Mäetamm esindab taas Veneetsia biennaalil Eestit
Veneetsia 52. rahvusvahelisele kunstibiennaalile, mis toimub 10. juunist 21. novembrini 2007, valiti Eestit esindama Marko Mäetamm (40) projektiga "Mõrtsukas / A Murderer".
Morbiidsed motiivid, must huumor ning mõrvapoeesia on Mäetamme loomingut iseloomustavad märksõnad läbi viimase kümne aasta.
Eesti ekspositsiooni konkursile laekus tähtajaks 19 projekti. Konkursi võitja selekteeris välja erinevate institutsioonide esindajatest koosnev kaheksaliikmeline rahvusvaheline žürii. Konkursi korraldanud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse pressiteates öeldakse, et Mäetamme projekt keskendub ühiskonna tekitatud painete mõjule üksikindiviidile ja tema lähedastele. Asetades end kaotajapositsiooni, püüab kunstnik läbi eneseanalüüsi anda võimalust diskussiooni tekkeks perekonna rollist edule orienteeritud ühiskonnas.
Valik on senise Eesti biennaalikogemuse taustal pretsedenditu. Nimelt on Marko Mäetamm juba kord ametlikult Eestit biennaalil esindanud: 2003. aasta biennaalil esines ta koos Kaido Olega kunstnikuprojektis "Marko und Kaido", kasutades kollektiivset pseudonüümi John Smith.
Valikuprintsiipe selgitab KKEK juhataja ja žürii liige Johannes Saar.
Kas ei käi heade tavade vastu kui biennaalile valitud kunstnik on rahvuspaviljonis kord juba esinenud?
Ei arva nii. Näiteks üks poola kunstiklassik esines 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate keskpaigani korduvalt Poola paviljonis.
Teiseks, Marko Mäetamme puhul on tegemist kahe erineva kunstiprojektiga. Veneetsia biennaal on eelkõige projektikeskne, mitte kunstnikukeskne näitus, ning seega kaaluti eelkõige projekte. Žürii istus koos kaks päeva, valikut tuli hääletada.
Üldlevinud biennaalivalik on siiski lähtunud põhimõttest, et kunstnik esineb rahvuspaviljonis vaid ühe korra.
Mina vastustaksin sellist loogikat. Sellist reglementi pole olemas, seda pole keegi meil kinnitanud. Kellelgi pole ka olema sellist õigust, mis kehtestaks justkui järjekorra, et nüüd tuleb selle või tolle kord.
Nii et juriidiliselt on kõik korrektne... Rääkisin enne sulle helistamist Sirje Helmega, teise žüriiliikmega, kes ütles, et sellise valiku eest kannab kogu žürii ühiselt vastutust, olenemata sellest, kelle poolt liikmed hääletasid.
Eesti kogemus Veneetsia biennaalil (osavõtt alates 1997. aastast - H.L.) on nii lühike, et meil ajalooline perspektiiv veel puudub. Me pigem üritame kaasa elada sellele, mis biennaalil toimub.
Kui mõtlen Mäetammele ja John Smithile ning autorite kattuvusele/erinevusele, siis mina põhjendaksin valikut muutuva kunstnikuidentiteediga. Nii nagu Tõnu Õnnepalu kasutab kord Emil Tode, kord Anton Nigovi nime, ning kõigil kordadel esindab ta erinevat identiteeti.
See võrdlus töötab, mõlema eneseväljenduse mehhaanika on isegi sarnane.
Et minust õigesti aru saadaks, Mäetamme valik polnud mingi kokkulepitud kunstipoliitiline valik, mis paneks paika tulevikustrateegiad. Lähtusime projekti küpsusest. Aga isegi Marko peab oma projektiga edasi töötama, tema valimine sisaldab ka avanssi.
Ootamatult, juba konkursi käigus, lisandus kandidaatidele nõue esitada oma projektikirjeldus ka inglise keeles. Sellist punkti varem polnud.
Siin võtan küll vastutuse enda peale. Avastasin laekunud projekte vaadates, et žürii on aastate lõikes olnud sama. Siis otsustasin, et olgu žüriis ka välishääled (oli kaks välisliiget - H.L.), kel pole Eestis mingit sõpra-sugulast. Nii saavutab rohkem objektiivse tulemuse.
