda, et kõik läheb plaanipäraselt.”

“Niisiis, mis sa kümne aasta pärast teed?”

Liis: “Seda ma küll arvan, et kümne aasta pärast ma põhitöökohta kindlasti enam pidama ei pea. Et ilusa ilmaga võin õue minna, kui tahan!”
 
Ega midagi. Hakkame lõpetama.
Tööpäev saab läbi (kell on nii umbes kolm). Lass tõmbab pluusi sirgu, hakkab asju kokku panema ja teatab usalduslikul moel, et kui ta oma praeguse auto kunagi millegi vastu välja vahetab, siis ehk ainult Tõelise Auto vastu, milleks on tema jaoks Bentley Continental.

“Ja kui ma ostan endale Bentley, siis on see esimene ebaratsionaalne otsus, mis ma teen. See on lihtsalt ilus.”

Mõni hetk hiljem vurab Lass Viimsi suunas. Elukaaslane Elmar Liitmaa võtab temaga Raua tänaval sünkrooni ja nad sõidavad võidu.

Liis enamasti võidab.