Madisson paljastab Pronksiöö telgitaguseid

Ekspress avaldab katkeid elukutselise teisitimõtleja Tiit Madissoni uudisteosest, “Aprillimässu lugu”. Juutide, vabamüürlaste ja kosmopoliitide paljastajal on seekord uued vaenlased –;kapošnikud.

Pronksmehe jalgealune läks tuliseks pärast Lihula monumendiröövi 2004. aastal, kui Juhan Partsi juhitud valitsus laskis kõrvaldada Lihula väikelinna kalmistu äärest 13 päeva varem pidulikult avatud 160 cm kõrguse mälestuskivi, millel oli Saksa mundris eesti sõduri bareljeef.

Selge, et jultunud jõudemonstratsioonile tuli kiiresti anda vääriline vastulöök, mis ühtlasi demonstreeriks rahvuslikult mõtlevate eestlaste suhtumist okupatsiooni sümboliseerivasse ausambasse, millest oli saanud meie riikluse vaenlaste pühamu. Kogedes iseseisvusaastate ajal poliitilise nomenklatuuri eiramistaktikat, mida ka sellel korral ei suutnud väärata ajakirjanduses ilmunud kriitilised kirjutised, tuli kiiresti luua tegus survegrupp. Selline grupp oleks pidanud minu arvamust mööda suutma vastuaktsioonidega hoida monumendi probleemi pidevalt ühiskonna pilgu all. [–]  Venelaste provokatsioonile järgnenud päevil suhtlesin mitme tuttava rahvuslasega, lootuses, et keegi suudab välja pakkuda konkreetse tegevuskava, kuidas tiblade jultumusele piir panna – päästa riigi ja rahvuse au. Kuna keegi ei tulnud välja ühegi konstruktiivse mõttega, siis tundsin, et pean karismaatilise noorema liidri puudumisel “veteranvõitlejana” jälle aktsioonide etteotsa asuma.

2006. aasta aprillikuus tuldi endise Vaba Sõltumatu Noortekolonni (mis etendas aastatel 1987–1988 väljapaistvat osa Eesti iseseisvusliikumises) liidrite Ain Saare ja Aavo ­Savitschi eestvedamisel välja Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) moodustamise ettepanekuga. Aprillikuu lõpus oli initsiatiivgrupiga, põhiliselt interneti vahendusel, ühinenud mõnikümmend rahvusliku meelsusega eestlast. Tundsin ettepaneku tegijaid varasemate tegude järgi, seetõttu liitusin sama kuu lõpus nimetatud seltskonnaga. [–]

Vahetult pärast õhtuste TV uudistesaadete äravaatamist istusin arvuti taha ja paari tunniga valmis artikkel, mille pealkiri osutus edasisi sündmusi silmas pidades prohvetlikuks: “Pronkssõdur kaob aastaga!”

2004. aasta kevadel, kui olin vaimustuda jõudnud Kreeka loodusest, kliimast, elust ja sealse rahva mentaliteedist, ütlesin hingetäiega ühele tuttavale respublikaanile, kellega vestlesime veiniklaasi taga poliitikast: kui mul oleks paar miljonit, et Kreekas rentida väike hotell või taverna, jätaksin maha kodumaa “selle haugimäluga, mõtlemisvõimetu ja arrogantse rahvaga ning ahnete poliitikutega” ning koliksin soojale maale. Mu vestluskaaslane rääkis minu teadmata (“Madisson on meie erakonna peale hirmus tige, et me olevat valijaid petnud”) ühele Res Publica rahastajale, et “viska sellele Madissonile paar milli, teda tundes võib ta meile ei tea mis käki kokku keerata”. Rahamees ei võtnud mõni kuu enne Lihula sündmusi toimunud hoiatavat juttu tõsiselt. See meenus talle alles pärast Lihula monumendiröövi, mille tulemusel algas erakonna Res Publica allakäik. Jah, oleks pidanud sind siis kuulama, tunnistas poliitikust miljonär saunalaval minu tuttavale vallavanemale.

Tiblade aktiviseerumisest häiritud Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) juhatus võttis vastu otsuse, et venelaste aktsioonidele vastavad rahvuslased omapoolsete meetmetega. Kuna “punaste” armeel – mille sünnipäeva venelased väljakutsuvalt pühitsesid – oli suur roll ka Eesti okupeerimisel, siis suundusid ERL paarkümmend liiget, eesotsas juhatuse liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Anti Teravmäe ja Jüri Böhmiga leinalippude, küüditamisi ja okupatsiooni hukkamõistvate plakatite ning okastraadist punutud pärjaga Tõnismäele.

