<p><b>Foto: Tiit Blaat</b></p>

“Siitsamast kõndisid kaks tükki mööda. Ema tegi koos küla perearstiga kepikõndi, ja need tulid niisama vastu,” näitab Mikk Kooser (30).

Ta seisab oma Lõuna-Antsu talu tootmishoone ees ja näitab käega paarkümmend meetrit eemal asuvale teelõigule. Võrumaal Meremäe vallas asuvat Lõuna-Antsu talu ääris­tab riigipiir mitmest küljest. Sealtkandi inimesed peavad seetõttu pidevalt piiriäärsete eriolukordade ja mis seal salata, ka illegaalsete immigrantidega tegelema.

Kooseri emale ja tema sõbrannale vastu tulnud (tõenäoliselt) vietnamlaste teekonnale tegi kiire lõpu kohalekutsutud piirivalve. Muuseas, kohalike arvates ongi just vietnamlased need, kes enamjaolt Meremäe kaudu Eestisse kipuvad.

Teine kord tuli üle piiri kolm vietnamlast. Kopsisid reede õhtul majaaknale ja palusid peremehel takso tellida. Väitsid, et jalutavad niisama seal ringi. “Peremees oli heas tujus, kutsuski “takso”, aga enne seda küsis passi või mõnd muud dokumenti, et näha, kust nad pärit,” räägib Kooser. “Nad näitasid seepeale tahvelarvutist – neil oli see kaasas – pilti ja väitsid, et see on nende reisidokument.”

“Takso” saabumise peale rõõmustasid vietnamlased koledal kombel. Kui aga takso osutus piirivalvebussiks, kust rohelises vormis mehed välja hüppasid, kadus rõõm kiirelt.

Meremäe pole kagupiiril tegelikult kõige tihedama liiklusega lõik, piirivalve andmeil tuleb igasugu rahvustest salasisenejaid kõige enam Piusa või Saatse kandist. “Aga see on siin väga tavaline, et kopter lendab ja piirivalve peab autosid kinni,” ütleb Kooser.

Kooser toob näite, kuidas paar nädalat tagasi sõitis ta autoga mööda oma maavaldusi ringi, kui korraga piirivalve ta kinni pidas ja dokumente küsis. Need olid aga töökotta jäänud. Lisaks leiti tal kotist kaks Venemaa maksumärgiga viina. “Siis oli küll, et mis, kus, millal ja keda. Me käisime nädal aega varem tüdrukuga Venemaal ja sealt ostsin,” meenutab Kooser. “Algul nad ei tahtnud uskuda, aga siis kontrolliti nimesid ja nähti, et me tõesti käisime Venemaal.”

Kooseri subjektiivse arvamuse kohaselt on alkoholi ja tubaka salavedu vähemaks jäänud – talviti veel saanidega kiirelt käiakse –, aga illegaalsed immigrandid tulevad ikka sama hooga edasi. Tulid mõne aasta eest, tulevad ka praegu.

Kooser pole Meremäel niisama mees. Tema perekond peab Lõuna-Antsu talu, mis haldab üle 1000 hektari maad. Linnalastele selgituseks – see on meeletu pind. Kümmekonna aasta eest sai tal Tallinnas kaitseväes olles linnast kõrini ja ta otsustas isatallu tagasi tulla. Nüüd kasvab põldudel teravili ja raps, tööl on seitse inimest. On raske, kuna viljahinnad on madalad ja maad peab kogu aeg juurde ostma. Hääbuvas külas on juba paljud alla andnud ja lahkunud. “Vastu põllumaid on vast kilomeeter piiri. On selliseidki põlde, mille ääres on kraav ja see ongi piir,” kirjeldab Kooser.

“Korra pidime puulangetamist selgitama – piiril on truup, kust inimene läbi mahub, ja sealt oli puu maha võetud. Lõikasime sealt aasta varem võsa, aga korraga kutsuti meid sinna ja väideti, et oleme piiritsoonist puu maha lõiganud.”

Kohal käis ka Venemaa piirivalve, vaidlus oli pikk, kuid Kooser siiski süüdi ei jäänud – võsalõikamise saepuru oli juba hallikas, aga puu oma värske ja kollane.

Teinekord õpetas Mikk oma tüdruksõbrale autojuhtimist. Tee viis endise Meremäe piiripunkti juurde, kus keegi oli puidust tõkkepuu puruks peksnud. “Keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi, kui korraga tulid piirivalvurid täie lauluga meile järele ja küsisid, kas meie peksime laiali. Mina küsisin, et mis mõttes, ma ise elan ju siin ja ma ei tule siia ometi huligaani tegema.” Kooser näitab uut tõkkepuud, mis nüüd on juba metallist. “Mind võeti ­piirile kaasa ja lasti liivaribale astuda, et jälgi võrrelda. Ja kujuta ette, jälg oligi sarnane. Paar täpikest olid õnneks erinevad…”

Sealsamas üle põllu oli suvel tulekahju. Vabatahtlike tuletõrjeauto jõudis minut enne riiklikku komandot kohale, aga sai neilt käsu minna tiigile vett andma. “Kui omanik näeb, et tuletõrje tuleb, aga kustutama ei hakka ja läheb hoopis tiigi poole, siis hea, et tappa ei saanud! Inimene on ju šokis ja minut on seal nii pikk aeg,” räägib Kooser ja näitab maja, mis suurest kuumusest hoolimata siiski päästetud sai.

