06.03.2009, 00:00
Maaväline lind Mark Raidpere
Eestis pole just palju kunstnikke, kelle pärast on Soome president isiklikult kohale sõitnud. Nii väärikat Fennica preemiat ei olegi ükski Eesti kunstnik varem saanud.
28. veebruar 2009
KUMU. Kohal on Soome Vabariigi
president Tarja Halonen, et üle anda kaalukas Ars Fennica kunstipreemia,
mida siiani pole saanud ükski eestlane. Nüüd annab ta selle Mark
Raidperele.
Ta väljendab oma lühikeses sõbralikus
kõnes igati rõõmu, et just Mark selle auhinna saab, ning
naerab seejuures nii mõnuga, nagu annaks preemia omaenda lihasele
pojale, kelle üle ta uhkust tunneb. Mark punastab ja tänab oma
vanemaid. Pärast ütleb, et kurat, ma unustasin veel KUMUt
tänada, ja seda ja teist ja kolmandat tänada! Aga see on hiljem.
Pärast kätlemistseremooniat pääsen ka korra
löögile, et õnne soovida, ja tänitan juba eemalt, et
vaata, et sa nüüd uhkust täis ei lähe! Ma tean, et ta ei
lähe nagunii, ta jääb ikka selliseks tulnukapilguga tegelaseks,
kellele võõras inimene naljalt ei lähene ja kes ise oma
näituste avamistel pigem püüab tagaplaanile
jääda ja niisama endale rusikatega vastu rinda ei tao.
Mark on hajevil, auhind ja lilled süles, ning tema ainus mure on, et
tal pole vahuveinipokaali.
“Mul peab see olema praegu,”
ütleb ta närviliselt. Ega enam pole küll kuskil. Annan talle
enda oma, et ta saaks etiketi kohaselt klaase kokku lüüa.
Nüüd on kõik korras. Margile meeldib, kui kõik on
korras.
Hiljem teeme Katjaga KUMU ees õues suitsu, kui tuleb
ka Margi ema, kes on kohvikust saanud ajalehti, et lilled sisse pakkida ja koju
viia. Soovime emale palju õnne, ema on rõõmus ja
ütleb, et seekord on kõik ikka palju pidulikum. Muidugi on! Ema
teeb suitsu ja mantlit peale ei panegi, väljas on kuus kraadi külma.
Ma ütlen, et jääd haigeks veel viimaks, aga Mark teatab, et ema
on juba suur tüdruk ja teab ise paremini. Siis arutame, missuguse
potilille peaks Margile kinkima. Ema arvab, et aaloe. Seda ei pea palju kastma.
“Ja sobib ka põletushaavade puhul,” viskab Mark.
1996 suvi
EHI ajal oleme päris
palju suhtlema hakanud, kohtume iga päev, käime pidudel, hängime
niisama linnas, meil on kambas Hele-Mai, Ene-Liis, Elo-Liis, mõnikord
Taavi.
Räägime mingi veidra kihlveo tõttu Margiga
kuu aega ainult soome keeles, algab see sellest, et on vaja Linnar
Priimäge närvi ajada, sest mingil suvekohviku õhtul ütleb
ta, et soome keel on maailmas kõige koledam keel ja see tuleks ära
keelata. See teeb meile palju lõbu, soome keel, mida me kumbki ei oska.
Sõbrad lähevad närvi, kui eemalt hõikame: “No
moi! Kuinkas hurisee?” Mark elab ema juures, aga sellegipoolest istume
tihti öösiti vaikselt tema köögis, kuni ema hommikul
tööle minema hakkab. Enne ema ärkamist koristab Mark korralikult
köögi ära. Millest me räägimegi? Niisama elust ja
maailma asjadest, nii nagu neid umbes kahekümnesed näevad.
Hullusest ja üksindusest, elu mõttest. Mark räägib,
kuidas ta väiksena üksi olles kohutavalt pimedust kartis ja pani
alati kõik tuled põlema ja viimaks läks ikkagi välja
telefoniaparaati otsima, et emale helistada: “Millal sa tuled?”
Margi ema töötas restoranis. Margile meeldib süüa teha.
