Seni on ettearvamatuse ja vägivalla aura ajakirjanikke Jaapani maffiast ehk yakuza'st eemal hoidnud, kuid äge maadejagamine kahe võistleva jõugu vahel Lõuna-Jaapanis Kyūshūs on teinud neist tahtmatult meedia magustoidu. Kaks aastat väldanud sõda on kaasa toonud kuus tapmist ja paar tosinat tulevahetust ja pommiplahvatust. Nüüd on vaprad kohalikud otsustanud gangsterid kohtusse kaevata - samm, mis on toonud uut elu Jaapani võitlusse organiseeritud kuritegevusega, ent samas lõhestanud linna avaliku arvamuse.

Kuulipildujaga naabrid
"Yakuza kasutab samu relvi, mida võib näha Iraagi sõjas - granaate, pomme, püsse, millega tabab inimest 500 meetri pealt," räägib 1500 hagejat esindav advokaat ­Osamu ­Kabashima. "Minu klientidel on kõrini. Nad tahavad rahus elada ja riskivad omaenda eluga, et nende lastel ja lastelastel oleks see võimalik."

Maffiasõja kõige kurikuulsamas episoodis jalutas amfetamiiniuimas gangster ühte haiglasse ja kihutas kaks kuuli kerre süütule mehele, keda ta pidas teise jõugu liikmeks. Just siinsamas aga, 1000pealise Dojin-kai jõugu peakorteri juures keset rahvarohket poodidekvartalit toimus mõne aja eest kuulipildujarünnak. See oli viimane piisk kohalikele elanikele, kes kavatsevad kantpeadest lahti saada seaduse alusel, mis võimaldab hageda äriettevõtteid, kes "rikuvad inimeste õigust kodurahule".

Tulgu võit või kaotus, igal juhul läheb see kohtusaaga ajalukku, öeldakse Jaapani meedias. "See on esimene kord, kus kodanikud on nõuks võtnud gangsteriorganisatsiooni peakorter kinni panna," kuulutas liberaalne ajaleht Asahi, tunnustades kodanikualgatust ja kutsudes valitsust üles "yakuza't laiali ajama".

"Oleme alati kohalikega läbi saanud"
Laialiajamine on vähetõenäoline. Jaapani politseiameti hinnangul on riigis 86 000 gangsterit - mitu korda rohkem kui USAs maffia kõrgaegadel. Organiseeritud kuritegevuse "General Motors" on jõuk nimega Yamaguchi-gumi, kellel on üle riigi 40 000 liiget ja Kōbe kesklinna jõukaimas rajoonis kõrgete müüridega ümbritsetud krunt. Yakuza't propageerivad ajakirjad, koomiksid ja filmid ning maffia tegutseb päise päeva ajal nii avalikult, et Lääne vaatlejatele tundub see uskumatu.

Dojin-kai peakorter on kõigile teada, sinna oskab sõita iga Kurume taksojuht. Kuuekorruselise hoone ustele kleebitud sildid selgitavad viisakalt, et firma on ajutiselt aadressi vahetanud ja asub teisel pool raudteed. Uueks peakorteriks, mis on firmasildi järgi otsekohe äratuntav, on kahekorruseline hoone Kurume ühes parimas linnajaos. Pärast pinevat sõnavahetust lubatakse meid kohtuma ülemusega, kes juhatab meid nõupidamisruumi, kus seinal ripuvad möödunud aastal tapetud juhatuse esimehe ja tema vanglas istuva järeltulija portreed.

"Minu nime ei tohi avaldada," ütleb meie vestluskaaslane, 35aastane kogu intervjuu ajal ahelsuitsetav mees. "Me oleme alati kohalikega hästi läbi saanud, nii et see on meie jaoks halb lugu," selgitab ta. "Selge, et neid manipuleerivad võmmid, kes tahavad meid hävitada."

Politsei esindaja, kes ei soovinud oma nime all esineda, eitab seda väidet, sama teeb advokaat Kabashima. "Ükski tavaline inimene ei taha gängidega koos elada," ütleb ta. "Sealsamas, kus kuulipildujatest lasti, on kool. Mis siis, kui lapsed oleksid pihta saanud?" Kabashima ja tema perekond on alates möödunud aastast, kui tema nimi meediast läbi käis, elanud pideva hirmu all, ent tema vaenlased "pole nii rumalad", et teda rünnata, ütleb ta.

