Kuno Pindmaa ---

Kuno Pindmaa peadpööritav edu kirjatarvete ja kontoritehnika turul üllatab paljusid ning paneb isegi suurimaid konkurente mehe ees mütsi maha võtma. Firma Charlot kaudu kogu oma kontserni opereeriv Pindmaa ise ütleb, et edu on tänu juhustele tema juurde ise tulnud.
Kümne aasta jooksul on Pindmaa kokku ostnud üle 17 ettevõte! Üks tema viimaseid oste oli 1894.aastal ehitatud Kohila paberivabrik, mille üüratutes nostalgiahõngulistes ruumides ärimehega juttu teengi. Veel poolteist aastat tagasi töötas siin 400 inimest, neist 80 valgekraed. Pärast seda kui Pindmaa raskustesse sattunud tehase varad soetas, on tsehhis kõigest 40 inimest ja kontoris 5. Ometi on see vana vabrik üks Pindmaa äri nurgakividest, mille baasilt saab asuda ka Lääne-Euroopa turgu hõivama.

Osaühingu Charlot asutas Pindmaa kodulinnas Võrus juba 1994.aastal. Teda oli nakatanud kooperatiivi pisik ning ta kirjastas kunsti, raamatubuklette ning muud pudi-padi. Teiste hulgas tellis temalt kaupa Tallink.
Ent õpingud viisid tööstuselektrooniku haridusega mehe hoopis Tallinna, kus ta tegi ühemehebisnist, kuni see enam pinget ei pakkunud. Töötas siis veidi firmas Altosaar ja Tiik, mis korraldas Balti Rõivamessi ning sai sealt kirjastamise kogemuse. Samuti oli omal erialal projektijuhina Pristises, kus aga julges küsida vastutusrikkamat positsiooni, kuid seda ei antud.
„Ma ei ole selline hurraa-teeme-ära-tüüpi meeskonnamängija, pigem omapäi pusserdaja. Tundsin, et mu tagumik on suurem kui tool ja küsisin suuremat tooli, kuid mõistsin, et selles firmas minu jaoks redelil enam pulki polnud,“ räägib Pindmaa Pristise kogemusest.
Mees pöördus tagasi Võrru ning pani nurgakivi oma tänasele hiilgavale bisnisele. Ta avas kohaliku haigla keldris 12ruutmeetrise paberi ja kontoritarvete poe. Ta põrutas autoga Tallinna nuias pealinna suurtelt bürootarvete firmadelt (keda Pindmaa nimetab „hiinlasteks“) kulumaterjali: paberit, koopiamasina toonerit, pliiatseid ja pastakaid.
„Tahtsin paberit aga neljast kohast öeldi pehmelt öeldes ära. Anti mõista, et miinimumkogus on lava, noormees. Ühest kohast (firma Papyrus) sain siiski sularaha eest viis kasti paberit ning müüsin need Võrus haiglale. Edasi sain kliendiks juba maavalitsuse, siis linnavalitsuse ja nii ta läks...“ räägib Pindmaa. ’
Peagi oli mees taas Tallinnas ning käivitas pisikese esinduse Madara tänaval. Tekkis vajadus palgata sekretär ja raamatupidaja.
Pindmaa: „Sekretäri leidsin lihtsa vaevaga, raamatupidajat otsisin lehekuulutuse kaudu. Tuli end pakkuma keegi vanem daam, kes soovis palka alates 10 000 kroonist. Mul, maapoisil nii palju muidugi polnud, tegin äri oma tasku peal. Aga see inimene ütles mulle kuldse lause, mis mind siiani kandnud on: Kuno, sul on kaks võimalust äri teha – kas teed seda väikselt, oma kulude katteks, või unustad kulude bisnise ja teed suurelt, uhkelt ja huvitavalt!“

Võru mees valis teise variandi. Õppis ise raamatupidamise ära ning keskendus kasvule. Järgmisena võttis Pindmaa kõned otse Euroopa suurtele tootjatele – Pelikanile, Esseltele ja teistele.