14. veebruar 1997
Ma pean oma
sünnipäeva. Mul on olnud kombeks teha kostüümipidusid ja
seekord on teemaks horrorfilmid. Pidu toimub Levist Väljas, meil on seal
õudusfilmide soundtrack’id ja õõvane
interjöör. Mark on terve selle talve kuidagi liimist lahti olnud, aga
lubanud siiski m&
;oti
lde;elda selle peale, et tuleb pittu. Ma viskan nalja, et selline morbiidne
pidu peaks ju sobima. Aga Mark ei tule ega tule. Hommikul kella kuue ajal
laekub Mark, kes on välja hüpanud otsekui õudusfilmist. Ainult
et see pole kostüüm, ta on iseennast täiesti ära retsinud
– juuksed mingi imeasjaga peast nüsinud, suitsukoniga end katki
põletanud, silmis kurb ja hullumeelne läige.
“Noh, kas sobib? Mul kingitust ei ole, ma olen ise kingitus,”
ütleb ta. “Issand jumal!” ütlen mina, näos kaame
vampiirigrimm, mis sel talvehommikul kell kuus kahvatub päriselu horrori
kõrval. Hiljem ütleb Mark: “Ma polnud iseendaga üldse
rahul ja mul oli vaja sellest teistele kuidagi märku anda.”
10. juuni 1997
Mark avab Vaala
galeriis oma esimese näituse “Io”, kus on rabavad fotod
horrorseisundist, mille ta on fotode tarbeks kodus uuesti läbi teinud.
“Ma pidin seda tegema,” ütleb Mark. Kevade poole on Eha
Komissarovi kõrvu jõudnud kuuldused, et keegi noor fotograaf
on teinud sellise karmi fotoseeria. Ta on vahepeal Margi vaibale võtnud
ja pakkunud talle esimest vaba ärakukkunud aega näituse
korraldamiseks Vaala galeriis. Kohal on vanad sõbrad ja peen
kunstirahvas.
3. märts 2009
Nüüd tahavad kõik Margist lugusid saada. Ikkagi Soome
president ise andis auhinna üle ja nii suur asi. Aga mure on selles, kas
inimesed seda Margi kunsti siis mõistavad ka. Paljud pole seda
üldse näinudki, sest ega ta siin nii väga neid näitusi
teinud polegi, kõik puha välismaal.
Ma ütleksin,
et kui keegi Margi kunstist üldse aru saab, siis tavaline inimene saab
kohe kindlasti. Kui sul on liiga peen kunstiline haridus ja kõva IQ,
siis võib-olla püüad sellele liiga palju külge pookima
hakata, samas kui Margi tööd minu meelest püüavad sulle
niisama naha vahele pugeda ja tekitada sinus meeleseisundit, emotsiooni, mida
sa lihtsalt
t u n n e d. Hiljem võid ju mõelda ka,
aga kui ei tunne, siis on midagi väga viltu. Ma olen mõelnud,
et Mark ise otsib taga puhtaid emotsioone. Kui see on ahastus, siis olgu
ahastus lõpuni, kui meeltesegadus, siis sellesse peab sisse pugema, kui
armastus, siis sellest valju häälega ei räägi, kui
solvumine, siis peab morni näoga põgenema. Kui haigus, siis on
mure. Sa ei pea Marki tundma, et aru saada, mida ta näitab. Sa pead
lihtsalt elus olema.
Mark on unistaja ning hingelt poeet,
iseloom on tal täpselt selline, mille kohta öeldakse:
kunstnikunatuur. Ükskord ta jooksis solvunult minema, sest ma naersin
tema ebaõnnestunud soengu üle. Tagasi ei tulnudki.
“Kui Mark oleks ilmastikunähtus, siis oleks ta udu; kui ta oleks muusika, siis popmuusika; kui kehaosa, siis veenid; kui emotsioon, siis piinlikkus, ja kui Mark oleks loom, siis oleks ta lind.”
Juku-Kalle Raid
Fagira D. Morti intervjuud Mark Raidperega loe www.ekspress.ee
Juku-Kalle Raid
Fagira D. Morti intervjuud Mark Raidperega loe www.ekspress.ee