Rahvuslased planeerisid pärja asetamist samba jalamile, et juhtida sellega Eesti ühiskonna tähelepanu ausamba ümber eskaleerunud pingetele, mis võisid lõpliku lahenduse leida vaid monumendi eemaldamisega Tallinna kesklinnast. Pärga monumendi juurde asetada ERL liikmetel ei õnnestunud, kuna rahvuslasi ründas suur hulk agressiivseid tiblasid. Tõnismäel kohal olnud politsei ei teinudki katset eestlasi venelaste rünnakute eest kaitsta, nõuti hoopis viimaste lahkumist.”

Eestlastele kurval aastapäeval, küüditamispäeval 25. märtsil oli keskpäevaks Tõnismäele kogunenud ligi kakssada venelast. Monumendi jalamile oli asetatud kuhil punaseid nelke ja rohkesti küünlaid. Näis, nagu pühitsetakse eestlaste küüditamist, märkisid elevil venelaste tegevust kaugemalt jälgivad tallinlased mõrult. Ümber monumendi tiirutas sõiduauto, milles istujatel olid seljas väljakutsuva kirjaga “CCCP” särgid. Mitmed kohalolnud vene noored olid rõivastatud Venemaa jalgpallifännide särkidesse, andes nii ühemõtteliselt tunnistuse oma meelsusest. Tiblade tegevust jälgiti kümnekonnast läheduses seisvast politseiautost.

Kuna aprillisündmused on seljataga ja monument viidud oma uude asukohta, siis julgen tunnistada, et eesti rahvuslased valmistusid kuude vältel tiblade “võidupühaks”. Suheldi näiteks paljude kaitseliidu liikmetega, et neid veenda, et selle organisatsiooni liikmetel lasub kodanikena põhiseaduslik (54. paragrahv) kohustus riiklust kaitsta, kui võimud seda ei suuda või ei taha. Ühe sõbra kaudu edastasin ühele riigikogulasele peaministrile edastamiseks sõnumi: kui võim kavatseb ammulisui taluda veel ühte rahvuse ja riikluse mõnitamissabatit, siis sekkuvad eesti rahvuslased-patrioodid. Kuna Jüri Liim oli juba kuu varem registreerinud 9. mail Tõnismäel toimuva meeleavalduse, siis oleksid rahvuse aust hoolivad eestlased kohal olnud ja püüdnud igati takistada venelaste kogunemist sealsamas. Vastava üleskutse tekst oli valmis kirjutatud.

Sel ajal kui rahvuslastest eesti patrioodid vaevlesid kroonilises rahapuuduses, katsudes kapošnikute jõupingutuste kiuste endal hinge sees hoida ja sealjuures veel okupatsioonimonumendi äraviimist mõjutavaid üritusi korraldada, ei tundunud viiendal kolonnil rahapuudust olevat. Pronkssõduri äraviimise vastased aktivistid levitasid vene noorte hulgas smsi, mis kutsus noori osalema monumendi valves, lubades tunnitasuks 80 krooni. Sõnumi saatjaks peetakse kohaliku vene noorsooliikumise Zdes (Siin) aktivisti Mark Sirõkki, kes olevat ka “Putinjugendiks” kutsutud organisatsiooni Naši komissar, nagu võis lugeda meie päevalehtedest 26. aprillil.

Loomulikult muretsesid rahvuslased, et kas riik ikka suudab vene mässulistega hakkama saada, sest esimese rahutuste õhtu ja öö sündmused, mida näitas Kanal 2, olid murettekitavad. Ka ei käitunud esimesel päeval politsei väga veenvalt. Helistasin mitmele tuttavale kaitseliitlasele nii Lääne kui ka Pärnumaa malevast, et kas kaitseliitu koondatakse (olin ise KL asutajaliikmena kaitseliidust 1996. aastal tagaselja Johannes Kerdi korraldusel välja arvatud) pealinna kaitseks. Kuna tegu oli lihtliikmetega, siis ei teadnud nad asjast midagi.

Ühelt Tallinna maleva jaokomandörilt kuulsin, et interneti kaudu levitatud teates soovitati “nautida kena kevadilma”, mis muidugi muretsema pani.