Pindmaa pürgis aukartuseta suurte brändide maaletoojaks . Samuti ostis ta kaupa oma suurimalt konkurendilt Infotargalt, vahetas pakendid ära ja müüs oma klientidele. Aukartuseta!
Ja kui ühel hetkel tuli tuttav pakkuma raskustes kirjatarvete poodi Vana-Viru tänaval („kuule, Kuno, sa selline hull, äkki räägime asjast...“) soetas mees sellegi aukartuseta. Järgmiseks „pudenesid“ mitmed kunagised suured tegijad (Odamus, Vesiroos, Kenmar jpt) konkurentsist ning Pindmaa kui taganttulija ostis paljud neist üles.
„Ma lihtsalt ei osanud midagi karta,“ ütleb ta. „Läti partner ütleb mul veel tänagi, et sa, Kuno, oled nagu üks kuradi talupoeg, kraabid ja kraabid endale kartulit kokku!“
Esimesed seitse aastat toimetas Pindmaa Charlot’i kontsern laenudeta, pööritades iseenda kapitali. Pindmaa ütleb, et see oli lõpmata vahva tunne kui „pappi“ hakkas üle jääma.
2007 oli kristallselge, et Eesti turg jääb Charlotile kitsaks. Pindmaa mõtles, et kui ta Eestisse pusserdama jääb, „tapavad“ suuremad konkurendid ta varem või hiljem ära. Julge sammuna investeeris ta masu eel Lätti 20 miljonit krooni, soetades kontrolli tugeva hulgimüüja Gaita SIA üle.
„Tühja see äri selle asja juures! Mul oli soov laieneda. Eestis pole mingi probleem teha kirjatarvetega aastas 100 miljonit krooni! Lätis on see samuti tehtav, ehkki masu mõjus seal laastavalt. Leedus on potentsiaali nii et tapab – see on ju ka palju suurem riik!“ ütleb Pindmaa, kes loodab paari aastaga kontserni käibe üle 500 miljoni krooni kasvatada.
Vaikselt kasvas ka Charloti kontoritarvete jaekett Knopka. Kus uus kaubanduskeskus avati, seal ka Pindmaale pakkumine tehti. Firma kasvas, ostukogused suurenesid, äri läks lihtsamaks ja lõbusamaks, sest konkurendid hakkasid Pindmaaga arvestama ning pappi jäi tal jätkuvalt üle.

Eesti kirjatarvete pikaajalise suveräänse turuliidri Infotarga (Büroomaailm) üks omanikest Jüri Ross ütleb, et võtab Pindmaa ees mütsi maha. „Kõva mees – ma kohe täiesti imestan! Firmade kokkuostuga on ta saanud „metsasanitari“ kuulsuse. On teinud kõvasti tööd ja meile järgi jõudnud. Aga kogu aeg ei saagi liider olla, nagu spordis...“ 

Pindmaa ütleb, et ta on teinud „juhuste bisnist“. Masu kõrghetkel 2009.aastal avanes talle taas üks juhus tõsta oma äritordi peale magus kirss. Rahvusvaheline kontsern Atlanta sulges raskustes tootmise Kohila Paberivabrikus ning Pindmaa soetas mullu sügisel soodsa hinnaga tehase varad.

Omades nüüd nii kontoritarvete tootmist kui ka müügiketti on tal võimalik teha õige kavalat äri.
„Esiteks, tehas võimaldab teha eksporti, laiendada meie piire võibolla Uuraliteni ja teiselt poolt tuleb Inglismaa meri vastu. Meil pol mõtet Saksast kaupa osta ja püüda seda Euroopasse müüa. Kui ise toodan ja hind on hea, võin müüa kasvõi Austraaliasse!“ räägib Pindmaa.
Järgmise hullumeelse plaanina kavatsebki Pindmaa „rinnaga peale minna“ Lääne-Euroopas ja Balkanimaades. Selleks on ta teinud pakkumise osta Hollandis üks tehas, mis võimaldab sortimenti laiendada kõvast plastist kontoritarvetega.
„Võimalusest tuleb kinni haarata. Holland pole võibolla strateegiliselt kõige parema koha peal, kuid seal on strateegiliselt õigel ajal p...sse läinud ettevõte!“ ütleb Pindmaa.
Kui miks arvab ta, et suudab vanas Euroopas kasumlikult toota?
Pindmaa: „Meie oleme sovieedid, meil kannatab dunkedes käia, kuvaldaga masinale pihta anda, kui see ei tööta. Kui mõnel masinal on vaja uut laagrit, istub mees treipingi taha ja teeb selle junni valmis. Hollandis on töötajad ja ametiühingud ja muu pudi-padi. Kui laager on katki, helistatakse peakontorisse, kus selle kohale tellimine võtab paar kuud.“
„Niisama lihtne see bisnis ongi!“