500 meetri reegel
Yakuza'l on Jaapanis ammusest ajast keeruline positsioon. Nagu Itaalia ametivendadel, on neilgi tugevad, kuid hämarad sidemed valitseva liberaaldemokraatliku parteiga. Komme eriarvamusi omas ringis lahendada ja rahulikke elanikke mitte tülitada kaitses neid kodanike pahameele ja politsei tähelepanu eest. Ebamäärane olukord muutus aastal 1992, kui valitsus surus läbi karmid maffiavastased seadused, mis olid mõeldud vastulöögina yakuza laiutamisele 1980. aastate majandusbuumi aegses kinnisvaraäris ja mujal seaduslikus ettevõtluses.
Ent seni ei ole riik kuritegelikku ühendusse kuulumist kriminaliseerinud ega ka andnud politsei käsutusse mujal ammu maffia väljajuurimiseks kasutatud vahendeid, nagu side pealtkuulamine, lihtsustatud kohtumenetlus ja tunnistajakaitse, kirjutab vastse yakuza-teemalise raamatu autor Joshua Adelstein. "Yakuza areneb edasi ja kuritegevus muutub aina keerulisemaks, nii et politseil on raske nendega sammu pidada."

Vastne politseiameti aruanne hoiatab, et yakuza on laienenud väärtpaberibörsile ja mõjutab sedakaudu sadu ettevõtteid. Ekspertide väitel on eriti ­Yamaguchi-gumi haare selles osas võrreldav Jaapani suurfirmadega. Seaduste nõrkus yakuza'ga võitlemiseks ilmneb eriti Kyūshūs: seaduse järgi saavad kantpäid kohtusse kaevata ainult kodanikud, kes elavad neile lähemal kui 500 meetrit. "Raske on neid minema ajada," nuriseb üks linnaelanikke. "Meie nõue on, et nad ei kasutaks oma maja kogunemisteks. Aga maja kuulub neile, nad on kinnisvara omanikud ja võimatu on neilt seda võõrandada."

Isegi kui soovimatud naabrid peaksid ära kolima, teevad nad nagunii linnas pesa kuskile mujale, tunnistab kodanikualgatust toetav linnavalitsuse ametnik. "Jaapanlased on harjunud yakuza'ga elama," ütleb ta ja palub oma nime mitte avaldada.

Dojin-kai tegutseb linnas väidetavalt räkiti, transpordiettevõtluse, seksiäri ja kiirlaenude vallas. Vastuseisu kohtamata investeerib maffia oma tohutud maksuvabad sissetulekud kinnisvarasse, omandades aja jooksul kontrolli tervete kvartalite üle. "Jääb vaid loota, et kui nad ära kolivad, hakkavad uued naabrid neile samamoodi vastu," ütleb linnaametnik. "Yakuza on tugev üksiku vastasega, aga kollektiivse surve ees on nad äärmiselt nõrgad."

Probleemid Kurumes said alguse aastatel 1986-87, kui vaenutegevus Dojin-kai ja Yamaguchi-gumi kohaliku haru vahel nõudis üheksa inimelu ja lõppes kuueteist inimese vigastustega. Kohalikud elanikud korraldasid maffia peakorteri juurde protestimarsi. Värskeim peatükk algas 2006. aasta mais, kui Dojin-kai kauaaegne juht Seijiro Matsuo andis teada oma pensionileminekust, mis vallandas võimuvõitluse Dojin-kaist välja kasvanud Kyūshū Seido-kai jõuguga.

Aga kombed on neil head
Sugugi kõik ei hoia pöialt hagejatele. "Meil pole midagi selle vastu, kui kohtusse minnakse, aga kui nad võidavad, siis võib yakuza meie kanti kolida," pahandab ­Yuichiro Okamura, väikese restorani omanik Kurume raudteejaama lähedalt. Dojin-kai maja kõrval asuva juurviljapoe omanik ütleb, et kaebajad ei peaks üldse oma nina igale poole toppima. "Yakuza pole mulle mingit kurja teinud. Ja kõrvalmaja inimesed on märksa viisakamad kui mõned siitkandi noored."

Mida rohkem kogub tuure kohtuasi, seda enam näib vaibuvat jõukudevaheline sõda. Hiljuti teatas Seido-kai kohalikule politseile saadetud teadaandes oma juhi tagasiastumisest ja vaenu lõpetamisest Dojin-kaiga. Ent kodanikualgatuse rühm elab endiselt ähvarduste ja kättemaksu hirmus, mistõttu võimud on varustanud inimesed kohalike politseijaoskondadega ühendatud piiparitega. "Kuni me vastu ei hakka, koguvad nad ainult jõudu," ütleb üks asjaosalistest. "Me tahame, et nad meie linnast kaoksid."

Dojin-kai maja lähiümbruse rahval pole siiski kuigi palju usku muutustesse, kui valitsus asjasse ei sekku. "Kui maffia siia kolis, siis me protestisime linnavalitsuses, aga nad ei võtnud midagi ette," meenutab üks kohalik naine. "Valitsusest ei tulnud keegi meiega isegi rääkima. Gangsterid vähemalt käisid ukselt uksele ja tutvustasid ennast," räägib ta. Maffia kostitas kohalikke elanikke roosade ja valgete riisiküpsistega, mida traditsiooniliselt seostatakse edu ja õnnega. "Mingit õnne pole nad meile küll toonud," lõpetab ta.

Artikkel ilmus ajalehes The Independent
9. septembril 2008.