Jälgisin Tallinnas asetleidnud mässusündmusi teleekraanilt. Pean tunnistama, et 27. aprilli & otil de;htul Kaarli puiesteel ja Vabaduse platsil jäädvustatud kaadreid vaadates oli mul üle tüki-tüki aja uhke tunne olla Eesti Vabariigi kodanik. Eesti politsei otsustav tegutsemine jättis hinge kindla tunde, et riiki suudetakse kaitsta. Tõsi, hiljem, kui hakkasin kogema valitsejate ja kohtute siidikäelist suhtumist mässajaisse, see tunne kadus...

Hilisematest jutuajamistest selgus, et Tallinnas elavaid eesti rahvuslikke aktiviste oli kaitsepolitsei eelnevalt hoiatanud, et patrioodid oleksid vagusi oma kodudes – venekeelseid kaasmaalasi ei tohtivat provotseerida, Jüri Liimilt oli võetud vastav allkiri, et mees loobub varem registreeritud ürituse korraldamisest. Rahvuslased said niigi aru, et vahepeal oli “sõdur-vabastaja” demonteeritud ja minema viidud, seega kadus ära põhjus aktsioonide jätkamiseks.

Siinkohal ei saa autor hoiduda kiusatusest jagada lugejaga üht poolnaljakana mõjuvat informatsiooni sellest, kuidas Vene meedia edastab arvukale vaatajaskonnale (vale)informatsiooni. Vene telekanal RTR näitas videolõiku Peterburi EELK Jaani koguduse uuest kirikuõpetajast Kaido Saakist, keda vaatajale selja tagant ka näidati. Uus eestlasest kirikuõpetaja, senine Läänemaa praostkonna Lihula ja Karuse koguduse õpetaja, olevat paadunud fašist, kes osales SS-laste ausamba sisseõnnistamisel 2004. aastal Lihulas (“tõstis käe fašistlikuks tervituseks”, nagu kirjutas siinses venekeelses juudilehes Hashahhar ETV venekeelsete saadete toimetaja Gennadi Gramberg). Kommentaariks niipalju, et Kaido Saakil oli tõesti kirikujuhtidega põgus jutuajamine Peterburi koguduse etteotsa asumisest, kuid sealse koguduse hingekarjaseks ta saada ei soovinud mitmel põhjusel. Üheks neist oli mitu aastat tagasi alanud kaitsepolitsei juurdlus relvade (suur osa neist antikvaarse väärtusega) ebaseadusliku omamise asjus, mida vaimulik ise põhjendas kapo reageeringuna tema Lihula ausamba sisseõnnistamisele. Telesaates näidati selja tagant Peterburi praegust luterlikku hingekarjast, keda ka parima tahtmise juures fašistlikus meelsuses süüdistada ei saa.

Kõige värskemaks poliitilise tagakiusamise juhtumiks, kus kaitsepolitsei võiduka tegijana figureerib, on Eesti kodanikust soomlase, endise Soome sõjaväelase ja skaudijuhi, Maar­jamaa risti V klassi kavaleri Risto Teinoneni juhtum. [–]

Nii nagu siinkirjutaja, samuti kindral Einselni, nii ka Teinoneni asja puhul, paiskab jälitusorgan ajakirjandusse oma versiooni. Kuna hammasrataste vahele jäänul reeglina puuduvad võimalused meedia vahendusel oma süütust tõestada, siis on ühiskond aegsasti ette valmistatud süüdimõistvaks otsuseks. [–]

Tunnen Risto Teinoneni 1988. aastast. Olin tollal ENSVst väljasaadetuna elama asunud Stockholmi. Tänu Soome lehtedes ilmunud lugudele olin parempoolsete organisatsioonide aktivistidele ENSVst väljasaadetuna tuntud. Seetõttu saatis rahvuslik organisatsioon Itsenäisyyden Puolesta kutse külastada mitmeid Soome linnu, kus nimetatud liidu osakonnad tegutsesid. Helsingis kohtusingi ühel kõneõhtul Teinoneniga, kes suhtles minuga küllalt ladusas eesti keeles. Hiljem kuulsin, et Teinonen toimetas Eestisse nn keelatud kirjandust (nt eesti pagulaste poolt välja antud raamatuid ja ajalehti), korraldas skaudijuhina korjandusi, et Eesti-Läti-Leedu noored saaksid külastada Soome skaudilaagreid.

