"'Made In China"' päästmine
Keskealiste põlvkond mäletab, et kunagises N Liidus
hinnati õige kõrgelt Hiina päritolu kaupasid. Sulepead,
termosed, pingpongipallid, froteerätikud ja muidugi ketsid. Kui N Liidu ja
Hiina RV suhted täitsa metsa läksid, kadusid ka loetletud kaubad
Nõukogude poodidest. Mille üle rõõmu ei tundnud keegi
(ketsidest, ma mäletan, oli eriti kahju), sest Hiina asjad olid ilusad ja
head. Kes oleks võinud arvata, et möödub vaid üks
põlvkond ja tarbija, kes näeb toodet tähistusega Made in
China, tunneb soovi haarata telefon, et helistada
tarbijakaitseametisse.
See on öeldud liialdusega, ent
mitte väga suurega, sest hakates üles lugema kõiki neid
juhtumeid, kus Hiina päritolu toodetega on olnud mingi jama, saaks selle
artikli maht täis kirjutatud, ilma et jääks ruumi mingite
järelduste tegemiseks.
Viimane juhtum on dateeritud 20.
augustiga, kui Uus-Meremaa võimud alustasid juurdlust Hiinas
toodetud rõivaste terviseohtlikkuse asjus. Kohalik tarbijakaitse
avastas, et mõningates Hiinast eksporditud riideesemetes ületab
formaldehüüdi tase lubatu 900kordselt (nimetatud kemikaal hoiab
riideid kortsumast, ent samas võib tekitada tüsistusi alates
ärritusest kuni nahavähini).
Ameerika Ühendriikides
on Hiina kaubad muutumas tulevase aasta presidendivalimiste teemaks.
Demokraatliku partei kandidaat Hillary Clinton teatas kümmekond päeva
tagasi Ameerika ametiühingute korraldatud presidendidebatil järgmist:
“Meil peavad olema rangemad standardid asjadele, mida nad impordivad meie
maale. Ma ei taha süüa halba toitu Hiinast või et mu lastel
oleksid mänguasjad, mis teevad haigeks.” Publik reageeris avaldusele
valju heakskiiduga. Kes on need “nemad”, kes impordivad Ameerikasse
ohtlikku kraami, jääb mõneti selgusetuks – on need
Ameerika enda firmad või siis hoopis Pekingi kommunistid?
Propagandasõja reeglite järgi vist ikkagi viimased.
Vahetult enne proua Clintoni seisukohavõttu oli Ameerika tarbija
kannatus pandud proovile Hiinas toodetud koera- ja kassitoiduga, mille
kätte lõppesid sajad neljajalgsed lemmikud. Ning mis veelgi hullem,
maailma suurim mänguasjatootja Mattel korjas poodidest kokku miljonid
Hiina tehastest tulnud lelud, mis võivad lastele olla ohtlikud –
ühed on kaetud pliiühendeid sisaldava värviga, teistes on
pisikesed, aga võimsad magnetid, mis allaneelamise korral
võivad
lapsele halba teha.
Matteli otsuse
tagajärjel tegi üks Hongkongis tegutsev
mänguasjatööstur 11. augustil enesetapu. Vahetult enne seda
olevat mees öelnud, et tal oli ebaõnn “astuda Ameerika-Hiina
kaubandussõjas maamiini otsa”.
Hiina
vastukäigud
Mingil määral see nii oligi –
kahe suurriigi vahelises läbikäimises pole probleem mitte ainult
tervistkahjustav toit ja ravimid või ohtlikud mänguasjad; siin on
ka USA hiiglaslik väliskaubandusdefitsiit (ostavad Hiinast 288
miljardi dollari, müüvad sinna vaid 55 miljardi eest) ning
süüdistused, et Hiina hoiab oma jüaani kurssi kunstlikult
madalal, et sel moel võtta ameeriklastelt veelgi töökohti
ära. Hillary Clintoni ja teiste poliitikute Hiina-vastased
väljaütlemised saavad mõistetavaks just sellel taustal.
Et tegemist on kaubandussõjaga, nähtub muu hulgas Pekingi
vastukäikudest. Augusti alguses kuulutasid hiinlased kogu maailmale, et
General Electric on neile tarninud ebakindlaid turbiine, mis on Hiina
jõujaamades põhjustanud suuri õnnetusi, tuues
kahekümne nelja
l juhul kasutajatele majanduslikku kahju ning ohustades elektrivõrkusid.