Fotograaf Tiit teeb pilti. Oleme piiril olnud napid minutid, kui korraga saabub vilkurite sähvides piirivalve.

“Meile tuli info, et inimesed kõnnivad piiri lähedal!”

“Vaatame siin põldu üle.”

“Põlluülevaatus kaameraga? Mis siis plaanis on?”

“Ajame niisama juttu.”

Kui selgub, et midagi ega kedagi üle piiri ei veeta, taltub ka piirivalve. “Sellega on siis korras. Seal on lihtsalt avalik kaamera, aga iga kord ei saa aru, kes siin piiril käib.”

Kooser räägib tagasiteel, et kohalikud elavad piirivalvega sümbioosis. “Enamasti saadaksegi illegaalid nii kätte, et kohalikud annavad teada. Samas jälgib piirivalve, kui keegi kahtlane meie valduste ümber luusib. Meil on korra ka sees käidud, kunagi lõunapausi ajal, kui jätsime uksed lahti, aga ükski piiriületaja küll probleemi tekitanud pole.”

Kooseri maadele jääb ka viimase aasta jooksul kõige rohkem tähelepanu saanud piiriala – kurikuulus piiritulp 121, kust kadus Eesti luuraja Eston Kohver. “Isa niitis seal läheduses muru, kui korraga terve ports ametnikke mööda jooksis. Ega nad midagi ei öelnud,” meenutab ta. “Siin,” osutab ta rohetavale põllule, “maandus igatahes helikopter ilmselt koos selle mantli, noh, Rõivaga.”

Pärast Kohveri juhtumit on piirilt võsa kõvasti vähemaks võetud, piiri enam metsasihiga sassi ajada ei saa. Varem juhtus seda pidevalt. “Ema oli jälle koos sõbrannaga kepikõndi tegemas. Käisid seal ­piiri ­ääres jahimeeste maja juures ja läksid natuke edasi, aga piir on seal ju sopiline – kõndisid ja ühel hetkel arvasid, et on üle piiri ning hüppasid sealt üle,” räägib Kooser. “Läksid ähmi täis ja liikusid edasi, kui korraga oli jälle piir ees, kust nad jälle üle hüppasid. Pärast vaatasid kaardilt, et olid otse üle Venemaa käinud.”

Kui venelastele piiriületusega vahele jääda, pole see sugugi naljaasi. Mõni aasta tagasi käisid kohalikel jahimeestel kaugemad kolleegid abiks. Need aga ei teadnud päris täpselt, kust piir jookseb, ja üks neist sattus Vene poolele. Venelased võtsid ta muidugi kohe kinni. “Too mees oli astmahaige ja tal polnud inhalaatorit kaasas. Paras sebimine hakkas pihta, et see talle siis Pihkvasse kongi toimetada,” meenutab Kooser. “Ise ma käin Venemaal korra kuus – vanaisa haual – ja siis lasen autol paagi ka täis. Vahel on hea käia mahajäetud kohas, siis saad aru, kui ilusas kohas ise elad.”

Meremäel on tõesti ilus – väikesed künkad, tiigisilmad, metsas laulavad linnud. Aga tööpuudus ja noorte lahkumine on kunagi mitmesajale lapsele haridust andnud kooli peaaegu tühjaks jätnud ja külapood hingitseb hädavaevu. “Siin oleks ikka väga ilus, kui see kõik korda teha,” ütleb Kooser oma Fordi maasturiga küngastest üle ja ümber sõites. “Samas, kui leiba teenida ei saa, siis noored lahkuvadki.”

Mis aga pidevalt üle piiri tulevatest välismaalastest saab, Kooser öelda ei oska. Kohapealset ilu saavad nad nautida vahest kilomeetri või paari jagu, siis ootab ees teekond piirivalvekordonisse. “Ma ei kujuta ettegi, kuhu nad jõuda tahavad. Eks meil siin nalja visatakse, et võtame kinni ja paneme vähemalt tööle, mis nad niisama jõlguvad,” ütleb Kooser. “Ma pole tegelikult isegi mõelnud, et mis pagulaste kvoodist arvata. Eestlasena mõtlen, et mis neid ikka tuua, aga ma pole piisavalt süvenenud, et oma nägemus oleks…”