“Rahvussotsialistide” istumise kohaks valiti ärimees Rein Kilgile kuuluv mitmesaja kohaga restoran Püssirohukelder. Tumedatesse ülikondadesse riietatud, umbes 50-liikmeline, põhiliselt 20–30aastastest kainetest meestest-noorikutest koosnev seltskond v&am p;ot ilde;ttis kohad sisse, ­oodati, millal saab söödavat-joodavat lauale tellida. (Oluline on nimetada, et haakristiga lippe ei lehvinud, vastavaid käesidemeid ei kantud.) Ettekandjad hakkasid ärevalt sumisema ja elavalt vesteldes nurkadesse kogunema. Risto Teinonenile öeldi, et “sellist seltskonda me küll ei teeninda”. Arusaamatu, mille järgi tehti kindlaks, et meie seltskond on “selline” – sarvi meil otsa eest välja ei kasvanud? Samas mõistsime imehästi, kes taolise määratluse tegi, kelle survel kasumi teenimisele orienteeritud äriettevõte teenimisvõimalust eirates nii pepsi otsuse tegi. Vahepeal nähti ka pabinas kohalesõitnud omanikku, keda “sellise seltskonna” kohalolek näis häirivat. (Nõmme raadio tervitas Rein Kilki maasikaseebi saatmisega.) Siis hakkas üks tüüp meid demonstratiivselt filmima, ime, et ükski “nahkpea” erariides kapošnikule molli ei andnud.

Teine kinomees istus ukse ette pargitud sõiduautos, ise hoolikalt päikesevarjuga nägu katmas.

Püssirohukeldrist rahumeelselt lahkunud ei lasknud end kinooperaatoreist häirida – meil on ju demokraatia, ­kedagi veendumuste pärast ei jälitata!

Planeeritud üritus, vaatamata naljakavõitu seiklustele, siiski toimus. Kogunesime Tartu vanalinnas asuvas Teinonenile kuuluvas ruumikas korteris, sõime poest kaasa ostetud pitsasid, peale jõime Aadu pildiga pudeleist veini ja monopolist kaasatoodud kangemat ja lahjemat kraami. Lahti lõigati ka haakristiga tort, mis maitses hea. Mängis ansambel ­Untsakad.

Eriti hästi kõlasid eespool kirjeldatud komejanti silmas pidades vabadussõjalaste hümniks saanud Friedrich Kuhlbarsi laulu sõnad: “Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel!” Sai üle tüki aja mõtteid vahetada mõtlemisvõimeliste noortega. Mitmeid neist olid kapolased varem püüdnud ülekuulamistel Risto Teinoneni vastu tunnistusi andma sundida, ähvardades “kas tahad ikka ülikooli lõpetada” või “kas tead, et sinu vanematel on üsna tulus töökoht, homme ei tarvitse neil seda olla”. Vestluskaaslastest “natsionaalsotsialistlikud” tudengid, nii poisid kui tüdrukud (mis kahekümneaastased viiekümnendates “kõdu” jaoks muud on?), paistsid olema ­aatelised,  intelligentsed ja rahvusmeelsusega noored. Kui selliseid ikka veel on, siis ei tasu meie riigi tuleviku pärast muret tunda! Natuke kitsaks viiekümne inimese jaoks korter küll jäi, pidin vahepeal ühe kahekümneaastase kena näitsiku oma põlvele võtma – aga kannatasime sõbralikult kõik ebamugavused ära. [–]  Kuigi filmi “Igavene juut” tehnilistel põhjustel vaadata ei saanud, läks üritus minu meelest igati korda. Oli tore stiilipidu.

Paksunahalise ja lojaalse riigikodanikuna olen aastatega enda jälitamisse hakanud suhtuma juba teatud huumoriga, kuni selle ajani, mil kapošnikud asusid meie perekonda majanduslikult kahjustama, võttes ära legaalsed hinge sees hoidmise võimalused. Samas annan endale aru, et kuna mind füüsiliselt kõrvaldada ei saa (seadus ei luba) ja vanglasse heita on ühiskondliku huvi põhjusel küllaltki tülikas – siis ei olegi kapošnikutel erilisi muid vahendeid minu ja mu pere tagakiusamiseks (jälitamistoimingu teostamiseks) jäänud.