Kuna GE on tuntud kui Ameerika kvaliteedi lipulaev, siis oli
süüdistus õige ränk. GE teatas, et probleeme oli
tõesti, ent kõigest kolme turbiiniga, mis on kompanii tehnikute
poolt korda tehtud ning pole elektrivarustusele kunagi reaalset ohtu
kujutanud.
Kus on tõde, teab vaid
kõigevägevam.
Hiina võimud võtavad
tootelipiku “Made in China” kahjustamist väga tõsiselt,
näidates maailmale kindlat soovi ja raudset tahet maine kahjustajate
vastutusele võtmises. Näiteks karistati Hiina toidu- ja
ravimiametit juhtinud meest kohtu otsusel surmanuhtlusega (sai ebakvaliteetseid
tooteid registreerivatelt firmadelt altkäemaksu).
Võetakse ette muidki samme, propagandistlikke: Hiina riiklikus
televisioonis näidatakse käesoleval nädalal hulka erisaateid,
mille sisuks on Hiina kaupade promo. Ja seegi pole kõik – Peking
on ostnud globaalse PR-firma Ogilvy & Mather nõustamisteenuse,
pannes sellise ebahariliku sammuga asjatundjad hämmingusse – nimelt
pole nõu küsimine välismaalt Hiina traditsioonidega
kooskõlas. Eriti pole võimsa ajaloo ning hiilgava
tsivilisatsiooniga Hiinal olnud tarvis barbaarse Lääne nõu.
Ei saa me läbi Hiinata
Aga häda ajab
härja kaevu, ning eksistentsiaalne häda ajab sinna draakonigi.
Ameerikas on mõned aktivistid asunud lööma
hädakella, et Hiina kaupadest pole pääsu ka siis, kui neid
välditakse nagu tuld. Kurvale tõele jälile saanud kolme lapse
ema ning nüüd juba ka vastavasisulise raamatu autor Sara Bongiorni
üllitas teose pealkirjaga “A Year Without “Made in
China”” (vaadake amazon.com’ist, seal on võimalik
esimest peatükki ka lugeda).
Kangekaelne naine korraldas
eksperimendi, vältides järjekindlalt Hiinaga seonduvate toodete
ostmist. Mis osutus tänapäeva USAs üpris keeruliseks. Seda enam,
et toidukraami suhtes ei saagi kunagi kindel olla, kas see sisaldab Hiinast
pärit lisandeid või ei sisalda. Viimast asjaolu on hakanud ära
kasutama näiteks üks Utah’ osariigis tegutsev ökotoidu
tootja, kes teatab reklaamides uhkelt, et tema kraam on
“Hiina-vaba”.
Kuna Hiina majandusime kestmiseks
on vaja eksporditurgusid, siis pole võimalik häbeneda ka
nõuküsimist Lääne suhtekorraldusgeeniustelt. Mida
Ogilvy spetsid ilmselt ongi – vaadakem vaid firma klientide nimekirja:
American Express, British Petroleum, Coca-Cola, Ford, Gillette,
GlaxoSmithKline, IBM, Kodak, Motorola... Rahvusvahelistel korporatsioonidel
tuleb aegajalt tõrjuda keskkonnakaitse ja tarbijakaitse
süüdistusi, vastata küsimustele korruptsioonist ning
põrkuda jumal teab veel millistele ebameeldivustele. Võttes Hiina
RVd kui üht
megakorporatsiooni, tundub Ogilvy just õige
PR-kontor hätta sattunud globaalse majandusjõu asjade klattimiseks.
Ülesanne on muidugi enneolematu, küllap PR-inimestele huvitavgi
– uus väljakutse, nagu moodsalt öeldakse.
Millised
arved selle propagandakampaania käigus esitatakse? Kardan, et need summad
ületavad meie ettekujutuse piirid.
Tõe eest
tuleb maksta
Lool on moraal ka Eesti jaoks. Meie kodumaal
järjekindlalt kõlavad üleskutsed astuda Venemaaga käivas
propagandasõjas aktiivsele positsioonile (selgitatagu Kremlile meie
ajalugu, toodagu maailmani Tõde kommunistlikest kuritegudest)
lähtuvad justkui eeldusest, et kogu see selgitustöö ei lähe
rahaliselt midagi maksma. Sest Tõde levitab end
ise.
Mis on kahjuks täiesti eluvõõras arvamus.
Kui tahetakse jõuda meie Tõe levitamisel mingite
tulemusteni, tuleb minna valitsuse reservfondi kallale. Ning võib-olla
jääb sellestki väheks. Jutt on miljarditest kroonidest, mitte
viiest või kümnest
miljonist.